Tõenäoliselt oli see esimest korda elus, kui kogu keha täitus täiesti eheda adrenaliiniga. Olin justkui mitmesajakilone sangpomm, mis otseteed taevast alla sajab.
Eesti taasiseseisvumispäeval, 20. augustil seadsin sammud Kuusiku lennuväljale. Suu ammuli vaatasin, kuidas taevast väikseid täppe sajab ja sajab. Need olid loomulikult ekstreemsportlased või harrastajad. Parkla oli autodest pungil, samuti lennuväli inimestest. Selgub, et huvi langevarjuspordi vastu on suur, sest ennelõunaks oli kohal poolsada inimest kui mitte rohkem. Vähe sellest, et kerge sabin oli paratamatult kõhtu tekkinud, tuli lennuväljal umbes poolteist tundi veel praadida, enne kui jalad lennukisse sai.
Aega võttis kogu protsess seetõttu, et Kuusikul on vaid üks paar piloote, kes mitme lennuki vahet jooksid. Pärastlõunal sain selga varustuse ning viidi läbi pooleminutiline koolitus. Kuna otsustasin esimese hüppe teha koos professionaaliga, mitte üksi, näidati vaid, kuidas tuleb hoida jalgu ja pead nii hüppe ajal, lenneldes kui ka maandumisel.
Aeg lennukisse minna.
Mariliis Vest / foto: Martin Nurmik
Loe pikemalt 24. augusti Raplamaa Sõnumitest
