Käimasolev haldusreform tõotab summutada maainimeste hääle ja presidendivalimised senisest parlamendikesksemaks muuta. See on põhjus, miks järgmisel korral on õige anda presidendi valimise õigus rahvale.
Selleks, et president Riigikogus ära valitaks, on tal vaja nii opositsiooni kui ka koalitsiooni toetust. Kui sellise kaasamisvõimega kandidaati seekord ei teki, kandub presidendivalimine edasi 24. septembril kogunevasse valimiskogusse, mis koosneb teatavasti lisaks 101 Riigikogu liikmele kõigi omavalitsuste esindajatest. Tänavu on valima oodatud 234 omavalitsuse esindajat, kelleks on volikogude esimehed või liikmed.
Kui mitu esindajat saab omavalitsus presidenti valima saata, on paika pandud presidendi valimise seaduses. Nii saadab 202 valda ja väikest linna presidenti valima ühe esindaja, suurim omavalitsus Tallinn aga kümme, Tartu neli ja üheksa üle kümne tuhande elanikuga omavalitsust kaks.
Toon näiteks, et Tallinna linnas elab augusti seisuga 441 557 elanikku, keda valimiskogus esindab 10 inimest. Ligi 85 000 elanikuga Pärnumaa saadab presidenti valima tervelt 20 omavalitsuse esindajat. Mõnes väiksemas maakonnas on maaelanike esindatus veelgi suurem.
Järgmine kord, kui presidenti valitakse 2021. aastal, on valimiskogu aga hoopis teist nägu. Kui Pärnu viib ellu ühinemisplaanid kuue teise omavalitsusega, esindab ühinenud omavalitsusi järgmistel presidendivalimistel praeguse 8 asemel vaid 2 esindajat, sest ka liitunud omavalitsus jääb alla saja tuhande elanikuga linnana samasse klassi kui tänane Pärnu.
Ühtlasi tähendab see seda, et kuigi omavalitsused ühinevad ja nende elanike arv kasvab, siis kohti valimiskogus neile juurde ei tule, pigem vastupidi – tänase valimissüsteemi säilides kuivab omavalitsuste esindajate osakaal valimiskogus oluliselt kokku.
Valitsus saadaks presidendi lendama, maaomavalitsused ootavad kohalolekut
Viimasel hetkel gaas põhjas läbi viidud haldusreform on jätnud tähelepanuta mitmeid muutusi, mis puudutavad oluliselt järgmisi presidendivalimisi. Nimelt tühistab omavalitsuste arvu enam kui kolmekordne vähendamine edaspidi valimiskogu tähenduse, järgmisel korral on jõuõlg ka valimiskogus parlamendisaadikutel ning valimiskogust saab vaid veidi laiendatud Riigikogu formaat, kus äravalimiseks pole enam suurt künnist.
Seega on selle aasta septembris viimased valimised, kus maavaldadel on nii võimas hääletugevus. Seepärast ei tohiks ka need, kellel see hääl täna on, kasutada seda kergekäeliselt, vaid peaksid toetama presidendikandidaati, kes neid kuulab ja mõistab. Haldusreformi kärpekäärid annavad niisiis enam sõnaõigust suuremate keskuste esindajatele. Samas kui ääremaalt kaovad nii kauplused, postiasutused, koolid ja muud riiklikud teenused ning pärast omavalitsuste ringi kujundamist ka sõna jõud.
Presidendivalimiste tasakaalustamiseks ja ausamaks läbiviimiseks on Keskerakond juba aastaid taotlenud presidendi otsevalimiste läbiviimist. Täna näeme selleks vajadust rohkem kui iial varem. Ka Lennart Meri tõi oma 2001. aasta oktoobris peetud ametist lahkumise kõnes välja, et on aeg presidendi otsevalimisteks. Kahjuks ei leidnud temagi algatatud põhiseaduse muudatus toetust.
Presidendi otsevalimiste vastuargumendiks on enamasti toodud põhiseaduse muutmise vajaduse hoolikat läbimõtlemist ja keerukust, kuna see vajab kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu enamuse toetust. Eelmise aasta kevadel võisime aga näha, kui mänglevalt langetati kohalike omavalitsuste volikogude valimiste valimisiga. Selleks, et 16-aastased saaksid järgmisel aastal valida, oli ka vaja põhiseadust muuta.
Väikese riigi president peab olema aktiivne nii riigist väljapool kui ka kõnetama oma rahvast, mille nimel tal on tulnud pingutada. Tänane süsteem annab suure võimaluse nn mugavuskandidaatidele, kes oma tegevusega toetavad võimunomenklatuuri ja suhtlevad rahvaga äärmisel vajadusel. Presidendi otsevalimine on ainus lahendus, kuidas tuua presidendi institutsioon rahvale senisest lähemale, vähendada tema sõltuvust võimalikest erakondade tagatubade otsustest ning anda omavalitsuste kokkutõmbamise järel kaduv hääl tagasi igasse Eestimaa nurka.
Kadri Simson,
Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees
