Inga Sule (51) on värvikas naine, kellel on mitmeid huvisid, hobisid ja tegevusalasid. Ta on oma loomult väga julge, kindlameelne ja valmis vajadusel tegema suuri muutusi oma elus. Inga on elu kulgu usaldanud ja ilmselt see ongi ta elu nii kirevaks muutnud.
Inga pole põline raplamaalane, aga tema suved ja koolivaheajad möödusid väiksest peale Kohilas vanaema juures. Sündinud, üles kasvanud ja koolis käinud on Inga hoopiski Tallinnas. Raplamaale otsustas ta lõplikult elama tulla alles kolm aastat tagasi. “Ühtäkki tuli selgus, et ma ei taha oma ülejäänud elu linnas elada. Otsustasin linnast ära tulla ja vaatasin ringi. Ja kuidagi läks saatus nii, et leidsin selle toreda koha, kuhu tulla, just Raplamaalt.“ Nüüdseks on ta niivõrd siia sisse elanud, et jääb mulje, nagu olekski ta alati vaid siin elanud.
Rohelisest õmblusmasinast Peterburi ülikoolini
Inga on õppinud Peterburi riiklikus tehnoloogia- ja disainiülikoolis rõivaste konstrueerimise ja tehnoloogia eriala. “See on väga tehniline eriala, aga seal on ka teine pool, disaini pool, mis on tugevalt seotud joonistamisega. See on aga mind kuidagi kogu elu saatnud. Lapsest saadik on mulle meeldinud joonistada,“ räägib Inga.
Huvi rõivaste konstrueerimise ja õmblemise vastu sai Ingal alguse Kohila vanaemast, kes oli eluaeg õmmelnud. “Ma mäletan päris hästi lapsepõlvest tutvust tema rohelise Tuula õmblusmasinaga, mis oli hästi pirtsakas. Tegi imelikke hääli, urises, põrises ja hüppas. Ja vanaema näpunäidete järgi õmblesin esimesed nukuriided, meeles on näiteks üks väike lilla sametkleit.”
Peterburi õppima sattumise lugu sai alguse tegelikult sellest, et kuna Ingale meeldis ja meeldib tegelikult seniajani väga õppida, olid ta õpitulemused väga head. Head tulemused aga avavad rohkem võimalusi. “Kui sulle miski meeldib, teed seda rõõmuga, siis on ka tulemused head, “ sõnab Inga.
Pärast keskkooli lõppu ei osanud ta aga valida, mida täpsemalt edasi õppida. ”Ma usun, et väga paljud puutuvad sellega kokku. Raske on valida, kui sul just pole lapsest saadik unistust, et tahan näiteks arstiks või baleriiniks saada”. Talle jäi aga silma kuulutus ajalehes Noorte Hääl, milles oli juttu õppimisvõimalustest väljaspool Eestit.
Tol ajal aga ei käidud õppimas mitte lääne, vaid ida pool. Valida oli kahe koha vahel – Moskva või Peterburi (tol ajal Leningrad). Peterburi on tunduvalt lähemal, nii et valik langes selle kasuks. Erialadest oli valida maali restaureerimise ja rõivaste konstrueerimise vahel.
“See rõivaste konstrueerimine ja tehnoloogia tundus väga asjalik, ja see ongi äärmiselt asjalik eriala. Endale ise rõivaste õmblemine on suurepärane oskus.” Õmblemine oli sel ajal küll täiesti tavapärane nähtus ja loomulik elu osa, kuid selle õppimine süvendatud vormis paelus Ingat nii väga, et aastad 1983-1988 möödusid Peterburis. Seniajani tegeleb Inga individuaalõmblusega. Tal on pikka aega olnud oma pisikene ettevõte, millega ta jõudumööda tegeleb. “Ettevõtlus on elustiil, kahtlemata tahaksin end tulevikus sellega rohkem siduda,” leiab Inga.
Õpetamise kaudu õpib ise kõige enam
Muidugi ei olnud õpinguaastad Peterburis lihtsad, väga palju tuli teha tööd. Väljalangevuse protsent oli kõrge, ainult tublimad said hakkama. Juba keeleliselt oli Inga sõnul alguses raske. Keskkoolis oli vene keel tema jaoks kõige raskem asi üldse, nii et sellega tuli teha palju tööd. Ja justkui saatuse sõrmena läks ta Venemaale õppima. Kuid olles mingis keelekeskkonnas ja aktiivselt keelt kasutades jääb see lõpuks siiski külge.
Ingale jäi see kohe nii väga külge, et sellest sügisest alates annab ta vene keele tunde Kehtna põhikooli 6.-9. klassi õpilastele. Kui Ingale ettepanek tehti õpetajaks hakata, mõtles ta hoolega järele, ja leidis, et miks ka mitte, vene keel on ju suus.
“Ma olen elus mitmeid kordi mõelnud, et võiks proovida õpetada lapsi, sellepärast, et ise olen ma oma õpialased saavutused ikka tööga saavutanud. Kui ma olen ikka mingi asja selgeks õppinud, selgeks saanud, siis ma võin selle kasvõi seinale selgeks õpetada, kui vastuvõttev pool vaid asjast huvitatud on.”
Inga sõnab, et ta on läbi ja lõhki praktik. Ta üritab enda poolt anda kõik, et õpilased ei oleks abitud ja saaksid vene keeles hakkama näiteks hädaolukordades. Muidugi teeb olukorra keeruliseks see, et nüüdsel ajal nii väga vene keelt väljaspool tundi ei kuule.
Helerin Väronen / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 12. oktoobri Raplamaa Sõnumitest
