Suhkur mee ja vee vastu

See oli umbes kolm aastat tagasi, kui mu peas toimus ootamatu muudatus. See soovitas mul hakata jälgima, mida ma sisse söön ja joon. Mul on hea meel, et viimasel ajal on erinevates meediakanalites tulnud juttu suhkrust ja sellega seonduvast sõltuvusest.

Lapsest peale olen armastanud ennast liigutada. Kuid samamoodi, nagu olen armastanud sportida, on mulle alati meeldinud süüa ja juua magusat, aeg-ajalt rämpstoitu, milleks krõpsud ja muu säärane. Ega ma ole praegugi raudne reeglite järgija. See tähendab, et aeg-ajalt ikka luban endale šokolaadi, kooki, komme ja krõpse. Sellegipoolest olen ma oma harjumusi natukene muutnud.
Alates sellest, kui hakkasin jälgima, mida ma endale suhu topin, on minu jaoks kõige meeldivam ja parem muudatus olnud see, et kui mul on joogijanu ja ma lähen poodi, ei vaata ma karastusjookide poolegi. Samamoodi väldin paljusid poemahlasid. Kunagi oli mul tõsimeeli hea tunne, kui sain juua näiteks Fantat või Sprite’i, aga täna ei saa ma nende jookide funktsioonist aru. Nad ju ei peleta joogijanu, tekitavad seda just oma suure suhkrusisaldusega juurde. Vesi on see, mida ma janu tekkimisel nüüd iga kord poelettidelt kraban.
Selline muutus sai tegelikult alguse siis, kui ülikooli läksin. Tudengina välismaal olles ei olnud seda raha eriti palju ja nii tuli šokolaadide ja muude maiustuste ostmine kõne alla vaid siis, kui tõesti olid kuu lõikes eelarvega välja tulnud ja natuke üle jäi. Hakkasin jälgima, kuidas võimalikult odavalt, tervislikult läbi ajada nii, et ka kõht täis oleks. Sealt sai alguse hommikupudru sisse suhkru ja või asemel banaani ja marjade lisamine. Eestis tagasi olles vahetus kohvi ja tee joomisel suhkur mee vastu.
Viimastel aegadel on juttu olnud sellest, kas suhkur tuleks maksustada. Ma olen selle üle palju mõelnud ja pean tunnistama, et ei ole ühesele arvamusele jõudnud. Kohati mõtlen, et Soomes elades sõin ma magusat kordades vähem (mis on hea), sest see oli niivõrd kallis, aga samas ei ole Eestile järjekordset maksu juurde vaja. Siinkohal pigem loodangi, et iga inimene panustab ise enda ja enda laste tervisesse. Loomulikult ei tähenda see, et lastele ja iseendale tuleks kategooriliselt keelata šokolaad ja suhkur, kuid väikesed muudatused saab igaüks ise teha. Näiteks vahetades karastusjoogid vee vastu.
Eesti kultuurileht Sirp avaldas viimases numbris artikli „Surmav sõltuvus, mida ühiskond ei teadvusta“. Soovitan seda kõikidel lugeda, sest tegemist on põhjaliku ja refereeritud allikatega artikliga, mis räägib suhkru ohtlikkusest. Näiteks on seal juttu sellest, et katsed hiirte peal on näidanud, et kui neile pakutakse söögiks suhkrulahust, arenevad neil välja käitumisjooned, mis on väga sarnased narkootikumisõltuvusega. Lisaks küsivad artikli autorid, miks meil ei ole hoiatussilte rohkelt suhkrut sisaldavate toodete peal.
Kokkuvõttes taandub siiski palju inimesele endale. Nagu ka Sirbi artiklis öeldakse: „Inimene saab ennast teadlikke valikuid tehes eelkõige ise aidata.“

Mariliis Vest / foto: Siim Solman