Kas Eesti vajab kohalikke ajalehti?

Ajakirjandusringkondades on mõnda aega arutletud selle üle, milline saab olema trükiväljaannete tulevik. Diskussiooni on ajendanud ajalehtede tiraažide vähenemine, reklaamikäivete langus, postiteenuse kaugenemine potentsiaalsest lehe tellijast ning samaaegne teenuse kallinemine.

Lõppev aasta on sellest teemaderingist jõuliselt esile tõstnud niinimetatud maakonnalehtede eksistentsiaalsed mured. Ka selleks on mitmeid põhjusi. Näiteks seniseid harjumuspäraseid haldus- ja suhtlusstruktuure lõhkuva, identiteeti kustutava ning vabatahtlikku ühinemist teeskleva, tegelikult aga sunniga rakenduva haldusreformi kava, mis toob kaasa omavalitsusliku süsteemi, selle sõna täpses tähenduses, lõpliku likvideerimise, võimu tsentraliseerimise ning selle kaudu paratamatult ka maksumaksja raha toel ilmuvate munitsipaallehtede muutmise ajakirjanduse kohustuslikuks osaks.
Oktoobrikuus avaldas Postimees mitu maakonnalehtede võimalikule tulevikule pühendatud artiklit. Neist kõige vastakamaid tundeid sünnitas ehk Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia lektori ja ajakirjandusuurija Ragne Kõutsi kirjutis „Maakonnaleht ja omavalitsuse infoleht – „kõlvatu“ konkurents?“. Alljärgnevas ei taheta Postimehes ilmunuga vaidlusse astuda, sest seni, kuni Eestis valitseb veel sõnavabadus, on igalühel õigus oma pädevuse tasandil tekkinud arusaamade tutvustamisele. Nii on ka järgnev üks võimalikest lähenemistest „maakonnalehtede probleemile“.

Täpsustame mõisteid

Mulle tundub, et teatud piirkondades, üldjuhul praegustes maakondades, ilmuvaid sõltumatuid väljaandeid ei ole ehk tõesti päris õige maakonnalehtedeks nimetada. Esiteks sellepärast, et maakonnalehe staatus eeldab justkui iseendast seotust maakondlike instantsidega. Niisugust sidet ei ole ühelgi täna Eestis ilmuval piirkondlikul ajalehel. Osa neist on ennast sidunud küll ühte, teist või kolmandat moodi mõne kohaliku omavalitsuse või omavalitsustegelasega, kuid see on omaette teema, mis ei muuda jutuks olevaid lehti veel maakonnalehtedeks selle sõna täpses tähenduses.
Seega on mõiste „maakonnaleht“ ilmselgelt nõukogude ajast pärit ja meenutab kunagisi rajoonilehti, mis ilmusid tõesti riiklikult kehtestatud reeglite järgi kohustuslikus korras rajooni võimuorganite häälekandjatena.
Teiseks on haldusreformi taustal ja riigireformiga seonduvalt üsna kindlas toonis räägitud maakondade kadumisest, mis justkui iseenesestmõistetavalt peaks kaasa viima ka nn maakonnalehed.
Muide, arutelude käigus on ühe tulevikuvõimalusena välja pakutud näiteks tänaste maakonnalehtede reformijärgne ühendamine. Siinkohal on põhjust küsida, kas ettepaneku tegijad ise ka ette kujutavad, kuidas seda protsessi tegelikkuses ellu viia. On ju kõigi sõltumatute väljaannete taga omanike ring, kelle ainupädevuses on omandi käekäigu üle otsustamine.
Ka kuus täna Postimehe Gruppi kuuluvat väikeväljaannet (Valgamaalane, Järva Teataja, Virumaa Teataja, Sakala, Pärnu Postimees ja Tartu Postimees) ei ole sinna juhuslikult „ühinemise teel“ sattunud – Postimehe Grupp on nad teatud äritehinguid sooritades endistelt omanikelt omandanud.
Siinkohal pean maha rahustama ka neid, kes optimistlikult kinnitavad, et paikkondlike lehtede lugejaskond lakkab iseeneslikult olemast, sest koosneb eranditult väga eakatest inimestest. Lugejauuringud kinnitavad, et meie lugejaskond on ealiselt väga erinev. Ka võib julgelt prognoosida, et kavandatud reformide realiseerumise järel tegelik vajadus sõltumatute väljaannete järele ainult kasvab.
Iseküsimus on munitsipaallehtedega, mille väljaandjateks on kohalikud võimuorganid – valla- või linnavolikogud. Neid saab muidugi väga lihtsalt liita, lahutada või lausa likvideerida, täpselt nii, nagu ühinevad võimud vajalikuks peavad.
Siit siis ka ettepanek hakata sõltumatuid, teatud piirkonnas levivaid väljaandeid, millel on kõik ajalehele vajalikud tunnused, nimetama paikkondlikeks ajalehtedeks. Nõnda leiaksime pasliku koha ka näiteks Kagu-Eestis ilmuvale LõunaLehe-nimelisele nädalalehele, mille väljaandjat Urmas Paidret on Postimehe reporter Nils Niitra kasutanud asjatundliku nõuandjana maakonnalehtede hetkeseisu analüüsides.
Siinkohal tahaks ühte Urmas Paidre väidet küll tõeseks pöörata. Nimelt ei ole paikkondlikes väljaannetes avaldatavad kaastundeavaldused mitte nende väljaannete „väga oluline sissetuleku allikas“, küll näitab nende olemasolu kohalikus väljaandes, kui usaldusväärne see oma piirkonnas on.

Kohalikust konkurentsist

Sõltumatud kohalikud ajalehed ei ole ennast kunagi vastandanud vallavolikogude poolt asutatud infolehtedele. Aastakümneid kohapeal ilmunud ajalehed on laiemas mõttes kohalike usaldusväärsete kroonikutena paikkondliku identiteedi ehk eneseteadvuse kandjad.
Lisaks lasub meil kui vaba ajakirjanduse kohalikel esindajatel eriline kohustus jälgida piirkondlikul tasandil kriitiliselt poliitilise ja majandusliku võimu teostamist. Seda rolli kantakse laiemalt võttes mitte ainult oma kitsa lugejaskonna, vaid kogu avalikkuse huvides. See kohustus tuleneb paradoksist, mille järgi igasugusel võimul, ka „heal“ võimul, on kombeks varem või hiljem korrumpeeruda. Kui tema üle ei ole kontrolli.
Munitsipaalväljaannetel, mida antakse välja kohalikest eelarvetest eraldatud vahendite arvel, on ülesanne levitada võimutasanditest tulenevat informatsiooni ja luua uut, võimudele sobilikku identiteeti. Ka see on vajalik tegevus. Aga nende võimuses ei ole jälgida kriitiliselt valitsemise protsessi. See ei ole lihtsalt võimalik, sest valvekoer, kes hammustab teda toitvat kätt, kaotab parimal juhul oma valvuri staatuse, halvemal juhul… Vanemad inimesed mäletavad, mis juhtus nõukogude ajal ajakirjanikega, kes üritasid võimu kritiseerida.
Meil on erinevad ülesanded ja me oleme mõlemad ühiskonnale vajalikud. Sellepärast on moraalitu sünnitada meie vahele kunstlikku konkurentsi. Me oleme väga selgelt juba aastaid rääkinud sellest, et ei pea õigeks kommerts- ja poliitilise reklaami avaldamist munitsipaalväljaannetes, mille ilmumis- ja postitamiskulud kaetakse viimse sendini kohalikest eelarvetest.

Vaba sõna kadumise võimalikkusest

Olen optimist ja ei usu neid, kes kraaksuvad kadu paikkondlikele sõltumatutele väljaannetele. Loomulikult sõltub nende kestmine suuresti omanike vastutustundest ja eesmärkidest, aga samuti ajakirjanikest, kelle kõige tähtsam ülesanne on kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist, ning sellest, kui suur hulk kohalikke poliitikuid peab oluliseks demokraatlike protsesside jätkumist Eestis. Paraku ei saa unustada ka riigi rolli – kui Eesti tahab olla jätkuvalt demokraatlik riik, siis korrastab ta seadusandluse seda osa, mis võib saada ohtlikuks vaba sõna levikule.

Tõnis Tõnisson / foto: Siim Solman