Ameerika Ühendriikide presidendivalimised on Eesti meedias kaasa toonud parajalt teravat vastukaja. Kui uskuda kõike, mida Donald Trumpi presidendiks valimise kohta öeldud on, siis võib vist kehtivale maailmakorraldusele kriipsu peale tõmmata.
Eriti teravat kõneainet pakuvad Trumpi väljaütlemised NATO kohta, justkui oleks ta lubanud alliansist välja astuda. Ometi ei leia sellist väidet tema kõnedest ega intervjuudest. Trump on küll kritiseerinud NATO liikmesriike, kelle kaitsekulutused ei küündi kahe protsendini SKT-st, kuid seda põhjusega. 2015. aasta seisuga täitis seda kohustust 28-st NATO liikmest seitse ning ühel (Portugal) jäi see number 1,9 peale. Teatavasti on nende seitsme riigi seas ka Eesti. Veel on selles nimekirjas Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa, Türgi, Poola ja Kreeka.
Kui nüüd näpuga rida ajada, mida Trump ikkagi öelnud on, siis tuleb välja, et vajaduses kaitsta sõja korral Eestit ta kahelnud ei ole. Viidata võib tänavu juulis New York Times’is ilmunud Trumpi intervjuule, kus NATO-st juttu on. Ajakirjanik David Sanger küsis Trumpi käest, kas NATO liikmesriigid ning sealhulgas Balti riigid võivad loota Venemaa rünnaku korral Ameerika Ühendriikide abile. Trump vastas sedasi: “Kas nad on täitnud oma kohustused meie ees? Kui on, siis on vastus jah.” See kõneleb selgelt, et kui tugineda äsja valitud presidendi retoorikale, siis ei tohiks Eestil USA kaitsepoliitika muutumise osas hirme olla.
Küll aga on Trumpi toetaja Newt Gingrich teinud mõningaid mõtlemapanevaid avaldusi Eesti kaitsmise kohta. Tõsi, need ulatuvad sarnaselt mainitud intervjuuga juulikuusse. Toona ütles ta jutusaate otse-eetris, et mõtleks tõsiselt järele, enne kui tõttaks Eestit Venemaa eest kaitsma. “Eesti asub Peterburi eeslinnas. 40 protsenti eestlastest on vene rahvusest. Ma ei ole kindel, kas oleksin valmis riskima tuumasõjaga Peterburi eeslinna pärast,” lausus Gingrich juulis. Hea uudis on eestlaste jaoks sealjuures see, et Trump ei valinud oma asepresidendikandidaadiks mitte Gingrichi, vaid Mike Pence’i.
Ameerika Ühendriikide valimiskampaania oli suuresti üles ehitatud sõuelemendile. Mõlemad kandidaadid ning meedia pakkusid kümnetele miljonitele ameeriklastele kuude vältel meelelahutust, kuni üks neist väljus võitjana. Kui ma teisipäeva, 8. novembri ehk valimispäeva õhtul magama läksin, olin täpselt kahevahel – ma ei osanud kumbagi kandidaati eelistada. Hommik tõi aga selgust. Järgmised neli aastat vähemalt tuleb Eesti poliitikutel juhtida riiki olukorras, kus n-ö Vaba Maailma president on Donald Trump.
Ilmvõimatu see ülesanne ei tundu. Isegi kui ta on välja öelnud mõningad ootamatud lubadused, tasub meenutada, et ameeriklased valisid endale ikkagi presidenti, mitte diktaatorit. Kui tuua näiteks tema plaan rajada USA – Mehhiko piirile müür, siis võib küll arutleda selle üle, kas see on efektiivne meede takistamaks illegaalset piiriületust, kuid lõplikku otsust ei langeta Trump üksinda. Kui Senat ja Esindajatekoda leiavad, et müüri pole ikka vaja, siis nii ka jääb.
Donald Trump paistis valimiskampaania ajal silma küll kõlavate lubadustega, kuid see ei tähenda, et ta need kõik ellu viib. Isegi kui mõlemas Kongressi kojas on vabariiklaste ülekaal, ei pruugi nad kõiki presidendi ettepanekuid läbi lasta. Valimiskampaania on nüüd läbi, kired vaibunud ning jaanuaris läheb tegudeks. Siis vaatame, mis hinnangu saab anda Trumpi tegudele.
Siim Jõgis
