Küsinud kord mandrimees talle vastu tulnud hiidlaselt: „Kuhu see tee ka viib?” – „Tee ei vii kuhugi,” vastanud hiidlane, „ikka ise tuleb minna.” Et advendiga astusime juba uude kirikuaastasse ning peatselt terendab ees ka uus kalendriaasta, on meie mõtted üha enam suunatud tulevikku. Mis meid küll ees ootab? Kuhu meie tee meid järgmisel aastal viib? Tänaseid maailma arenguid silmas pidades vaatavad paljud sinna üsna murelikult.
On saanud endastmõistetavaks tõsiasjaks, et noortel inimestel on tänapäeval kõik teed valla. Tee vaid õigel ajal õige valik ning kujunda oma elust meistriteos, ütleme neile julgustuseks. Sest see kõik ju puudus nendel põlvkondadel, kes kasvasid üles teadmisega, et on ainult kaks võimalust. Õige tee, mida näitas meile ajastu mõistuseks, auks ja südametunnistuseks peetav ning lausa pseudoreligioosse kultuse objektiks olnud valitsev partei, ja vale tee, mida mööda käisid kõik teised.
Pikemalt loe 30. novembri Raplamaa Sõnumitest.
Mihkel Kukk
