Artur Ojasalu, Jaan Schmidt, Ülo Virma, Kaks Tuba loojad
Rapla on väike linn, millel on tugev kultuurikiht ja huvitundev kogukond. Siit on kasvanud välja tunnustatud loojaid ning eri kunstivaldkondade tegijate hulk on mitmekülgne ja rikas. Sellegipoolest kohtame sageli arusaamatust, kui räägime elektroonilisest tantsumuusikast – selle kultuuri elujõulisusest ja mitmekihilisusest, mida ühe väikese alternatiivklubi näitel püütakse luua.
Meie eesmärk ei ole meelelahutustarbijale pakutav pealiskaudne sõu, vaid platvorm, kus alternatiivsed tantsumuusika stiilid – drum ’n’ bass, techno, house ja nende hulgast pärinevad alamvoolud – saavad areneda, leida publikut ja luua kohalikku tarbijate kogukonda.
Paljude jaoks on elektrooniline tantsumuusika peavooluklubi helipilt või stereotüüpsed kujutised ööelust, millega seostatakse pealiskaudset tarbimist ja pidutsemist ning pigem halbu kõrvalmõjusid. Sellised lihtsustatud narratiivid varjutavad asjaolu, et meie skenes on palju pühendunud korraldajaid, DJ-sid, valgustehnikuid ja helimehi, kes võtavad oma tööd tõsiselt.
Rõhk on helilisel otsingul, ruumiloome kogemusel ja publiku emotsionaalsel kaasamisel. See loob ruumi eneseväljenduseks, eksperimentideks ja identiteediotsinguks, mis paljudel juhtudel areneb ajapikku professionaalseks loominguks.
Airi-Alina Allaste kirjeldab Sirbi artiklis „Subkultuur või kultuur?” tabavalt neid keskkondi kui “nn subkultuurilisi keskkondi”, kus sünnivad kujundid, motiivid, stiilid ja tundmused. Ega pruugi kohe olla ametlikku tunnustust, kuid tegemist võib olla uue kõrgkultuuri sünniga.
Allaste rõhutab ka, et paljud Eestis levivad trendid on algselt tulnud mujalt ning siin muutuvad need esmalt elitaarsemateks, seejärel laienevad ja kommertsialiseeruvad. Sama loogika kehtib klubikultuuri puhul. Kõrvalisena alanu võib aja ja toe korral kasvada oluliseks kohaliku kultuurielu osaks.
Elektroonilise tantsumuusika mitmekesisus väärib lahti kirjutamist, sest sageli jääb publikule nähtamatuks selle sisemine rikkus. Techno näiteks ei ole lihtsalt tümps, vaid terve spekter. Minimal-techno toob kaasa kargema, hüpnootilise pulsi; peak-techno võib olla intensiivne ja agressiivne; industrial/acid toob teravust, rütmilisemalt sünget ja toorest energiat ning progressiivne ja atmosfääriline techno loovad voolu ning sügavuse – kihilise tantsukogemuse. Drum ’n’ bass kiirendab südamelööke ja toob tantsupõrandale teravama liikumise; deep house annab sooja ja melanhoolse groove’i; ambient on eksperimentaalne lähenemine, mis pakub peaaegu meditatiivset elamust.
Igal (alam)žanril on oma keelepruuk ning erinev mõju inimeste kehaliikumisele ja emotsioonile. Seepärast ei pruugi näiliselt sarnased sündmused sobida kõigile, kuid annavad võimaluse sügavamaks naudinguks neile, keda need kõnetavad. Kahe Toa näitel on senine kogemus kuulajaskonnast väga erinev. See ei ole ainult noorte pärusmaa, vaid selle tarbijaskond on väga laia vanuselise spektriga.
Eestis eksisteerib alternatiivsele elektroonilisele klubikultuurile püsivalt pühendatud ruum peamiselt kõige suuremates keskustes: Tallinn, Tartu ja Pärnu. Väiksemates linnades nagu Rapla seisavad sellised algatused suurte väljakutsete ees: publik on väiksem, piletitulu ei kata sageli sündmuse korralduskulusid ja korraldajad töötavad suuresti vabatahtlikult. Selline majanduslik olukord tähendab, et kultuuriline väärtus jääb tihti tagaplaanile, kuigi motivatsioon ja pingutus on kõrgel. Eesmärk on pakkuda midagi teistsugust ja kesta üle aja.
Eestis ja rahvusvahelisel tasandil on näha, et klubikultuur võib kanduda ka kultuuriväärtuste laiemasse ruumi. Berliini techno-skene on UNESCO pärandi nimekirjas kui rahvusvaheliselt tuntud linnaidentiteedi, avaliku ruumi ning ajaloolise ja sotsiaalse tähendusega nähtus. See näitab, et elektrooniline tantsumuusika ei ole ainult meelelahutus, vaid ka kultuuriline praktika, mis loob kogukondi, ruume ja identiteete ning väärib tunnustust ja säilitamist.
Raplas ja mujal Eestis tuleb arvestada ka põlvkondadevaheliste ja kultuuriliste pingetega. Vanem generatsioon võib vaadata uusi väljendusvorme skeptiliselt ning eelistada traditsioonilisemaid kultuurivorme – rahvamuusika või rock‑ansambleid. See on see, millega nemad on üles kasvanud. Selline kokkupõrge ei pea olema lõplik konflikt, vaid lahendusi aitab luua dialoog ja selgitamine.
Selleks on tarvis mitme osapoole koostööd: klubiürituste korraldajad, kultuuritöötajad, omavalitsused ja kultuuritoetusi jagavad organid peavad nägema uut nähtust algupärastega võrdsemalt.
Rahaline toetus, kohalik kultuuripoliitiline tunnustus ja arusaadav suhtlus publikuga loovad tingimused, kus uued algatused võivad kasvada kestvaks ja oluliseks osaks kohalikust kultuurielust. Kui me väärtustame neid vorme sarnaselt traditsioonilisemate kultuuritegevustega, tekib ruum uutele loojatele ja publikule. Rapla võib saada paigaks, kus sünnib oma, kohalikul pinnasel kasvanud kultuurinähtus.
Rapla näide ei pea olema katse matkida suuri linnakeskusi, vaid pakkuda kohalikul tasandil võimalust kuulata, tunda ja kaasa teha. Me ei otsi kiirustamist ega pelgalt meelelahutust, soovime osaleda kultuuri järjepidevas loomises, mis võib ajapikku kasvada nii mõjukaks kui ka tunnustatuks. Kui anname ruumi ka neile, kelle väljendusvormid on uued, mitmekihilised ja mõnikord arusaamatud, võib kohalik kultuurielu muutuda palju rikkamaks.
