Otsides tulnukaid

Kas maakera on meie kosmilise lähiümbruse ainuke planeet, kus leidub elu? Pole kahtlustki, et see on küsimus, mis võib mind õiges seltskonnas, sobiva raamatu taga või head dokumentaalfilmi vaadates pool ööd üleval hoida.
Minu jaoks on sellel küsimusel kaks poolt. Esiteks see, mis puudutab võimalikke intelligentseid eluvorme, kes võivad oma kosmoselaevas ringi uhada ja tundmatu lendava objektina meie planeeti külastada. See mind väga ei huvita. Hoopis põnevam on mõtiskleda teemal, millistel Päikesesüsteemi taevakehadel võivad olla sobivad tingimused, et seal saaks tärgata algsed eluvormid.
Viimastel aastakümnetel, aastatel ja isegi kuudel on selles valdkonnas tehtud põnevaid avastusi, mis lubavad spekuleerida, kuid konkreet­set vastust veel ei anna. Kas Marsi kõleda ja elutu pinna all, sügaval koobastes, võib leiduda meile võõraid eluvorme? Selle teema üle on ini­mesed spekuleerinud rohkem kui viimased sada aastat. Alles 2016. aasta novembri lõpus teatas Ameerika Ühendrii­kide kosmoseagentuur NASA hiiglasliku jäävälja avastami­sest vahetult Marsi pinna all.
Astrobioloogia põhiline tõde seisneb selles, et bioloogilisi eluvorme tasub otsida sealt, kus on vedelas olekus vett. Marsi osa pinnamoodustisi ja laiad kipsiväljad vihjavad, et kauges minevikus on selle planeedi pinnal olnud suurtes kogustes vedelas olekus vett. Nüüd enam loomulikult mitte. Küll aga võib leida muid näiteid selle kohta, et Marsil toimub üht-teist põnevat. 2014. aasta detsembris tabas marsikulgur Curiosity kümnekordse metaani hulga kasvu planeedi atmosfääris. Metaan ei ole iseenesest Marsil mingi­sugune uudis. Seda on sealt ka varem leitud. Põnev on see, et punasel planeedil saaks seda teoreetiliselt tekitada kas pinnaalune vulkaan või bioloogilised eluvormid.
Veel üks põnev taevakeha Päikesesüsteemis, mille elukõlbulikkuse üle saab spekuleerida, on Jupiteri kuu Europa. Pühapäeval, 8. jaanuaril, möödus Europa avastamisest Galileo poolt täpselt 407 aastat. Tegemist on jäise taevakehaga, millel on haruldaselt sile pind. Kraatrite puudumine viitab geoloogiliselt noortele pinnavormidele. See omakorda on hoogu andnud teooriatele, et Europa pinna all asub ookean. Seal omakorda võivad ringi ujuda väikesed europlased. Mingisugust kinnitust sellele veel ei ole. Kõik jääb arutelude tasandile, sest sellele kuule ei ole inimesed veel oma kosmosesondi saatnud.
Pisut julgemaid avaldusi on teinud endine NASA ast­robioloog Richard Hoover. BBC eetris olnud sarja “Päikesesüsteemi imed” (Wonders of the Solar System) viimases osas alapealkirjaga “Tulnukad” võttis Europa teemal sõna ka tema. Ta pakkus välja, et osaliselt roosaka ja punaka värvuse annavadki Europa pinnale väikesed elusorganismid, kes vahetult pinna all elutsevad.
Oma idee toetamiseks tõi ta näite Islandi koobastest, kus jää seest võib bioloogilisi eluvorme leida.
Viimastel aastakümnetel on teadlased julgelt välja pakkunud mitmeid kuusid, kus tingimuste sobival kokkulangemisel võiks elule vajalik keskkond olemas olla. Nende seas on Saturni kuud Titaan ja Enceladus, Päikesesüsteemi suurim kuu Ganymedes, mis tiirleb ümber Jupiteri, ning kääbusplaneet Ceres. Nimekiri pole muidugi lõplik. Arvan, et kui ühel päeval peaks saabuma kinnitus maavälise elu olemasolu kohta, siis oleks see aegade suurim teaduslik avastus. Aga enne seda võime esitada vaid iidse ja tänapäevalgi üliolulise küsimuse – kas me oleme universumis üksinda. Mõlemad võimalikud vastusevariandid oleksid võrdselt põnevad ja hirmuäratavad.

Siim Jõgis