Kuke aasta on alanud. Aasta üheks märksõnaks on kirg, tulikuke aastaga siiski ju tegu. Lasin mõttel natuke rännata sel kire teemal. Leidsin, et see märksõna kordub mu ümber ka mujal, kui isegi mitte tekstiliselt, siis on see tajutav.
Ilmselt seostub selle sõnaga esimese hooga füüsiline kirg. Kirg on aga minu jaoks see miski salapärane, mis paneb silma särama, kui sa millestki kas räägid või seda teed.
Rännates mõttes minevikuradadel, taipasin, et mitte kõik mu otsused ei ole tulnud kirest ja südamesoovist lähtudes. Isegi kui alguses tundus nii olevat. Imelikul kombel aga vana arm tõesti ei roosteta ja mitmed vanad teemad, mis kunagi silma on särama pannud, on taas minuni jõudnud. Veidraid ja veel veidramaid radu pidi. On järelikult vaja tegeleda nende ja nendega seotud isikutega.
Miks kirge siis ikkagi vaja on? Arvan, et tegelikult elu mõte seisnebki selles. Armasta miskit kogu südamest, tee seda entusiasmiga ja sellest saabki sinu elu eesmärk, siht. Raskused tunduvad siis tühistena. Miski lihtsalt sunnib oma piire ületama, end pidevalt proovile panema. Aga see proovilepanek tuleb vabast tahtest. Su enda sisemisest põlemisest lähtudes. Tahad mingit huvipakkuvat teemat veel lähemalt uurida, kiht-kihilt avastada. Andudes sellele teemale. Nautides iga hetke.
Eks sellistel hetkedel, kui oled millestki väga lummatud, ajataju muutub. Lennates läheb aeg. Ununeb ümbritsev maailm ja viibidki mõtetega just praeguses hetkes. Neil hetkedel tunned end eriti elavana. Iseenda leidmine käib läbi nende tegevuste (ja inimeste), mis (kes) sinus kirge tekitavad. Sellise kire, mis vaikselt pidevalt hõõgub, mitte kiirelt ära ei põleta.
Olen viimasel ajal kohanud eriti palju inimesi, kelle tegemistest ja olekust õhkub kirge. Lausa lust vaadata. Elukirglikud võiks isegi selliste inimeste kohta öelda. Nad löövad täiesti särama, kui nad saavad rääkida sellest, mida nad tõeliselt armastavad. Neis on näha see tõeline vaimustus, entusiasm oma tegevusest.
Iseendalt tasuks aeg-ajalt küsida, miks ma üldse midagi teen, mis mind inspireerib tegutsema? Ja siis jälgida, mis vastus tuleb. Sellest sõltub, kas tasub mingit tegevust jätkata. Kas teed miskit vaid teistele või iseendale. Jätkusuutlik on teha midagi, mida teed ennekõike ikka iseendale. Muidu võid küll kergesti läbi põleda. Kirg aga on see sisemine tuli, mis ei kustu ja valgustab eluteed. Jätkuks vaid meil seda julgust oma sisemise kire järgi tegutseda. Minna vaid nende asjade jälgedes, mis meis hea tunde tekitavad.
Armastuse vastand on hirm ja hirm ongi see, mis takistab meil tegemast seda, mida me tegelikult armastame. Hirm läbi kukkuda ja hirm selle ees, mida teised arvavad. Hirmul on erinevaid vorme, kohati lausa absurdseid. Lihtne tõde on aga see, et hirm lahtub, kui sellele vastu astuda. Kõige raskem on teha see esimene samm. Kui aga see samm pimedusse on astutud, läheb edaspidi teekond juba valgemaks.
Helerin Väronen
