Globaliseerumisest on peamiselt võitnud just rikkamad inimesed ning paljude inimeste elatustase pole nt 1970-ndate aastatega võrreldes oluliselt tõusnud ei angloameerika riikides ega Euroopas, mis väljendub selgelt ka valimistulemustes. Jõukamad inimesed tahtsid pigem jääda EL-i.
Veelgi enam, nähakse, et tööpuuduse ja regionaalse ebavõrdsuse taga on nii töötajad kolmandatest riikidest kui ka supranatsionaalsed institutsioonid (EL). Nähakse, et endal pole enam sõnaõigust selles suures laevas, mis nii mõnegi poliitiku arvates liigub ilma kapteni ja kompassita ning tegutseb nende hinnangul pigem impulsiivselt ja mitte lähtuvalt Suurbritannia huvidest.
Ealisest valimistulemusest on näha seda, et noored on oluliselt Euroopa-meelsemad, kuna nemad ei ole näinud elu ilma EL-ita ning peavad seda iseenesestmõistetavaks. Samuti kasutavad noored näiteks reisimis-, õppimis- ja töötamisvõimalusi EL-is oluliselt rohkem kui kõige skeptilisemad inimesed EL-i suhtes, kelleks on maapiirkondades ja tööstuslinnades elavad madalama sissetulekuga inimesed. Põhjuseks on tugev vastandumine eliidile, mis on samuti seotud nii sotsiaalmajanduslike põhjustega kui ka sellega, et EL ei ole suutnud enda tugevat rolli teostada inimeste heaolutõusus (selline arvamus valitseb inimeste hulgas) ega välja kommunikeerida maapiirkondades ja tööstuslinnades. Seda näitab ka selgelt tulemus, kus Londonis näeks üle 75% inimestest riiki EL-is.
Šotimaa tulevik
Meil on värskelt meeles Šotimaa iseseisvuspüüdlused, mis kulmineerusid viimase referendumiga aastal 2014. Siis ei olnud palju puudu, et Šotimaa oleks saanud iseseisvaks. Brexitit ei toetanud 62% šotlasi, kuid paradoksaalsel kombel on siiski Šotimaa eraldumine hetkel pigem vähetõenäoline. Põhjused, miks Šotimaa soovis iseseisvust, olid peamiselt majanduslikud. Kahes viimases kvartalis ei ole Šotimaa majandus enam kasvanud, peamiseks põhjuseks on Brenti naftabarreli madal hind – oluline tegur võrrandis, mis näitas, et eraldumisel jääks rohkem raha Šotimaale.
Isegi kui energiakandjate maailmaturuhind taastuks, on Põhjamere nafta lihtsalt otsa saamas. Finantssektor, mis on olnud ajalooliselt Edingburghi ja riigi majanduse üks alustalasid, on septembrist 2014 kaotanud 10% töökohtadest, mis on osaliselt läinud ka Londonisse.
Isegi kui majanduslikke põhjuseid arvesse võttes tahaks Šotimaa olla osa EL-ist, ei taha Hispaania näha edulugu uue riigi tekkel, kuna see lisaks katalaanidele kindlust, et oma riik on õitsengu alus. Võib üpriski julgelt väita, et hetkel Hispaania blokeeriks nende liikmelisuse.
Nigel Farage’i retoorika survestas konservatiive
Nigel Farage’i ja tema partei põhiline kandepind on olnud alati Euroopa Liit (tegemist on väga tugevalt EL-ile vastanduva parteiga). Nende väide on see, et EL ei ole kuidagi kasulik ning, kasutades USA värske presidendi sõnu, ei võimalda see panna UK-d esimeseks. Parempopulistlik retoorika, mis on kasutanud “alternatiivseid fakte”, viitas samuti sellele, et UK ei ole saanud piisavalt head diili ühendusega, mida võib mõneti mõista otseste kulude-tulude Exceli tabelisse panekuga, kuid asi muutub oluliselt komplitseeritumaks, kui lisada ka kaudsed tulud (London kui finantskeskus näiteks).
Cameroni õnnemäng
Iga peaminister unistab edukast referendumist ning Cameroni puhul oleks see mõjunud positiivselt tema kuvandile ja ehk isegi kinnistanud konservatiivide positsioone tulevastel valimistel. Tagantjärele tarkusena võime öelda, et ühe mehe soov sisepoliitilist kasu lõigata lõi kõikuma terve EL-i tuleviku.
Briti endine peaminister David Cameron soovis saada Euroopa Liiduga võimalikult soodsa lepingu. EL-i sees ei ole riikidel võimalik sõlmida kahepoolseid majanduskokkuleppeid organisatsioonist väljaspool asuvate riikidega. Samuti oli surve riigi sees, kuna Briti Iseseisvuspartei, Nigel Farage’i juhitav UKIP, kogus populaarsust ning klassikalised konservatiivide toetajad, eriti maapiirkondades, nägid UKIP-is alternatiivi tooridele (konservatiividele).
David Cameroni lootus oli kindlasti sellel, et nii toorid kui ka viigid, kes on ajalooliselt olnud UK suurimad poliitilised parteid, kui ka liberaaldemokraadid ning Šotimaa Iseseisvuspartei suudavad enda valijatele selgeks teha, et tuleb jääda EL-i. Plaan tundus olevat lihtne, kuna vastas seisis algul ainult UKIP. Enda leerina nägi ta laia koalitsooni neljast parteist, aga ei suutnud näha seda, et tema enda partei seest kargavad välja prominentsed poliitikud, kes tahavad ise pääseda valitsusse UKIP-i paati Brexiti küsimuses.
Kuid ka UKIP-it kippus Cameron alahindama. Sel ajal ei olnud kasutusel terminit “alternatiivsed faktid” või lihtsalt valed, kuid kampaanias kasutatud faktid osutusid hiljem Farage’i leeri poolt nende enda väitel valearvutusteks, teiste hinnangul lihtsalt valedeks.
Mis juhtub eestlaste jaoks?
Ühendkuningriigis elavate, õppivate, töötavate või äriga tegelevate Eesti kodanike jaoks ei muutu midagi enne UK lahkumist EL-ist. See toimub kõige varem pärast kahe aasta möödumist päevast, mil UK esitab ametliku EL-ist lahkumise avalduse.
Eesti kodanike huvide ja seniste õiguste kaitse on üks valitsuse peamisi prioriteete EL-i ja UK vahelistel läbirääkimistel, mis algavad pärast lahkumisavalduse esitamist UK poolt. Teeme tööd selleks, et enne kahe aasta möödumist oleks laual mõlemaid pooli rahuldav kokkulepe. See ei saa olema lihtne, kuid mõlema poole hea tahte juures on see kindlasti võimalik. Eesistujariigina tuleb meil ka sellel teemal oma kohustusi täita, sh liikmesriikide ja institutsioonide vahel läbirääkimistest infot jagada. Meie peamine ülesanne siin on hoida EL27 ühtsust, mis Brexiti küsimuses on praegu olnud silmapaistvalt tugev.
Kahe aasta jooksul tuleb kokku leppida ka muudes olulistes küsimustes nagu kaubandus, Euroopa Kohtu jurisdiktsioon, n-ö lõpparve ning piiriületuskord UK ja Iirimaa vahel.
Eesti soovib säilitada lähedased ja sõbralikud koostöösuhted UK-ga. Selleks arendame kahepoolseid suhteid ja regionaalset koostööd UK-ga (koos Balti- ja Põhjamaadega). UK peaminister on korduvalt kinnitanud, et lahkumine EL-ist ei tähenda selja pööramist Euroopale. Peaminister May on ka kinnitanud NATO raames võetud kohustuste täitmist.
Lõpetuseks
Kindlasti ei ole see EL-i ega ka Eesti huvides, et Ühendkuningriiki “karistatakse” Brexiti tulemina, aga kindlasti ei saa Brexiti tulem olla parem kokkuleppest, mida algul Suurbritanniale pakuti EL-i poolt. Väike päiksekiir ka Brexiti pigem tumedate pilvede tagant on Eesti e-residentsuse programm, mis pärast referendumit on UK-s olnud vägagi populaarne. Tulevikus on Briti kodanikel, juhul kui nad väljuvad ühisturult, võimalus ajada äri Euroopa Liidus läbi Eesti e-residentsuse, mis siiani on toonud iga ettevõtte kohta vähemalt 4300 eurot tulu Eesti riigile.
Madis Roodla, välisministri nõunik