„Tuleb su poole, naeratab ja teretab! Krt küll, vist ootab, et ma vastu teretaks? Parem pööran pea ära, läheb rutem minema!“
Umbes sarnased mõtted või ei, mis mõtted – ei saa küll süüdistada kõiki inimesi mõtlemises – pakun, et aistingud – paistavad jooksvat läbi mõningate, tavaliselt nooremate teenindajate pea. Vanemapoolsetega seda reeglina ei juhtu. Et kus? Kas peabki nii täpselt kurtma? Mõnes ilutoas, mõnes kohvikus, mõnes poes – seal, kus ikka võõrad inimesed kohtuvad.
Tõesti ei tea ju, kuidas võõra inimesega teretada, äkki jätkab juttu, TAHAB midagi – on tuhat võimalust, miks mitte viisakas olla ja tuhande esimene on see, et lihtsalt EI OSKA, ei tea, kuidas, millest rääkida nii, et mõlemal poolel meeldiv, huvitav oleks. Keegi pole õpetanud, aga näe, sattus tööle valdkonda, kus viisakus on hädatarvilik.
Muidugi, mõtleb vanainimene, mina pole talle, noorele nutifonis surfajale kuidagi huvitav, ei osta ega telli kergesti, sest pole raha ja mulle pole enam vaja kõiki neid ASJU. Veelgi hullem, olen harjunud empaatilisema suhtlemisega. Ma panen imeks, kui inimene ainult korraks pilves näo telefonilt ülespoole pöörab. Silma ei vaata. See va aparaat on talle tähtsam kui mina, teine inimene! Ja kui ongi nii, siis ei tohiks seda nii otse demonstreerida.
Poes, kohvikus, juuksuris, teeninduses võivad inimesed vahetada mõne lause pealtnäha nagu teemast mööda, kuid see väike jutukatke loob silla ja võib-olla siis isegi läheb kaup paremini. Igal juhul jääb soojem tunne. Järgmine kord tuleb inimene tagasi ja kaup tõesti toimibki. Tjah, mingist vanusest alates inimene teab seda, ei karda suhtlemist, isegi naudib seda. Ju on elu käigus natuke harjutanud ka.
Noh, ütlete, kogenud müüja teab, et Raplas on üks ehituspood, kuhu NAGUNII tullakse, üks raudteejaam, kust nagunii peab rongile minema, üks…jne. Milleks siis viisakusega üle pingutada, eriti kui olengi kõvem mees kui klient.
Ja hoidku taevas, kui sul, kliendil, veel küsimusi peaks olema – siis ei tea vaene teenindaja, kuhu pöörata häbi pärast oma silmi, kuhu peita tõmblevaid sõrmekesi, ta on nagu luuavarre alla neelanud, vaatab nii hoolega mööda, et hakkabki endal häbi – mis sa tülitad vaesekest – tahad, et terele vastataks, tahad, et su küsimustele vastataks, tahad, krdi tropp, veel paar sõna juttu ka ajada?
Integratsioon eri maailmade vahel, paraku, peab jätkuma. Pensioniiga lükkub edasi, „penskarid“ püsivad tööturul. Eri vanuses inimesed peavad koos töötama ka siis, kui see eriti ei meeldi. Mõningane asendus – põlvkonniti peres enam igapäevareaalsust koos ei kogeta, põlvkondlik kokkupuude on nüüd hoopis rohkem tööga seotud olustikus. Tähendab, et peab õppima vastastikku mitte ainult kuidagi hädaga läbi saama, peab õppima ka suhtlema. Asenduspere ehk töösuhted õpetavad siis ka teretamise kunsti.
Juune Holvandus
