Eha Metsallik, Metsateatri esindaja / foto: Helerin Väronen.
Kauni muusikaga ajaloolised suveetendused “Vabaduse metsa vaikuses” 4. ja 5. augustil olid pühendatud kõigile maailma põlisrahvastele.
Me oleme võrsunud metsast ja maast…
Tuul paisutab veepeeglist tiivad…
mis maailmaservalt lendu sind viivad…
Kui vaid soovid… siis avaneb taevakaar!
Aga oota!!… ära liialt unustavalt lase endal särada…
Vaata, et ka sõbrad tuleksid läbi selle imelise värava!
Loveena 2017
Kui veidigi ajalugu uurida, on suur-suur ime, et meie rahvakilluke (kunagiste läänemeresoomlaste suurte hõimude hulgast) üldse alles on. EV 100 võimendas vajadust ja kutsus teadvustama tuhandeid aastaid kestnud põlisrahva juuri. Aga kuidas seda ränka ajalugu, üks 25-aastane sõda teise otsa, väärikalt etendusse põimida, kui ise vägivalda ei talu ja sõjafilme ei vaata?
Etendused valmisid umbes 70 inimese ühise tööna, üksteist rõõmsalt toetades, tänu haruldasele heatahtlikkusele ja püüdlikkusele. Mitu aastat sai kedratud mõttes ajaloolisi tegelasi (ja sündmusi ja paiku), nüüd on neil tegelastel elavad näod ja iseloom, kooliteatrite vilistlaste, väga andekate noorte näod ja hääled ja miimika! Mitmed tegelased olid sedavõrd vahvad/nauditavad, et ei kujuta ettegi, et seda tegelaskuju võiks keegi teine kunagi mängida.
Näiteks Sõnumitooja – Karl Markus Pihlakas, Uljas – Marko Ehastu, Ürgema Risu Ellu – Katarina Perman, Nõiatütar Ilmi – Vivian Haljasmets, mitmes osas Ivar Olesk, Anke Leen Mikk ja Risu Reo – Guido Schilf, ka Minguvitši osatäitja, haruldane leid, ja paljud teised ja kõik ülejäänud. Ka metsapere neli väikest last olid haruldaselt vaprad. Hindan alati kõrgelt näitlejaoskust, kui täiskasvanud pannakse lapsi mängima, kuid see pole see, pole see…
Loomulikult oli “peadirigent”super pealavastaja Valter Uusberg, kes kogu sellest algmaterjalist etenduse vormistas ja kahe lavastaja ja kahe liikumisjuhi abiga osatäitjaid voolis. Ning etenduse jaoks loodud helipildi – muusikute loomingu ühiseks tervikelamuseks vormis.
Mul oli õnn näha seda etendust kaheksa korda – viimased kolm korda siis koos publikuga. Tahan öelda, et algusest peale oli iga etendus ainulaadne ja lõpuks mõjus ka erinev ümbrus ja ilm. Ka andekad noored näitlejad ise said eluks kaasa võimsa õppetunni meie maa ja rahva saatuse kohta, mis ajalootundide kurjuse kajastamisest kaasa ei kipu tulema. Ametlik ajalugu kummardab kehtivat riigikorda. Oleme siiski nii vaba rahvas, et võisime vallutajatest sõltumatu etenduse kokku panna.
Mina olin ainult idee autor ega teadnud näitekunsti võimalustest tuhkagi. Soovisingi ühte etendusse kokku panna nii imelise looduse (meie lageraiete ajastul) kui ka sümboolse perekonna, kellest ajalugu üle rullub (meie homopoliitika ajastul – kui lasterikkusesse põlastavalt suhtutakse). Etenduses püüdsime väärtustada ürgema metsapere kaudu, kes oma lasterikkusega on meie rahva tänapäeva toonud. Ja meie metsast põliskodu, mis on meile läbi aegade vabadust pakkunud, rikkalikult toitnud ja katnud ja hoidnud ja varjanud, kaitsnud. Mets kui meie rahva paradiisi aed…
Kui suur buss hommikuselt rabaetenduselt tagasi sõitis, käis näitetrupist elevus läbi, kuna sõideti mööda Risu kohast, kust on pärit nõianimi Reo. Ka Linnukütid on sealt pärit.
Alles 70 aasta tagune Maaleht kahetseb, et hakkab ära kaduma metsarahvas, inimesed, kes elatuvad metsast ilma puid maha võtmata. Tänapäeval, viimastes Maalehtedes kahetseb hea ajakirjanik, et hakkab ära kaduma ka maarahvas! Tegelikkuses olukord nii hull ei ole – kuni meie keele kõla kostab ja keegi ikka veel sõnade sügavust mõistab, tuksub ka maarahva süda kusagil, tuulelaulus või lõkkepraginas. Mis sellest, et seda keelt kõnelevad/kirjutavad kadakasakslased ja pajuvenelased ja vastavalt valitsusele nende ristandid.
Sõnade tähendus muutub ajas ning meie perutav haridus ei soovi süveneda algkeele tegelikku sisusse, noortele ei tõlgita meie oma väga põlist emakeelt lahti, kus on peidus meie ajalugu ja vägi ja taimetarkused, elutarkused, elujõud.
Ka tolle maarahva tähendus on ajas muutunud. See hea ajakirjanik Maalehest peab maarahvaks maatööd tegevat inimest. Kuid maailmas nimetavad end kümned põlisrahvad maarahvaks! Seda lihtsalt omas keeles – näiteks maiad Guatemalas. Ida poolt nimetati meid (nõidrahvaks) tšuudideks-tšuhnaadeks ja lääne poolt idarahvaks – estideks. Vene riik tekkis soome-ugri rahvaste aladele võimsa ideoloogia – slaavi kristluse ehk Vene õigeusu lipu all, mille vägivalla ja võimutsemise alt tšuudid I aastatuhande lõpus lahkusid.
Ajas tagasi vaadates sõdivad praegu umbes 100 aastat juba maailmas omavahel kaks väga noort (350-aastased) suurriiki, USA ja Venemaa. Mõlemad on tekkinud paljude põlisrahvaste maade peale. Mis neil viga maailmas võimutseda (vladi – vostoka, vladi – kavkaas… valitse idas ja valitse Kaukaasias jne) ja tapatalguid korraldada, oma ideoloogiat usu varjus levitada, seda õigustada, kui omal põlisjuured puuduvad.
Tagasi etenduse juurde. Selle kokkupanemine oli nagu üks hästi toimiv mesilaspere või orkester, kus igaüks andis oma parima panuse. Ja tegelikult oli too kõige tähtsam kuninganna (mesilasperes) ikkagi Krista Olesk, üks lavastajatest (lisaks lavastaja Eva Kalbusele), kelle seljataga tugevaks toeks hea kuningas Illar Olesk, kes oli etenduse rekvisiitide ja butafooria meister.
Illarile olid abiks kunstnikud ja neli kostüümide valmistajat. Et selline toimiv kuningriik (Tarsi), kus on võimalik suur etendus kokku panna, on üldse tekkinud, juba see on ime ja armastus ja suur-suur töökus ja eriline andekus.
Üks oluline isik etenduse nõuandjana oli ajaloolane Tiit Uus, kes uskus selle kordaminekusse ja oma kulu ja kirjadega valmistas etenduse tarbeks Rumbi kandi ajalugu kajastava võimsa stendi, mida on võimalik Rumpi ka praegu vaatama minna. Tiit pidas ka näitetrupile hariva ajalooloengu Tarsil.
Etenduse reklaamtrükised maalis Maria Eliisa Metsis Märjamaa vallast, kes ka etenduses ise osales. Reklaamvideo valmistas Valmar Viisel, lisaks reklaamtrükistele. Kõiki, kes abikäe ulatasid, võib olla kokku umbes 100 inimest!
Nüüd peaks järgnema toetajate nimekiri, kellele sügav kummardus, mis on trükitud ka etenduse kutse-kava-tänukirja peale, kuid lõpetan klassikaliselt: Sõin ja jõin seal minagi – suhu ei saand MIDAGI… Kuid kes jäi koju koti pääle, ei saanud SEDAGI… Tegelikkuses olid need mu pika ja huvitava elu ühed vingemad päevad ja mul oli suur õnn olla üks nende seast!
