Siim Jõgis / foto: Siim Solman.
Uue õppeaasta algus ei ole enam mägede taga. Vana-Vigala põhikooli poisse ootavad ees põnevad tööõpetuse ehk moodsas keeles tehnoloogiaõpetuse tunnid. Nende uus õpetaja Ott Jeeser (33) on sedavõrd positiivse energiaga laetud mees, et igav ei tohiks ühelgi õpilasel hakata.
Pikad juuksed, habe, rohelised traksipüksid ja kaelal tätoveeringud. Jeeser lihtsalt torkab seltskonnas silma ning vaevalt, et see jääb alates septembrist märkamata ka Vana-Vigala põhikooli õpetajate toas.
Päris tundmatus kohas Jeeser vette ei hüppa. Poiste tööõpetuse õpetaja kogemus on tal varasemast olemas Nissi koolist. Turba koolis viis ta läbi ka robootikaringi. Turbas on Ott üles kasvanud ning ise koolis käinud. Vigalasse kolis Jeeser koos abikaasa Marilyni ja pooleteistaastase pojaga alles tänavu juuni alguses. Nüüd ütles ta, et siia jääda tahakski.
Oma olemuselt on Ott Jeeser julge ja pealehakkaja tüüp. Teemasid, mida temaga võiks arutada, on sedavõrd palju, et lühikese tunni jooksul kõigel peatuda ei jõuagi.
Näiteks on ta kunstnikuna valmistanud longboard’e, mis otsetõlkes võiks kõlada “pikk laud”. Tegemist on tavalisest pikema rulaga. Seda ei kasutata trikkide tegemiseks, vaid pigem transpordivahendina, et punktist A punkti B jõuda. See on mõeldud inimestele, kes naudivad teekonda ja kulgemist vabas õhus. Aga need ei ole ka lihtsalt tavalised lauad. Neil on juures oma kunstiline element, mille autor oma fantaasia kohaselt lisada saab. Näiteks on ühel Jeeseri valmistatud longboard’il koomiksikunstnik Olimar Kallase loodud tegelane Beebilõug. Teisel on futuristliku roboti nägu, kolmas on kujundatud raketina.
Longboard’id on noorte hulgas populaarsed. Jeeser on isegi plaani võtnud, et võiks tööõpetuse tunnis koos õpilastega neid valmistada.
Poja nimi
Abielludes võttis Ott oma abikaasa perekonnanime. Enne seda oli tema nimi Ott Pilipenko. See nimi pärineb tema vanaisalt, kes oli ukrainlane ja tuli Eestisse sõjaväelasena. Aga miks võttis Ott abielludes abikaasa nime? Tavaliselt on ju vastupidi. “Ma ei tea, kuidas on nende alfa- ja beeta-isastega, aga mina tunnen naise rolli ees perekonnas igatahes aukartust,” ütles Ott.
Üks põnev lugu on nimedega veel. Oti ja Marilyni pooleteistaastane poeg kannab nime Lible. “See on vana eesti nimi. Vaatasime terve vanade eesti nimede raamatu läbi ja sealt see tuli. Tegelikult oli seal häid variante veel,” sõnas Jeeser. Tahes-tahtmata seostub see nimi inimestele “Kevade” raamatuga, kuid Ott ütles, et tingimata ei pea see nii olema. Turba koolis noortega töötades ei osanud näiteks see põlvkond nime “Kevade” raamatu kellalööjaga siduda. Ka Oti sõnul ei võtnud nad Marilyniga seda nime otse “Kevadest”.
Huvitav, kas seda eesnime on veel Eestis kasutatud? Ott rääkis, et kui nad käisid vallaametniku juures nime registreerimas, ei öeldud neile, et keegi seda Eestis veel kannaks. Ainulaadne nimi igal juhul. Jeeser viitas sellele, et tegelikult levib Eestis uus laine, kus noored vanemad panevadki oma lastele n-ö väestatud või pika ajalooga eestipäraseid nimesid, millel on mingi tähendus, näiteks Kõu, Äike, Tui või Käbi. Esimest korda neid kuuldes võivad sellised nimed tunduda harjumatud, kuid lähemal kaalumisel on seal oma loogika olemas. “Mulle pakub huvi nende nimede laetus. Kui hakata mõtlema, kuidas käbi töötab, siis selle seest tuleb seeme, millest saab alguse uus elu,” rääkis Jeeser.
Šokk EKA-s
Huvi kunsti vastu sai Jeeseril alguse just kodukandis Turbas. Esmalt meeldis talle joonistada. Juba lapsena olid pliiatsid põhiliseks töövahendiks. Ühel hetkel taipas ta, et on omandanud arenenud kopeerimisoskuse. Ta võib ette võtta mõne pildi ja kopeerida selle täpselt ümber. “Enda jaoks oli see nagu huvitav trikk. Ma harjutasin ja oskasin seda,” rääkis Jeeser. Sealt edasi hakkas ta omanäolisi elemente piltidele lisama ning harjutas sellega kätt. Seda tegi ta nii kodus üksinda, koos sõpradega kui ka koolis tunni ajal, sest joonistamine oli mõnus ja meditatiivne tegevus.
Juba keskkooli ajal valmis plaan minna edasi õppima Eesti Kunstiakadeemiasse (EKA). Isegi ettevalmistavatel kursustel käis ta seal. Aga kui läks ülikooli astumiseks, pääses Jeeser esmalt sisse tasulisele kohale, ent võttis selle ikkagi vastu. Järgmiseks sisseastumisperioodiks oli ta end paremini ette valmistanud ning pääses tasuta kohale.
Aga õppima asudes oli üllatus suur. Kaasaegne kunst ei olnudki päris see, mida ta esialgu ootas. “See ei põhinenud käelisel osavusel, vaid idee väljatöötamisel. Alguses sattusin šokki. Mida minult oodatakse? Vaatasin, et osa inimesi tegid väga ilusaid töid ja said hindamistel pähe. Teised tegid käki ja nendele patsutati õlale,” rääkis Jeeser.
See oli siiski esmane reaktsioon. Aja jooksul on ta enda sõnul õppinud kaasaegset kunsti väga hindama. Kohati näeb seda isegi unes. Eesti Kunstiakadeemias õppis ta kokku viis aastat, omandades selle ajaga bakalaureuse kraadi. Tegelik õppekava nägi ette kolmeaastast õppeperioodi, aga sinna mahtusid ka üks vaheaasta ja üks aasta vahetusüliõpilasena Hispaanias.
Jahumardikad
Just Eesti Kunstiakadeemias kohtas Ott ka oma praegust abikaasat Marilyni, kes on pärit Vigalast. Nüüd on nad pärast Tallinnas Nõmmel ja Turbas elamist jõudnud Vigalasse. Ja mõlemad tunnevad ennast mugavalt. Ott meenutas, et tema kasvaski üles koos oma sõpradega metsas mängides ning just selline keskkond talle sobib. Ühel aastal, kui nad Turbas elasid, kasvatasid nad peenramaal endale ise ka kartuleid ja porgandeid.
Aga juba enne seda, pealinnas elades, proovisid nad kasvatada miskit, mis esmapilgul võib olla eemaletõukav. Ott rääkis, et nad kasvatasid kodus jahumardikaid ehk jahu-ussikesi.
“Kuskilt internetist leidsin selle ja see ei tundunud olevat eriti keeruline. Seda peetakse alternatiiviks kariloomade kasvatamisele, et liha saada,” rääkis Ott.
Idee on selles, et mardikte munadest tekivad vastseid, kes elavad oma elu ussikestena, millel on kõrge toiteväärtus. Väidetavalt võtab nende kasvatamine kümme korda vähem vett kui veiste puhul. Küsimus on kultuurilises lähenemises – kas eestlased oleksid valmis lihatüki asemel putukaid sööma? Ott proovis seda ning tema sõnul see kogemus kõige hullem ei olnudki.
Üks võimalus on need ussikesed ära kuivatada ja jahvatada ning sellest tuleb kõrge proteiinisisaldusega jahu. Teine võimalus on pista nad külmkappi, kus madalatel temperatuuridel nende elutegevus lakkab ning pista nad seejärel keevasse vette või fritüüri. Ja uskuge või mitte, aga tulemus on söödav. Ott ütles, et see on pisikene ja tundlik toit ning mida vähem neid töödelda, seda parem. Aga maitse? “Ta on umbes nagu Ossi krõps. Maitse poolest on tal ka taimseid omadusi. Näiteks meenutab see pähklit. Ebameeldiv see igal juhul ei ole,” rääkis Jeeser.
Droonid
Mõni inimene teab Jeeserit ehk paremini nime all VJ Ott Kosmoses. Eriti need, kes on käinud pidudel, kus ta esinenud on. Kui DJ mängib muusikat, siis VJ mängib seinale videoklippe ning kokkuvõttes tekib ühtne sünergia, mis loob peole soovitud õhkkonna. “See oli Tallinnas elades üks minu kirg, töö ja elatusallikas,” rääkis Jeeser. VJ ehk Video Jockey ülesanne on luua või otsida videoklippe, mida saaks peo käigus seinale näidata, ning panna need sünkrooni DJ muusikaga. “Enne, kui ma teada sain, mis see VJ üldse on, olid mul klipid tegelikult juba olemas, lihtsalt väljundit ei olnud,” rääkis Jeeser.
Ilmselgelt ei löö ta uute ning esmapilgul keeruliste asjade ees risti ette. Ise peab ta ennast nii leiutaja- kui ka kunstihingeks. Näiteks on üheks tema hobiks droonid. Just tänu tema kutsele toimuski pühapäeval, 20. augustil Läti külas drooniralli. Tegemist oli vaatemängulise spordialaga, kus droonid lendasid mahajäetud lauda seinte vahel ja vabas looduses.
Droonihuvi sai tal alguse umbes aasta tagasi. Nüüd on plaanis ka Vigalas alustada drooniringiga, et huvilistega neid väikseid lennumasinaid ehitama hakata. Muid ideid on tal veel, mida Vigalas tegema hakata, aga kõiki ei taha kohe ära rääkida.
Lisaks droonirallile tähistas Jeeser Eesti taasiseseisvumispäeva ka pere keskel. Ta ütles, et tavaliselt ta naudib presidendi kõnede kuulamist. Aga seekord oli vähemalt sama hea ka Hando Runneli poja Henn Runneli sõnavõtt oma isa eest. “See läks südamesse,” sõnas Jeeser.
Sedavõrd energilise ja aktiivse elaniku lisandumisega on terve Vigala kindlasti võitnud. Eriti vahetult saavad seda tunda Vana-Vigala põhikooli poisid, kes said uue tehnoloogiaõpetuse õpetaja. Tavapärase õppekava kõrval hakkavad nüüd tundides valmima longboard’id ja mine sa tea, võib-olla ka droonid. Igal juhul võib aimata, et tunnid lähevad põnevaks.
Kümme küsimust Ott Jeeserile
Mis su lemmikfilm on?
Mulle meeldib mõtteline Eesti-Jaapani sild filmikunstis, vaiksed hetked filmis, mille ajal antakse vaatajale ruumi mõelda.
Soovita head raamatut.
Kõige põnevam tundub alati see, mis parasjagu lugemises: Kaupo Vippi “Lokaalravitsus” positiivsest programmist tumedas tulevikumaailmas ja Jyrki Siukoneni “Vasar ja Vaikus” ehk lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse.
Nimeta linn/riik/koht maailmas, kus kindlasti tahaksid ära käia.
Küllap Jaapan siis. Kuigi olen selle Jaapani siinsetes kodumetsades ja kohalikes inimestes ära tajunud, nii et vist ei olegi vaja enam minna.
Mis on su lemmik hilisõhtune snäkk?
Soolapekk ja sibul.
Kas usud, et kummitused on olemas?
Õhk on paks kõiksugu vaimolenditest ja teisel sagedusel toimivatest nähtustest. Niipea kui see ära tunda, saab tilgakesest ülbusest ja üksindusest vabaks.
Millistest meediakanalitest loed/kuulad/vaatad uudiseid?
Eraldi kanaleid ei kammi. Aktuaalsed uudised on, kui vestluskaaslane pajatab, kuidas tal läheb ja mis elus juhtunud.
Millist sotsiaalmeediat kõige tihedamini kasutad?
Facebook.
Nimeta kuulus inimene, kellega tahaksid koos õhtust süüa.
Sõin hiljuti hommikust Peeter Lauritsa kõrval ja see oli täielik vedamine.
Kuidas sulle meeldib kõige rohkem oma sünnipäeva tähistada?
Tore, kui saab mingi suurema asja või viguriga hakkama ja tekib väike saavutamisetunne. Selline ajastus oleks hea kingitus iseendale täistuuri puhul.
Kui on reede õhtu, kas sa pigem lähed sõpradega välja või jääd koju?
Kodune ses osas juba tükimat aega.
