Valter Uusberg / foto: Siim Solman
Ursel Tilk on Raplamaalt, Alu kandi metsade ja põldude vahelt EMTA lavakooli jõudnud tudeng, kellel läheb koolis viimane õppeaasta.
Temaga rääkides algab ja lõpeb jutt Belgia lavastaja Jan Fabre lavastusega „Belgia reeglid, Belgia ruulib“ (Belgian rules / Belgian rules), mille rahvusvahelises (näitlejad ja tantsijad Belgiast, Hollandist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Horvaatiast, Itaaliast) trupis ta kaasa teeb. See on kooliga kooskõlastatud, on õppetöö osa.
Jan Fabre on Belgia visuaal- ja etenduskunstnik, kellel on Veneetsias praegu näiteks näitus „Jan Fabre. Klaasist ja luudest skulptuurid 1977–2017“. Trupil oli võimalus mõni päev ka samal ajal Veneetsias peetaval kunstibiennaalil ringi vaadata.
Ursel: „Taiwanil oli väljapanek Sam Hseih’i erinevatest performance’itest. Kunstnik põgenes 70ndatel Ameerikasse, kus ta tegi kaks terve aasta kestvat performance’it. Esimene neist “Time Clock Piece” (11. aprill ‘80 – 11. aprill ‘81), mis avaldas mulle kõige rohkem mõju. Kunstnik tegi endast pildi igal täistunnil koos kellaga. St terve aasta igal täistunnil.
Et see kohale jõuaks, siis seletan veel korra. Mees astus kaamera ette, alati samas rõivastuses ja asendis, kui seierid osutasid kellal täistundi. Magada sai ta ühe korraga maksimaalselt 50 minutit. Ja nii terve aasta. Astudes ruumi, kus kõik neli seina olid esmapilgul ühesuguseid väikeseid pilte täis, ma ei hoomanud veel seda mastaapi ja ideed selle taga. Kui juurde lugesin ja uuesti vaatasin, siis ma tardusin ja aeg peatus. Elus esimest korda tajusin, mis on aeg ja kui pikk on aasta. Kunstnik ajas endal juuksed performance’i alguseks maha, et juuste kasv oleks selle teo tõestuseks. 133 täistundi jäi 8760-st jäädvustamata, kas magamise või hiljaks jäämise tõttu.“
Laadilt esindab Jan Fabre lavastus nn füüsilist teatrit, mille võttestik ei ole ammu uudiseks ka Eesti teatrites (NO99, Von Krahl, Kanuti Gildi tantsuetendused jm). Ka „Ja peaksin sada surma ma…“, mille Urseli kursus suve lõpus meie mail, Hageri vennastekoguduse palvemajas ette kandis, oli vormilt visuaal- ja füüsilise teatri tunnustega, kaldudes kohati kestusteatriks, mis publiku alati natuke proovile paneb.
Ursel on minuga nõus, et Eesti teatripildi pluss on laadiline kirevus ja teatav tasakaal laadide vahel ja mis peamine – iga laad on leidmas oma publikut. Kõik peab olema tehtud lihtsalt väga heal tasemel, on Ursel veendunud – väga hea sõnateater, väga hea tantsuteater, väga hea komöödiateater, väga hea muusikaliteater, väga hea füüsiline teater jne. Ta näeb ohte pigem selles, et publiku tähelepanu võib teatri mugavaks muuta.
See, et Ursel praegu „Euroopa teatri“, nagu ta määratleb, köögi poolt tunda saab, on tänu lavakooli teadlikule tegevusele, mis õppe võimalikult avatuna hoiab.
Ursel: „Jaanuaris toimus lavakunstikooli magistrantidel Jan Fabre Company füüsilise teatri workshop, juhendajateks Ivana Jozic ja Kasper Vandenberghe. Kuna magistrikursuse juhendaja on Jüri Nael, kes on olnud esimestel aastatel ka meie kursuse õpetaja, siis ta pakkus ka meile, bakalaureuse tudengitele, võimalust osaleda, tavaliselt umbes neljale inimesele.
Mina soovisin kohe kindlasti sellest osa võtta ja ka sain selle võimaluse. Tegemist oli kuuepäevase õpitoaga. Paar nädalat hiljem pöördus Jüri minu ja ühe mu kursavenna poole, et meid olevat kutsutud Belgiasse katsetele. See oli täiesti ootamatu käik. Mina ja Dovydas läksimegi kümneks päevaks Belgiasse, kus tegelikult lavastuse proovid käisid ja konkreetseid katseid ei olnud. Meid tiriti proovidesse sisse ja vaadati selle põhjal, kas sobime. Ju siis Eestis jäime workshopis silma ja nad olid huvitatud meist. Kümne päeva möödudes paluti mind liituda selle lavastuse trupiga.“
Sedasorti etenduse terviku loomisel on näitleja aktiivne osaleja. Juhtautor määrab küll põhikarkassi, kuid näitlejail tuleb see rühmatööde etüüdides sündiva sisuga täita. Kuna lavastuse fookuses oli Belgia olemus, tabasid inimesed väljast mõndagi ootamatut. Selleks tuli ennast aga põhjalikult kurssi viia näiteks Belgia kunstipärandiga, et sealt ideid ammutada. Päeva lõpus vaatas Fabre pakutu üle ja otsustas, mida võtta, mida jätta. Selline naabervaldkondadest ideede ammutamine meeldib Urselile kõige enam, kuuludes näitlejaelu juurde ja nõudes pidevat sidet kunsti, kirjanduse, muusikaga ja kõige muuga.
Visuaalse ja füüsilise tegevuse juurde käib ka sõna, kuid selles Belgia etenduses neljas – prantsuse, flaami, saksa ja inglise keeles. Lavastus valmis juuli alguses, mil toimus eelesietendus Napolis. Edasi minnakse Euroopa tuurile. Ursel on õnnelik ja asjade käiguga rahul ning oskab seda kujundlikult hinnata, võttes appi midagi madalmaalaste mõtteviisist – kui soovid kohtuda merega, siis lähene talle võimalikult madalalt, mitte kõrgelt – las meri tuleb sinu juurde, mitte vastupidi.
Meie kõneluse lõpetuseks pakun talle mõned küsimused, et rääkida usust, lootusest ja armastusest seoses tema erialaga. Ja ohverdusest.
Lavakool on nagu kloostrikool. Oled sa pidanud midagi ohverdama, et oma erialal edeneda?
Esimestel aastatel oli hetki, kus ma polnud peaaegu kaks kuud oma peret näinud ja südant mattev tunne, et ei näe, kuidas lapsed ehk õed ja vend suureks sirguvad. Hirm, et näod ununevad ära.
Millesse usud seoses (teatri)kunstiga?
Usun, et teatris on kõik võimalik. Eriti teistega koos pühendumisse ja maagiasse, mis võib tekkida laval koosmängu ja koostegemise puhul.
Millele loodad seoses (teatri)kunstiga?
Loodan, et ka kümne ja kahekümne aasta pärast on kõik võimalik. Loodan, et ei väsi ja ei pea pettuma professionaalses teatris töötades.
Mida armastad seoses (teatri)kunstiga?
Pärast ühte “Ja peaksin sada surma ma…” etendust tuli üks mees tänama kedagi meie seast ja ütles, et see lavastus oli tema elu suurim elamus. Hea lavastus mõjub ja muudab inimesi.
Mida võõristad seoses (teatri)kunstiga?
Mugavust ja poole persega tegemist.
Töötasin kunstiõpetajana maakoolis (Juuru keskkool), mis vabastas ajateenistusest. Hakkasin saama 27 ja selles vanuses mehed arvati reservi. Tuli läbida arstlik komisjon. Seal tunglesid 18-aastased. Psühhiaater küsis kõigilt kolm küsimust – Hirmud? Unenäod? Elutüdimus? Noormehed kehitasid õlgu. Mina hakkasin üht-teist meenutama ja psühhiaatri silmad lõid särama. Oled 22, kuidas sinuga lood on?
Unenägusid mäletan harva hommikuti. Hirmu on küll, et aeg kaob ja ei kasuta seda otstarbekalt. Seda juhtub paraku palju. Hirm on ka surma ees. Olen alati nahahoidja olnud. Ei jookse pea ees tundmatusse vette. Autoga ei kihuta pimedal ja kurvilisel teel. Ei taha kuidagi rumalasti oma elupäevadele punkti panna. Elust ei ole ma kohe üldsegi tüdinud. Tahe ja rõõm elada on suur, tüdimus tekib, kui mõistad, et elad valesti ja ilma sihita. Ebamäärasus väsitab enda puhul.
Mul on lugemisel Borgese lühijuttude kogu “Liivaraamat” ja “Shakespeare`i mälu” (Loomingu Raamatukogu). Unenäolise ja täisreaalsuse peen intellektuaalne põiming. Mida sina praegu loed?
Lõpetasin paar nädalat tagasi Sergei Dovlatovi romaani “Kompromiss”. Dovlatov oli ukraina juurtega ajakirjanik, kelle elutee tõi teda läbi Peterburi 70ndatel paariks aastaks Tallinnasse, kus töötas lehes ajakirjanikuna.
See on raamat erinevatest juhtumitest tolleaegses ajakirjanduses ja sellega seotud absurdsustest ehk “kompromissidest”.
Esiteks tekib mahlakas ja usutav pilt tollest ajast. Teiseks on ülimalt tänuväärne teatav iroonia nii enda kui ka teiste inimeste elu ja olemuse suhtes. Naerda võib ja saab kõige üle. Iroonia ei pea ega vahest ka tohiks olla elus baas, aga miskipärast mulle meeldivad inimesed, kellel on irooniataju ja võime enda ja elu üle naerda.
Sinu teatrisoovitus?
Soovitan minna vaatama teatrisse NO99 lavastust “Kõnts”. See on minu jaoks kõnetav ja ilus lavastus. Vähe sõna ja rohkem olemist. Teiseks samas teatris minu kursuse diplomitöö “Nodvenatsat”, Aleksander Bloki ainetel. Hetkel eesti teatris midagi ainulaadset.
Mina selles lavastuses kahjuks kaasa ei tee, kuna sattusin proovide ajal Belgiasse ja lavastust olen ka näinud ainult videos, aga juba see, mis elamuse ma läbi ekraani sain, paneb mind kannatamatult ootama oktoobrit, mil seda uuesti mängitakse. Tants, revolutsioon ja tohutu energia. Kolmandaks tuleb silma peal hoida Mart Kolditsa lavastusel “Kunst”, autor Yasmina Reza. Kolm minu kursavenda mängivad ja seda on lust vaadata. Tarvis kutsuda neid Raplasse mängima.
