13.3 C
Rapla
Laupäev, 1 okt. 2022
spot_imgspot_img

Kui ei tea, mõtleme välja

Reet Saar / foto: Siim Solman.

Ettevõtlusnädalal esines oma kodugümnaasiumis Märjamaal Haver Järveoja, 25-aastane noor mees, kes juba 16-aastaselt teadis, et teda huvitavad aktsiaturud ja ta tahab professionaalselt tegutseda selles valdkonnas. Praeguseks on ta jõudnud 3D skaneerimiseni.

  1. aastal läks Järveoja EBS-i õppima rahvusvahelist ärijuhtimist spetsialiseerumisega investeeringute juhtimisele. Praegu on käsil lõputöö kirjutamine, milles ta uurib tehnilise analüüsi rakendust aktsiaturgudel. Tänaseks on ta koos kolme kaaslasega pannud aluse idufirmale, mille suur idee on viia 3D tehnoloogia tavainimestele lähemale. Kuulates, kui innustunult noor ettevõtja oma arengulugu tänastele gümnasistidele vahendas, tekkis tahtmine kõigest sellest veel rohkem teada saada.
    Kohtume idufirma kontoris, mis asub Tallinnas Faehlmanni tänaval renoveeritud puumajas. Sisse astudes on esmamulje, nagu oleksid tulnud kellegi koju: ukse kõrval on välisjalanõud ja kuigi mitmel pool on näha susse, eelistab seltskond ilmselt ringi käia sokkides. Moekas kööginurk läheb üle elutoaks. Seal on pikk laud kaetud arvutitega, mille taga töötajad tegutsevad. Puhkenurkades on kott-toolid, kus hea väikeses ringis juttu veeretada. Katusealusele pinnale on välja ehitatud pisemaid tööruume.
    Teisel õppeaastal läks Järveoja Erasmuse programmiga õppima Frankfurt School of Finance & Managementi. „Seal sain paljude inimestega tuttavaks ja osalesin vabatahtlikuna ühe noorteorganisatsiooni töös, mis tegeleb eri majandus- ja poliitikavaldkondade propageerimisega noorte seas. Sel ajal asutasin ka oma konsultatsiooniettevõtte, mis aitab välismaalastel Eestis ettevõtet alustada. Täna on see n-ö pühapäevafirma, mis on küll olemas, aga ei tegutse väga aktiivselt,“ rääkis noormees oma ettevõtjatee algusest.
    Pisut said ärijuhtimise eriala tudengid praktiseerida ka LHV pangas, millega EBS tegi koostööd. „Rohelisi“ maaklereid klientide raha liigutama veel ei lastud, aga kogemus oli huvitav. „Mulle pakuti võimalust pangas jätkata, aga siis hakkas tekkima juba praegune ettevõte lisaks koolile ja ei olnud aega mitmel pool tegutseda.“
    Aktiivse loomuga Haver sattus Saksamaalt tagasi tulles kokku Timmu Tõkkega, kellega räägiti 3D printimisest. Tõke oli 2013. a lõpus pannud aluse ettevõttele Wolfprint 3D. Ta oli juba saanud EAS-ist ka starditoetust, et osta esimesed 3D printerid ja alustada 3D printimisteenuse pakkumist arhitektidele, inseneridele, prototüüpijatele ja teistele, kes seda soovisid. Peagi liitusid Wolf­prindiga Rainer Selvet, Haver Järveoja ja Kaspar Tiri, nii et kõiki nelja peetakse ettevõtte kaasasutajateks. Neljast kolm on õppinud EBS-is ja pigem ärilise taustaga, aga kogu tuumiktiim saab tehnoloogiast aru ja panustab ühel või teisel viisil selle arendamisse.
    Kui Haver sai kutse kaitseväkke, oli ta juba tegev kahes ettevõttes ja seetõttu valis ta asendusteenistuse, et saaks põhitööd jätkata. Päeval oli ta Maleva tänava Käo päevakeskuses, kus käivad koos vaimsete erivajadustega inimesed, õhtul sai oma tööasju ajada. „Sel ajal tundsin, et see on pealesunnitud asi, aga tagantjärele mõeldes oli asendusteenistus huvitav kogemus. Empaatiavõimele aitas samuti kaasa,“ hindab Haver.

Maailma esimene täisautomaatne skänner

Üks omapäraseid töid, mida Wolfprint aitas ellu viia, oli mannekeenide valmistamine ERM-i püsinäituse jaoks. Selleks ajaks olid nad välja töötanud 3D skänneri. Muuseum ei tahtnud staatilises poosis „tikkudele“ rõivaid selga panna, sooviti dünaamilistes poosides mannekeene. Inimesed tulid nende kontorisse skännerisse, protsessi juhtinud lavastaja Marko Raat Allfilmist andis neile ette situatsiooni ja kehaasendid jäädvustati. Poosidest tekitati 3D mudel ja hiljem Tartu ettevõte ECCOM freesis need välja.
Järgmise sammuna hakati mõtlema, kuidas skännerit optimeerida ja muuta see täisautomaatseks. Seni pidi keegi olema pildistamise juures, hiljem tuli andmeid puhastada. Eksperimenteerides jõuti lahenduseni, et Wolfprint 3D tegi valmis maailma esimese täisautomaatse 3D skänneri. See on otsekui suur fotoboks läbimõõduga 3 x 2 meetrit, kuhu saab kogu vajaliku tehnika sisse paigutada ja mis annab juba välja digitaalsed 3D mudelid. Esmalt oli boksis 12 kaamerat, aga lõpuks saadi kuue kaameraga kätte vajalik tulemus.
Bokse müüdi ja müüakse kohtadesse, kus käib palju inimesi. Turismiettevõtetel on seeläbi eesmärgiks pakkuda paremat külastajaelamust. Mõnel pool muuseumides saab laenata kostüüme või end sobival taustal pildistada, ent 3D lahenduse puhul saab külastaja oma skaneeritud näo ümber lisada midagi selle kohaga seotut. Näiteks Lennusadamas sai valida oma näo ümber tuukrikiivri või lendurimütsi. See oli omalaadsete suveniiride müük, mida sai tellida kas väikese kujukesena või failina.
2016. aasta jooksul ehitati seitse skännerit ja skaneeriti muuseumides või teaduskeskustes 10 000 inimest. „Sellega me palju kaugemale ei jõudnud ja see suund on praeguseks lõpetatud. Et viia idee tõeliselt suureks – skaneerida näiteks miljard inimest –, tuleb suuri bokse palju toota ja eri kohtadesse välja panna. Aga kuna peaaegu kõigil inimestel on tänapäeval taskus nutitelefon, küsisime endalt, kas sama asja saab teha nutitelefoniga. Kui saab, siis on sama ideed võimalik palju kergema vaevaga realiseerida,“ rääkis Järveoja, kuhu hakati edasi liikuma. Praegu ongi lõppjärgus selle idee realiseerimine.

Fookuses on näod

Wolf 3D suund on inimeste nägude 3D skaneerimine. Eestis keegi teine seda ei tee, USA-s on sarnase suunaga idufirmasid. Miks just näod? „Oleme keskendunud näole, sest seda on kõige raskem digitaalseks teha. Usume, et tulevikus toimub kommunikatsioon aina rohkem virtuaalses maailmas (virtuaal- või liitreaalsus, mängud). Inimene ei näe selles keskkonnas praegu välja sama loomulik nagu reaalses elus, aga et kommunikatsioon oleks efektiivne, peab inimene ka virtuaalmaailmas olema n-ö enda nägu,“ põhjendas Järveoja valitud suunda. Ta lisas, et virtuaalreaalsusel saab ilmselt olema mingi Skype´i sarnane rakendus ja „see võib suureks minna alles 3-4-5 aasta pärast, aga me peame juba praegu sellega tegelema, et oleksime kohal, kui see juhtub“

Vead õpetavad

Wolf3D areng pole kulgenud üksnes ülesmäge, kuid ka vigadest on palju õppida. Üks õppetunde on: kui idee ei tööta, hakka kähku tegema midagi uut. Loote 3D printimine on üks näide, millest üsna ruttu lahti lasti. Esmalt suudeti üsna kiiresti erahaiglates küll huvi tekitada, et nad selle võimaluse sisse võtaksid – eesmärk on suurendada sidet vanemate ja sündimata lapse vahel, see on ka ainus viis oma lapse „nägemiseks” pimedatel vanematel –, kuid kliinikutel klientidele edasi müümine nii hästi ei õnnestunud. Projekti arendamiseks palgati juurde töötajaid, aga umbes poole aastaga oli selge, et tulemused jäävad oodatule märgatavalt alla.
Timmu Tõke on ühes intervjuus öelnud, et kuigi tiimi pidi oluliselt kärpima, tuldi olukorrast siiski võitjana välja. Sellest õpiti, et ära hakka enne äri laiendama, kui on selge, et turg tahab seda toodet.
Idufirma eestvedajate üks olulisi tegemisi on toetajate otsimine, kes on nõus oma raha uute ideede teostamiseks andma. Äraütlemisi kuuleb siin rohkem kui jah-sõna. „Meie esimene nõuandja ja investor oli Estonian Business School Group, ning selle asutaja Madis Habakuk oli mulle ja Timmule suureks mentoriks,“ rääkis Haver.
Investoreid on leitud Saksamaalt ja Jaapanist. Viimane suurem investeering õnnestus saada 2016. a talvel USA ühisrahastusplatvormi SeedInvest kaudu. Seal on väga tihe sõel – vastu võetakse umbes 1% taotlustest. Kampaania kestis kolm kuud ja veel viimasel nädalal oli seis üsna nutune, nii et Haver, kes tegeleb ettevõtte finantsküsimuste ja juriidilise poolega, küsis Timmult, kas viib järgmisel nädalal pankrotiavalduse kohtusse sisse. Kaheteistkümnendal tunnil saadi siiski nõutav summa kokku ja laekus ülegi.

Uus lahendus on valmimas

USA-st saadud rahastus võimaldas nutitelefonides 3D skaneerimist arendama hakata. Taas sai uusi inimesi palgata ja keskenduda ainult uue suuna arendamisele. Kuidas uus lahendus toimib? Nutitelefoni esikaameraga pildistades tuleb nägu vasakule-paremale-otse pöörata, nii skaneeritakse nägu sisse, selle põhjal valmib 3D mudel, mida on võimalik kasutada mängudes, suhtluseks või virtuaal- ja liitreaalsuse rakendustes. „Kuna me ise rakendusi ja mänge ei tooda, müüme seda tehnoloogiat nende tootjatele. Aga rakendada saab seda ka treeningsimulatsioonides ja online jaekaubanduses – kasutusvõimalusi on rohkem,“ avas Järveoja pisut ettevõtte lepingulisi tegevussuundi.
Meile demonstreeriti, kuidas näeb välja ja tegutseb Raineri avatar liitreaalsuses. Mobiilirakendus on peaaegu valmis, kuid vajab veel pisut lihvimist, et see oleks tehniliselt stabiilne. Novembris tullakse uue tootega turule.
Haver nõustub, et idufirma inimesed peavad olema sellise meelelaadiga, kes on valmis käima mööda tundmatut teed ja esimese raja sisse tallama. Loomulikult jälgivad nad sarnaseid tegijaid laiast maailmast, et variante analüüsides leida lõpuks parimaid lahendusi.
„Oleme nende aastatega palju targemaks saanud, aga õppida tuleb selles vallas pidevalt. Väga palju kuuleb meie arutlustes lauset, et ma praegu lahendust ei tea, aga mõtleme välja. Oleme eri asjadega kõrvetada saanud ja loodame, et neid vigu me enam ei tee, aga uusi vigu vältida ei saa,“ jääb Haver Järveoja realistiks.
„Meil läheb praegu hästi. On näha, et meie pakutavat on inimestel ja ettevõtetel vaja. Oleme saanud piisavalt tagasisidet ja meil on suurte ettevõtetega käimas mitmete lahenduste osas tehnilised testid.“
Eelpool toodu kinnitab, et Wolf3D asutajatel on ambitsioonikust ja pealehakkamist.

 

spot_img
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised