Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.
Eike Eplik on skulptor ja installatsioonikunstnik, kelle kodulinnaks on saanud Tartu, kuid oma juurtelt on ta pärit Rapla lähistelt.
Eike on õppinud skulptuuri Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja magistrikraadi sai ta samal alal Eesti Kunstiakadeemias. Praegu õpetab Eike skulptuuri Tartu lastekunstikoolis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Kriitikud on Eike paigutanud uude eesti skulptoritepõlvkonda. Sel sügisel oli Eikel Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis personaalnäitus „Ilu salong“.
Kohtume Eikega Tartus, kohvikus Spargel, mis asub sobivalt Tartu Loomemajanduskeskuse kõrval. Istume ruumis, kus seina kaunistavad Tiina Haagi fotokollaaži tehnikas tööd, mis loovad kunstnikuga suhtlemiseks ideaalse tausta.
Oma Raplamaa juurte sügavuse kohta räägib Eike, et tema emapoolne suguvõsa on pärit Kumma küla kandist. Enda kohta ütleb ta ikka, et ta on Raplast, ei nimeta ennast tartlaseks. Side lapsepõlvekodu ja õdede-vendadega on Eikel tihe. Raplasse koju üritab ta jõuda vähemalt korra kuus, osa suvedest ta veedabki siin.
Mainides perekonnanime Eplik, ei saa üle ega ümber sellest, et Eike vanem vend on muusik Vaiko Eplik. Venna muusikale elab Eike alati kaasa, teismelisena sai igal kontserdil ja proovideski kohal oldud, nüüd on vahemaad pikemad, kuid uued albumid kuulab ta ikka enne nende ilmumist ära. Vaiko käib alati ka tema näitustel ja annab tagasisidet. Vanusevahe on neil väike ja kuna maal kasvades teisi lapsi läheduses polnud, veetsid nad lapsepõlves enamasti teineteisega aega.
„Tegime koos mingit naljabändi ja voolisime savist kujukesi, kui mingi savikott kusagil vedeles. Lapsepõlves oli päris palju sellist loomingulist vabadust. Arvan, et suur roll on meie vanematel, kes lasid meil lapsena möllata ja mängida, panid meid muusikakooli ja vedasid ringidesse. Ei meenu, et kunagi oleks keelatud kunstiringi või koorilaagrisse minna. Tööd tegime kodus ikka ka ja täiesti parajal määral, mis on ju loomulik. Kiitus tarkadele vanematele, kes lõid tingimused, et olla ja ise avastada.
Kui skulptuuriosakonda astusin, olid vanemad küll pisut ehmunud, et kodust nii kaugele minna tahan. Ema ütles sellistel puhkudel ikka, kuigi pisut murelikult, et see on sinu elu ja sinu otsused, pead ise teadma,” sõnas Eike.
Skulptuuris saab eimillestki miski
Kindlat soovi minna just skulptuuri õppima Eikel polnudki. Enne kõrgkooli ta kunstikoolis ei käinud, pigem maalis ja joonistas midagi omal käel või õpetajate juhendamisel. Esialgne mõte oligi tal hoopis maali õppima minna, kuid sisimas oli siiski soov midagi käegakatsutavamat õppida. „Astusin skulptuuri, kuna see tundus mulle omasem, kuigi ma ei teadnud skulptuurist väga midagi, elementaarseid ja lihtsaid asju vaid. Olin küll lapsena voolinud midagi, aga pigem ma ikka maalisin ja joonistasin. Kuidagi aga tekkis mõte, et äkki see sobib, ja tegelikult juba katsetele jõudes olin kindel, et sobibki. Mulle meeldis see vägagi ja oli minu jaoks haarav,“ rääkis Eike.
Küsimuse peale, kui palju ta nüüdsel ajal maalimise ja joonistamisega tegeleb, vastas Eike, et ega kõigega ei jõua tegeleda, eriti kui tahad mingil alal teatud tasemeni jõuda. „Enda lõbuks ikka vahel joonistan, see mulle täitsa meeldib, kuid need pole sellised tööd, mida kuhugi näitusele välja paneks. Mõne installatsiooni juures olen neid küll kasutanud.“
Eike on keskendunud kaasaegsele skulptuurile ja installatsioonile, klassikalise skulptuuriga ta otseselt ei tegele. „Mulle tundub, et kaasaegses kunstis segunevad kõik meediumid praegu omavahel. Näiteks maalikunstnikud teevad maali-installatsioone, püüavad tulla lõuendilt ruumi. Arvan, et kaasaegses skulptuuris ja installatsioonis on sul kõige vabamad käed, sa võid teha tgelikult mida iganes. Eks teistes kunstižanrites saab ka, aga mulle meeldib just teha oma kätega, olla materjaliga kontaktis, just see on minu jaoks kõige huvitavam. Kuidas ma eimiskist teen midagi. Minu jaoks on see kõige põnevam kunstitegemise viis,“ sõnas Eike selle kohta, miks teda skulptuur niivõrd paelub.
Praktika olulisus
Kuna Eike on Tartu lastekunstikoolis õpetaja, uurin, mida ta seal lastele edasi püüab anda ja õpetada. „Lastega on sedasi, et kui nad on väikesed, siis püüad neis lihtsalt tekitada huvi ja rõõmu selle tegevuse vastu, mis nad teevad, või siis ka mingeid oskusi arendada. 13-16-aastased proovivad teha juba ka keerulisemaid klassikalise skulptuuri ülesandeid, töötada selliste materjalidega, nagu ma ise töötan. Viimases klassis on meil ka installatsioon ja kaasaegne skulptuur.
Õpetan ka Tartu Kõrgemas Kunstikoolis tudengeid. Nad saavad enda loomingut teha minu juhendamisel. Seal on kõik eraldi isiksused, ma ennast kellelegi peale ei suru. Selliseid väikseid mini me-sid ma ei produtseeri. Pigem julgustan inimesi tegema seda, mida nemad tahavad ja mida neile meeldib teha. Autoriteetse õpetaja pilt ei ole minu jaoks õige. Autoriteet on õpetaja muidugi igal juhul, aga lihtsalt see, et kõik peavad tegema, nagu mina teen, seda kindlasti mitte,“ lausus Eike.
Sellega, mis kunstielus toimub, üritab Eike end ikka kursis hoida. Ta käib pidevalt näitustel, loeb lehti, suhtleb teiste kunstnikega. Eesti on piisavalt väike, et siinsed kunstnikud üksteist tunneksid. Eike leiab, et teiste kunstnikega peab suhtlema, siis saab olla kursis sellega, mis teised teevad ja üksi oma asja ajada olekski ju igav.
Kuna aeg-ajalt kritiseeritakse tänapäevast kunsti, et see pole õige kunst, tuleks pöörduda juurte juurde, küsin Eikelt, mis tema sellest kriitikast arvab ja kas Eesti kunstil arenguruumi on. „Eesti kunstil pole häda midagi, meil on väga häid tegijaid, kes on ka rahvusvaheliselt tunnustatud. Ma arvan, et Eesti kunstil, nagu üldse kunstil, on alati kuhugi minna. Kui kuhugi pole minna, siis alati saab tagasi minna.
Tegelikult on inimesi, kes tehnilises mõttes tegelevad klassikaliste kunstidega. Ka mulle tundub oluline hoida neid oskusi. Näiteks skulptuuriosakonnas õpetatakse, kuidas raiuda kivi ja kuidas teha puuskulptuuri. Need on küll põgusad kursused, kuid igaüks saab vähemalt aimu, kuidas see materjal toimib, teab neid võimalusi. Peale klassikalise baasi peaks selle kõrval aga olema ka teoreetiline baas ja teadmised sellest, mis kunstimaailmas toimub ja on toimunud.“
Kutse näitustele
Esitades klassikalise küsimuse, kust Eike enda loominguks inspiratsiooni saab, vastab Eike, et need vastused on klišeelikud. Ennekõike enda ümbert ja enda kogemusest tulevad ideed, pluss sinna juurde igapäevane ja kultuurist tulenev. Üheks märksõnaks, mis Eike skulptuurides ja installatsioonides esile kerkib, on loodus. „Kindlasti on siin oluline, et ma olen maal kasvanud. Ma arvan, et loodus on oluline teema ka laiemalt, mitte vaid isiklik ilus mälestus, meenutus. Loodus vajab tähelepanu ja päris palju tegelikult,“ leiab Eike.
Eike personaalnäitus „Ilu salong“ pole küll enam vaatamiseks väljas, kuid ta ei välista, et sobivat pakkumist saades võib seda veel näha. Näituse tagasiside kohta rääkis Eike, et seekord oli seda tavapärasest rohkem, tavaliselt ei saa kunstnikud rahvalt väga tagasisidet. „Oli inimesi, kellele see läks korda, kes seda märkasid. Kunsti puhul on see kurb asi, et ega seda tagasisidet ei ole kerge saada. Loomulikult teistelt kunstnikelt, kellega suhtled, ja kui keegi võtab vaevaks kirjutada. Seekord kolm inimest kirjutasid, see on ka väga tore. See on oluline, et oleks inimesi, kes näitusel käiksid. Näituse tegemine on suur töö, nii et ühesõnaga, inimesed, käige näitustel!“ kutsub Eike üles rohkem näitusi külastama.
Näituse tegemine polegi tegelikult väga lihtne. Eike räägib selle kohta, et kunstnik peab taotlema endale näituse aja ja need plaanid tehakse üldjuhul aasta peale ette. Kevadel näiteks oli taotlusvoor järgmise aasta jaoks. Aja saamiseks peab kirjutama projekti ja esitama galeriile eelarve, siis vaadatakse, kas saad soovitud aja. Muidugi võib ette tulla ootamatuid olukordi, näiteks võib mõni galerii ise teha pakkumise ja siis võib näituse üles saada väga ruttu. Praegu on ette teada, et järgmise aasta sügisel tuleb Eikel isikunäitus Tallinnas Hobusepea galeriis ja detsembris on ka üks näitus Tallinnas tulemas.
Kodu renoveerimine kui hiigelskulptuur
Näituse kokkupanek on üldjuhul aeganõudev. Eike on oma näitustel kasutanud küll ka olemasolevaid objekte nagu mööbel ja taimeosad. Kuid samas kulub aega sellele, et need taimed korjata ja kuivatada. Viimase näituse jaoks valmisid Eikel kindad, mille peale oli tikitud sadu pärleid. Neist paljud said omale kohale auto kõrvalistmel sõites. Tänapäeval ei pea kunstnik siiski kõiki vajaminevaid objekte ise looma, vaid saab neid tellida. Seda varianti pole Eike küll väga palju kasutanud.
Oma loomingus pole Eikel mingit kindlaksmääratud sihti, kuhu ta jõuda tahab. „Oluline on see, et ma saan teha seda, mis mulle meeldib. Igasugune tunnustus on muidugi teretulnud ja alati meeldiv, aga ma teen seda, mida ma teen, sellepärast, et ma tahan sellega tegelda, mul pole kõrgemat eesmärki, kuhu ma tahan jõuda.
Usun asjade loomulikku käiku. Mulle ei meeldi see eduühiskond, pigem teen enda asja, teen seda hästi ja siis vaatan, kuhu sellega jõuan.“
Kunsti kõrvalt on Eike tegelenud ka restaureerimisega. Ta on kursis nii kipsstukkide renoveerimise kui ka vanaaegsete ahjupottide tegemisega. Vajadusest tingituna teeb ta erinevaid remonditöid vana puitmaja korteris ja viimasel ajal tegeleb ta ka mööbli restaureerimisega.
„Sisustame oma kodu ja vanad asjad on oluliselt ilusamad kui tänapäevased, ma ei mõtle isegi päris antiiki, kuigi ka seda tuleb ette. Mulle pakub rahuldust selline käeline töö, mille tulemust üsna kiiresti näen, ja täitsa uhke tunne on, kui olen jälle mõne eriti augulise seina korda teinud või vannituppa ise plaadid maha pannud. Kodu renoveerimine on nagu hiigelskulptuuri ehitamine.”
Juhus viis Tartu elama
Hobidest rääkides sõnab Eike, et sporti ta ei tee, kuid talle meeldib lugeda, just ilukirjandust. Suureks hobiks on tal aga seenelkäik. Nii tema, ta ema, tädid ja õed on kõik kirglikud seenelised, keda on keeruline metsast välja saada, kui sinna juba kord mindud on. Eike sõnas, et ta sõbrad ikka enne mõtlevad, kui temaga metsa lähevad.
Kuidas aga juhtus, et Eike Tartusse elama sattus? Eike sõnas selle kohta, et elu on täis juhuseid. Pärast õpinguid Tartus ja kolme aastat Tallinnas ei olnud Eikel plaani Tartusse tagasi kolida. Tallinna ateljeest kolis ta pärast kooli lõppu oma asjad vanematekoju ja mõtles, et suve võtab vabamalt ja sügisest hakkab Tallinnasse korterit otsima. Elu läks aga nii, et Tartus Raadi pargis toimus skulptuuri sümpoosion, millest Eike osa võttis, ja seal olles sai ta restaureerimisalase tööpakkumise. Selle jaoks tuli mõneks ajaks tagasi Tartusse minna ja nagu tellimise peale vabanes Eike sõprade juures tuba ning lisandusid uued tööpakkumised. Eike ütles, et ega ta ise ka aru ei saanud, kuidas see kõik juhtus, kuid äkitselt oli ta oma kodu just Tartusse rajanud.
Eikel on küll kahju, et ta perekonnast, kellega nad hästi kokku hoiavad, kaugemal elab. Kuid nii, nagu tema käib Raplamaal lähedastel külas, käivad nemad tema juures Tartus, nii et emotsionaalset kaugenemist perest ei teki. Ja pidev side Raplamaaga on tal Raplast pärit kassi näol kodus olemas.
