Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Kaereperes elav Reelika Kuusemäe on aktiivne mitmel rindel. Ta on alati valmis kaasa lööma, kui tema kodukohas midagi huvitavat tahetakse korraldada. Magusasõbrad tunnevad teda aga peamiselt maitsvate küpsetiste järgi, mida ta oma ettevõttes Reelika Köök & Kook valmistab.
Reelika on Kaerepere piirkonnas elanud suurema osa oma elust. Pärit on ta Saidaperest, mis tema tänasest kodust jääb vaid mõne kilomeetri kaugusele. Kooliteed alustas Reelika Keava algkoolis. Põhikooliaeg möödus Kaereperes Valtu põhikoolis ning keskkoolis käis ta Raplas. „Käisin ka paljudes teistes koolides, enne kui ma aru sain, et tahan küpsetada,“ ütleb Reelika naerdes.
Kodukoha valikul pikalt mõtelda ei olnud vaja. Kaerepere on lihtsalt suurepärane paik ning Reelika on veendunud, et kõik inimesed tahaksid seal elada. Kõik eluks vajalik on kohe käeulatuses. Rapla on lähedal. Eesti mõistes ei jää ka Tallinn liiga kaugele.
Vähem oluline ei ole ka asjaolu, et Kaereperes on hea lapsi kasvatada. Hiljuti ehitati uhiuus lasteaed, kus kohtade pärast käib lausa võitlus. Eks see ole omaette tähendusrikas, et maapiirkonna lasteaeda on järjekord ja soovijaid oleks ka kaugemalt. Lisaks on Kaerepere turvaline paik ning lastele on loodud kõik võimalused täisväärtusliku lapsepõlve kogemiseks. Nii ei ole Reelikal kunagi olnud soovi mõnes teises piirkonnas või veel vähem välismaal elada.
Märkimisväärselt on elu Kaerepere piirkonnas aidanud huvitavamaks muuta MTÜ Arendusselts Koduaseme, kelle tehtu on nomineeritud ka tänavusel aasta teo konkursil. „Olen Kaereperes kõigis asjades aktiivselt kaasa löönud, aga ametlikult veel MTÜ-sse ei kuulu,“ selgitab Reelika. See viga saab aga saabuval pühapäeval parandatud, kui naine läheb lõpuks oma jah-sõna ütlema. Reelika räägib, et MTÜ inimesed on teda juba kaua liikmeks kutsunud.
Kogemust MTÜ-dega on Reelikal aga piisavalt. Ta räägib, et nooremana oli talle ta tollane kodu, Saidapere küla väga südamelähedane. Koos veel ühe aktiivse naisterahvaga moodustasid nad oma seltsingu. Selle alt kirjutati projekte, mille abil valmis näiteks kohalik külamaja.
Hiljem on Reelika kuulunud ka Keava haridus- ja kultuuriseltsi. Ta meenutab, et liituma meelitasid huvitavad tegevused. Kui ta oli end aga tihedamalt Kaereperega sidunud, astus ta seltsist välja ja hakkas pigem Kaerepere tegemistes kaasa lööma.
See, et Reelikast on kasvanud aktiivne ja hooliv kodanik, on suuresti tema ema ja isa töö. Naine ütleb, et tänavu 50. abieluaastat tähistanud vanemad rakendasid neli venda ja kolm õde juba maast madalast talus tööle. Sellest on kasvanud töötahe ja teadmine, et kogukonnaga tuleb arvestada. Samuti on Reelika selja taga olnud ämm ja mees, kes vajadusel oma abikätt pakuvad.
Reelika räägib naljaga pooleks, et eesti naine on ikka heas mõttes kummaline. Kõige aktiivsemad kodukandi elu edendajad on tihtipeale väikeste lastega kodus olevad emad. Selle asemel, et rahulikult kodusolemist nautida, otsustavad nad endale tööd juurde võtta. Samas tuleb neile naistele aga Kaereperes väga tänulik olla, sest just tänu neile on seal niivõrd hea elada.
Igas meepotis on tõrvatilk
Mõistagi ei ole kohalike inimeste reaktsioonid alati positiivsed ja toetavad. Reelika ütleb, et on näinud väga erinevaid inimesi ja suhtumisi. Mõnes piirkonnas on inimeste kaasa lööma innustamine tohutult raske. Kohale tullakse vaid juhul, kui sündmust on tüdimuseni meelde tuletatud.
Reelika meenutab, et vastavatud rulaväljaku projektile eelnenud koosolekute käigus oli kuulda ka arvamust, et see võiks olla kuskil keskusest kaugemal või pole seda üleüldse vaja. Igas meepotis on oma tõrvatilk.
Elu on aga selle lühikese ajaga näidanud, et rulapargi tänane asukoht kohe kooli kõrval on just nimelt kõige parem. Lapsed on pidevalt täiskasvanute järelevalve all. Lapsevanemad räägivad, et kui enne tuli lapsi hommikul väevõimuga äratada ja kooli saata, siis nüüd ärkavad nad vabatahtlikult varem, et enne tunde veel kiired sõidud rulaväljakul teha. Sellest on saanud traditsiooniline kogunemispaik. „Iga uus asi vajab harjumist,“ ütleb Reelika.
Need nii-öelda tõrvatilgad võivad aga eneselegi aru andmata hävitada igasuguse soovi piirkonnas midagi teha. Reelika on seda ka ise kõrvalt näinud. Ilmselt ei anta endale aru, et MTÜ inimesed tegutsevad oma vabast ajast ja tihtipeale ka oma vahenditega. Kui aga keegi pidevalt annab märku, et tehtu ei meeldi talle, siis on motivatsioon kiire kaduma. Nii on ka Reelika seisukoht, et mõnikord oleks mõistlikum vaiki olla.
Üldiselt oskab Kaerepere kogukond Reelika sõnul siiski tehtavat hinnata ja MTÜ inimesed motivatsioonipuuduse all ei kannata.
Erinevaid ettevõtmisi on Kaereperes tõesti palju. Põnniklubi nime all käivad koos noored emad oma beebidega. Pensionärid kogunevad rahvamajas vähemalt korra kuus, et juttu rääkida ja sünnipäevi tähistada. Piirkonnas korraldatakse ka külaülikooli loenguid.
Päev enne meie kohtumist toimus Kaereperes kirbuturg. Reelika pidas seal oma küpsetistega kohvikut. Ta nendib, et osalejaid oli oodatust palju rohkem. Kirbuturule oli sattunud ka palju neid, keda Reelika varem näinud ei olnud. Kuigi naine oli kohviku tarbeks palju küpsetanud, olid letid tund pärast avamist juba tühjaks ostetud.
Oma ettevõte
Lisaks aktiivseks kogukonna liikmeks olemisele on Reelika ka oma ettevõtte omanik. Ta räägib, et lapse sündides tekkis tava iga uue elukuu täitumisel kook küpsetada. Kuna Reelikal on palju õdesid-vendi, ei tule tordisööjatest kunagi puudust. Nii küpsetas ta iga kuu just nii palju kooke, kui palju elukuid oli lapsel täitunud. Selle käigus avastas ta enda jaoks küpsetamise võlu. See oli suurepärane võimalus erinevaid kooke ja tehnikaid katsetada. Nüüd paneb naist tema esimese koogi väljanägemine muidugi muigama.
Peagi palus õde tal oma töökaaslastele kook küpsetada. Sealt edasi hakkasid juba õe töökaaslased oma tellimusi sisse andma. Märkamatult sai küpsetamine hoo sisse.
Reelika ütleb, et esimestest kookidest kulus nii umbes 3-4 aastat, enne kui ta oma ettevõtte loomiseni jõudis. Eks see samm nõudis natuke julgust. Samal ajal oli tema jaoks aga oluline asju ausalt ja korrektselt ajada.
Kui laps sai nii vanaks, et läks lasteaeda, võttis Reelika end Töötukassas töötuna arvele. Seal rääkis ta kohe ära oma plaani ettevõtlusega alustada. Töötukassa oli abiks ja toeks õigete koolituste pakkumisel ning nii kirjutaski Reelika ettevõtluskoolituse raames kokku äriplaani. Pärast selle kaitsmist lõi ta oma ettevõtte Reelika Köök & Kook. Lisaks sai ta ka alustava ettevõtte toetust, millest oli väikese ettevõtte alustamisel palju kasu. Selle eest soetas ta terve uue köögiinventari koos nõudepesumasina, ahju, mikseri ja sügavkülmikutega.
Suurt tuge on naine saanud ka Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskusest (RAEK), mis korraldab ettevõtjatele mentorklubisid. Reelika sõnul on see suurepärane viis osaleda vajalikel koolitustel ja luua kontakte. „Tänu mentorklubile olen saanud väga palju julgust ja innustust edasi tegutseda selle kallal, mis mulle südamelähedane on,“ ütleb ta. Kuna sellest võivad osa võtta ka juba tegutsevad ettevõtjad ning seda saab teha mitu korda, on Reelika end juba järgmisel aastal algavasse mentorklubisse kirja pannud.
Reelika küpsetised valmivad tema koduköögis. Ehk üks suuremaid katsumusi oli endale klientuur leida. Inimesed ei julge osta võõra inimese küpsetisi, teadmata, milline tema köök välja näeb ja kes ta täpsemalt on. Usalduse võitmiseks tuleb väga palju vaeva näha. Eksimist ei saa sellises olukorra lubada. Teatavasti liiguvad halvad kogemused inimeste vahel kulutulena. Järgmisel suvel saab Reelika ettevõte kahe aasta vanuseks. Naine ütleb, et täna tunneb ta end juba kindlalt ja tulevikku ei pelga.
Aja jooksul on tekkinud oma kindel klientuur. Samuti on hakanud aina enam lisanduma täitsa võõraid inimesi, kes suusõnalise reklaami peale tellima tulevad. Tellijaid on maakonna piirialalt ning ka väljastpoolt Raplamaad. Teinekord on tellimusi rohkem, kui Reelika üksi täita jõuab. Siis tuleb appi rakendada ema ja õed.
Laienemisplaanidest rääkides ütleb ta, et ilmselt täiskohaga kedagi endale appi tööle ei võta. Ideaalis võiks ta palgata mõne kohaliku pensionäri, kes lihtsamate, kuid ajamahukate tööde osas abiks saaks olla.
Reelika nii-öelda tunnusmärgiks on ilmselt kujunenud väikesed Pavlova koogid. Neid käiakse ikka ja alati küsimas. Naine ütleb naerdes, et tema valikus imepeeneid küpsetisi ei ole. Pigem leiab sealt Napoleoni koogi ja traditsioonilise kohupiima-vahukooretordi rohkete marjadega.
Samuti on tuntust kogunud tema apelsinimaitseline piparkoogitainas. Reelika räägib, et juba kirjutatakse talle Facebooki ja küsitakse, millal piparkooke küpsetama saab asuda. Seoses pühadega kutsub naine üles tänavu oma kingid kohalikelt tootjatelt soetama. Neil, kes pole siiani Väärt Raplamaa Toote poodi külastanud, tasuks sinna kindlasti uudistama minna.
Tulevikust rääkides on Reelikal veel üks mõte. Ta ütleb, et talle meeldib kodus tööd teha, kuid selle ainuke miinus on ruumipuudus. Nii unistab ta suuremast köögist, kus saab mugavalt küpsetada. Ehk sünniks seal ka Reelika päris oma kook.
Selles suures köögis võiks aga olla ka pikk laud, mille ääres saaks ta lastele koolitusi läbi viia. Ta räägib, et parasjagu on tal käsil oma lapsele söögitegemise õpetamine. Eks koristamist on pärast tundideks ja kõik ei tule kohe esimese korraga välja, kuid huvi tekitamiseks on oluline anda lastele juba varakult võimalus ise proovida ja oma vigadest õppida, räägib Reelika. Nii mõistavad nad ka paremini, et söögitegemine ongi suur töö, ja oskavad kodutoitu paremini hinnata.
