Siim Jõgis / foto: Siim Jõgis.
Siim Kallas võib poliitikuna meeldida või mitte, aga kui anda talle poolteist tundi aega mikrofoni taga, võib sealt kuulda üht-teist põnevat. Selline võimalus avanes esmaspäeva, 27. novembri õhtul kõikidele huvilistele, kes olid kogunenud Kaereperes Valtu seltsimajja, kus Siim Kallas esines Külaülikoolis loenguga.
Tema ettekanne kandis pealkirja “Omariikluse võlu ja valu”. Tegemist oli teadlikult väga laia teemapüstitusega, et ettekandjat mitte kitsastesse raamidesse suruda.
Kui vaadelda Siim Kallase professionaalset karjääri, näeb selgelt, et ta on istunud kõrgetel ametikohtadel nii Moskvas, Tallinnas kui ka Brüsselis. Aastatel 1989–1991 oli ta Nõukogude Liidu rahvasaadik, sealt edasi Eesti Panga president, välisminister, rahandusminister, peaminister ja seejärel muidugi Euroopa Komisjoni asepresident.
Valtu seltsimajja oli tulnud teda kuulama terve saalitäis rahvast, kuigi mõned tühjad toolid jäid ka. Kohe algul lepiti kokku, et nii ettekandes kui ka küsimustes ei ole tarvis keskenduda päevapoliitikale. Näiteks ei mainitud õhtu jooksul kordagi tema praegust töökohta Viimsi vallavanemana. Vahel on poliitikute puhul tunne, et kui pakkuda neile võimalust rääkida 30 sekundit kaamera ees, siis jääb see jutt kuivaks ja kohati arusaamatuks. Hoopis teine olukord tekib siis, kui anda neile loengu pidamiseks aega pool tundi või rohkemgi.
Nii juhtus esmaspäeva õhtul Valtu seltsimajas. Kallase ettekande läbivaks jooneks võib pidada ajalooliste protsesside mõju tänasele päevale. Kuulajale, kellele pakub huvi Euroopa lähiajalugu, võisid eriti põnevalt kõlada tema selgitused selle kohta, kuidas pandi väga salajastes tingimustes alus Euroopa Söe- ja Teraseühendusele. Tänaseks päevaks on sellest organisatsioonist välja kasvanud loomulikult Euroopa Liit.
Viiekümnendate alguses, kui see organisatsioon loodi, oli selle üheks peamiseks funktsiooniks järgmise suure sõja vältimine Euroopas. Vähem kui poole sajandiga oli Euroopast üle käinud kaks maailmasõda ning suurriigid püüdsid iga hinna eest vältida kolmandat. Idee seisnes selles, et kui luua ühine turg söele ja terasele, ilma milleta on suure sõja pidamine võimatu, ei oleks riigid nii kergelt valmis tülli kiskuma.
Kallas avas selle organisatsiooni loomise tagamaid ning mainis, et kui Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa olid Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomises kokku leppinud, räägiti sellest vaid Ameerika Ühendriikide toonasele välisministrile Dean Achesonile, kuid mitte Ühendkuningriigi juhtkonnale. Kui organisatsiooni loomine avalikuks tuli, olid britid väga pettunud, et USA-le sellest räägiti, kuid neile mitte. Selliseid lugusid ajaloo entsüklopeediast lugeda ei saa. Seal on heal juhul mainitud, et tänu Euroopa Söe- ja Teraseühenduse rajamisele tähistatakse Euroopa päeva just 9. mail.
Siim Kallas oli ladusa jutuga ja nii läks ta ühelt teemalt sujuvalt teisele üle. Põhiliselt rääkis ta muidugi Euroopa Liidust ja majandusteemadest, milles ta end kõige tugevamalt tunneb. Huvitaval kombel mainis ta, et kui Eesti ei oleks kohe pärast taasiseseisvumist üheksakümnendate alguses võtnud suunda Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemise poole, ei võtaks meid praegu sinna enam keegi.
Ta rääkis, et tegelikult ei olnud Euroopa Liiduga ühinemine nii must-valge ka 2004. aastal. Juba toona kõlas tema sõnul hääli, kes oleksid olnud vastu sellele, et EL võtab vastu kümme uut liikmesriiki, nende seas Eesti. Kokkuvõttes muutis see suppi lahjemaks ja Euroopa suurriike vaesemaks.
Lisaks tuleks Kallase sõnul arvestada ka praeguse Venemaa agressiivse käitumisega, mis oleks veelgi vähendanud Euroopa huvi võtta Balti riike enda sekka. Tegelikult on sarnaseid seisukohti väljendanud ka teised Eesti poliitikud, nende seas kaitseminister Jüri Luik.
Tegelikult ei koosnenud terve esmaspäeva õhtu Valtu seltsimajas ainult Siim Kallase loengust. Huvilised said ka küsimusi esitada. Üks põnevamaid kõlas, et kas Kallas näeb Euroopa Liidu tulevikku jätkuvalt rahvusriikide liiduna või pigem föderatiivse liitriigina. Ühest vastust tal sellele küsimusele ei olnud, kuid ta ütles, et Eesti keele ja kultuuri säilimise pärast selles kontekstis muretsema ei pea. Ta rääkis, et olles Euroopa Liidu kõrgematel tasanditel aastaid töötanud, näeb ta selgelt, kui kõrgelt hinnatakse seal rahvuslikku eripära ja kui uhked on inimesed oma päritolu üle.
Kuid juttu ei tulnud ainult poliitikast. Näiteks rääkis Kallas ka sellest, et ta loeb hea meelega raamatuid. Enda sõnul on tal parajasti pooleli üks teos, mis räägib investeerimisest kinnisvarasse. Samuti kiitis ta Ameerika Ühendriikide kirjaniku Mark Twaini raamatut “Võhikud võõrsil” ja vene kirjaniku Jelizaveta Aleksandrova-Zorina teost “Väike inimene”.
Nii ettekandja ise kui ka korraldajad tõdesid, et Kallasele antud teema “Omariikluse võlu ja valu” oli väga lai. Seetõttu kaldusid arutelud seinast seina. Samas ei olnudki õhtu eesmärk püsida kindlates raamides ja nii oligi mõnusam, kui kuulajad said küsimustega huvipakkuvaid teemapüstitusi sisse tuua.
