Stina Andok / foto: Siim Solman.
Aivi Meister on kolme lapse ema, kahekümne kahe aastase kogemusega kohtuistungisekretär, ristsõnademeister, osav sõnaseadja ja lihtsalt silmapaistvalt ilus inimene, või nagu ta ise ütleb – kui sodiaagimärke uskuda, siis aitab draakoniaasta Lõvi kombinatsioon tema isiksusest paremini aimu saada. Viimase seitsme aastaga on ta aga just tänu oma tegemistele Nõmme külavanemana tõeliselt särama hakanud ja suisa sedavõrd, et värvikas naine nimetati Raplamaa aasta sädeinimeseks.
Sinu isatalu asub Nõmme külas. Millised on sinu esimesed mälestused?
Olen Nõmme külas sündinud, kasvanud, sealt koolis käinud. Seal elab siiani minu armas isa Valter ja tema talu kõrval on ka minu maakodu. Minul ja neli aastat vanemal vennal Aivaril oli turvaline ja õnnelik lapsepõlv, saime lapsed olla selle kõige paremas tähenduses. Mis ei tähendanud muidugi seda, et maakodule omaseid töid ei oleks pidanud tegema. Tagantjärele saab aru, kui oluline see kõik tegelikult on.
Suurematest lastest oli külas veel ka vennast aasta noorem naabripoiss Andres ja kolmekesi siis vaba aega sisustasime. Sel ajal ju ei nohistatud nutitelefonides, vaid mängud olid ikka tõelised – enamasti õues, vahet polnud, mis ilmaga. Muuhulgas mängisime ka „suli ja võmmi“, mis seisnes selles, et võmm pidi sulisid taga ajama ja „vanglasse“ (suure toomingapuu alla) viima. Kuna suli oli palju põnevam olla, siis mina kõige noorema ja „plikana“ pidin võmm olema, kui mängida tahtsin.
Väga selgelt on meeles, kui ema ja isa kinkisid mulle kolmandaks sünnipäevaks kutsika ja see väike valge Tipa elas 15-aastaseks. Siiani on silmade ees, kui ta mulle sülle pisteti ja kuna see karvane kingitus siputama hakkas, pillasin ta ehmatusest maha. Õnneks ei tulnud tal kõrgelt kukkuda. Mingil ajal oli meil kodus 13 kassi, sest ma valvasin ilmale tulnud kassipoegi hoolega, et keegi neist „merekooli“ ei läheks.
Miks on aktiivne külaelu sulle oluline?
Kuni su küla veel elab, elad sina ka, ütleb laulusalm. Ja seda võib ka teistpidi pöörata ju – et kuni sina veel elad, elab su küla ka. Päris iseenesest asjad ju ei liigu ja siis on tore, et neid saab koos liigutada.
Kuidas sul on õnnestunud külaelu aktiivseks muuta? Kuidas oled inimesed omavahel suhtlema saanud?
Kuna meie küla on üsna pisike, 12 suitsuga (koos Nõmme kõrtsiga) ja ca 25 elanikuga, siis pole see aktiviseerimine ülearu keerukas. Meie külas on nii palju kui mäletan, alati kõik üksteist aidanud ja omavahel läbi käinud. Kuni viimaste aastateni elati meil põlvest põlve nii, et talude kaupa „võõrast verd“ külasoontesse ei voolanud. Aga aegade möödudes on asjad pisut muutunud.
Umbes neli aastat tagasi jäi meil enam-vähem ühel ajal tühjaks kaks talu, varsti ka kolmas, kus vanaperemees tervise tõttu oma tütre juurde linna kolis. Nii võttis mindki hetkeks murelikuks, kui mu isa, kes on meie külas elanud sündimisest saadik ja on küla kõige vanem inimene, avaldas nukralt arvamust, et küla hakkab välja surema. Aga ei jäänud tühjaks ükski neist taludest, praeguseks on kõigis neis uued pered, kahes neist ka lapsed ringi silkamas, nii et elu läheb edasi sealt, kus ta korraks toppama jäi. Lisaks on veel üks lastega pere püsti panemas täiesti uut elamist. Nii et kõik läheb tõusuteed.
Millal sai sinust külavanem? Mida see roll sinu jaoks tähendab?
Ametlikku külavanemat pole meil külas varem olnud, aga minu ema Õie tegeles terve elu oma muude tegemiste kõrvalt küla asjadega. Väga oluline osa on tal ka selles, et meil üldse praegu Nõmme küla olemas on – 1977. a liideti Nõmme Oola külaga, kuna Nõmme-nimelisi asulaid olevat Eestis ülearu palju, külarahva arvamust ei küsitud. Ja täpselt 20 aastat läks mööda, kui minu ema järjepideva asjaajamisega saime oma Nõmme nime tagasi.
Minust sai aga külavanem seitse aastat tagasi ja sellega oli päris naljakas lugu. Naabrionu Aavo (kes on minu isa sõber lapsest saadik) helistas ja ütles, et nad olla paari inimesega arutanud, et peaks külavanema valima. Mina kiitsin õhinal takka, et muidugi on see hea mõte, et kui on vaja mingeid asju ajada, siis hea kellegi poole pöörduda, kes siis käib ja jookseb. Aga kui Aavo ütles, et „me mõtlesime, et valime sinu“, siis mul jäi sõna otseses mõttes suu lahti, et „mis-aaaasja?!?“ Ma poleks unes ka selle peale osanud ise tulla. Valimised olid täiesti ametlikud, salajase hääletuse teel. Oli kaks kandidaati ja kui külakoosolekul hääled avalikuks tehti, siis nii läkski, et mu nimega käib nüüd kaasas tiitel „külavanem“.
Aga eks see on üks õhinapõhine amet, sest mingit tasu ju ei saa ja nii tuleb mistahes kulutused enda miinusesse kanda. Samas jätab kõik positiivne selle pisiasja varju.
Kas inimesed tulevad su algatustega kergesti kaasa?
Naljaga pooleks üks külamees ütles, et kui Aivi helistab või väravast tuleb, siis ilmselt peab midagi tegema hakkama jälle.
Suuremaks ühistegemiseks töö mõttes on talgud, kui üritame ikka külas üha ilusamat pilti luua. Paar aastat tagasi oli suurem oksavedamine, kui uute elektripostide panekust jäi hulgaliselt võsa vedelema. Aga see oli ka nagu kaks ühes – sai hulga jaanitulematerjali. Ja veel enne oksakoristust sai teoks meie õhinapõhine kuremure lahendamine, millest eelmises leheloos juttu oli.
Nõmme armsale hajakülale oli pikka aega ähvardavaks ohuks külas asuv Mõmmi kinnistu (ei kuulu külaelanikele), kuhu oli plaanitud ehitada paarkümmend paariselamut, mis oleks tähendanud küla keskele põllule kerkivat „linnakut“. Selle vastu võideldi tuliselt, Aavo algatusel koguti allkirju ja avaldati häälekalt vastupanu. Nüüdseks on see teema suure tõenäosusega päevakorrast maas. Ja meie külasid lõhkuda ähvardava Rail Balticu vastu sõdisime Oola külaga koos.
Tööväliselt on Nõmme esindus alati kohal olnud valla külade kokkutulekul, oleme pidanud jaanitulesid, käime kevaditi Mäe talus Aavo sireliaeda imetlemas (tal on aretatud üle 200 sirelisordi). On ka iga-aastased jõuluistumised Nõmme kõrtsi kiltritoas. Nõmme kõrtsi kutsumegi hellitlevalt oma „külamajaks“.
Millised on sinu hinnangul sinu parimad algatused? Mida sooviksid veel ära teha?
2011. a lõime seltsingu Nõmme Naabritunne, naabrivalvega liitus küla 2012. aastal, samal aastal toimus ka külas ohutuspäev. KOP-i abiga sai küla 2012. a taluviidad, mille panime püsti külarahva oma jõududega.
Pikka aega taotlesime ka Nõmme kõrtsist mööduvale teele kiiruspiirangu märkide paigaldamist, kuivõrd kõrvalteelt tulles on peateele sõitmisel väga ohtlik nurk, kus kunagi ongi toimunud väga kurvalt lõppenud õnnetus. 2015. a märgid ka paigaldati.
Siis 2017 oli postkastiprojekt. Need on samas rohelises toonis varem paigaldatud taluviitadega. Ja kuna eelmise aasta oktoobrist on tänu valla abikäele Nõmme külas ka Nõmme Kõrtsiga ühes ansamblis olev palkehitis – bussiootepaviljon, on küla saanud vaieldamatult kaunima väljanägemise. Paviljoni soov oli olemas ka valla arenduskavas, aga eks selle järjepidev (üle)küsimine oli ka omaette saavutus – kolme vallavanema ajal on seda tehtud ja Kalle Toomet tegi ära.
Üheks väga vahvaks tunnusürituseks on kujunenud Nõmme külalaat, mida kõrtsiomanik Raivo lubab meil lahkelt kõrtsi õuel pidada. Laat on väikesele külale kindlasti märgilise tähendusega ja sel kevadel toimub juba seitsmendat korda. Laadale on tuldud müüma ja ostma üle kogu Eesti, nii et tegu on enama kui maakondliku tähtsusega ettevõtmisega. Siinkohal parandus eelmisele artiklile – laada idee algataja oli Nõmme külaelanik Tiiu (Truu talust), kes esimese laada korraldaski. Järgmistel aastatel tegime seda koos ja nüüd on peaasjalikult jäänud suurem osa minu kanda, paremaks käeks on naabrinaine Aet. Aga aasta-aastalt läheb see üha libedamalt, sest palju kontakte on juba olemas.
Nõmme külal on külarahvaga ühiselt välja mõeldud logo, mille mu noorema pojaga kahasse kujundasime. Logol on esindatud kõik külale olulised elemendid. Külal on sama logoga oma lipp, tassid, kleepsud ja märgid ning ühtsed T-särgid. Tellime ka ametliku postmargi. Ja kiviaed logol on ühe uue pere kätetöö auks, kes oma maja juurde viiva tee ehitusel välja tulnud kivid muljetavaldavaks kiviaiaks koondas (eelmise nädala RS artiklis oli ekslikult, et „kuus peret“ ehitasid teed).
Sel kevadel paigaldame ka infostendi ja meil on plaanis taastada varem küla ilmestanud kiviaiad.
Eks kõik see kokku võetuna oligi põhjus, et meid peeti eelmisel kevadel tunnustuse „Rapla valla aasta küla 2017“ vääriliseks. Ja kuna mind nimetati toona valla külade sädeinimeseks, oli see kokku tore ja üllatuslik jackpot.
Mis tunne oli saada maakonna aasta sädeinimeseks nimetatud?
Ausalt öeldes olin üsna sõnatu, sest kõik nominendid on endast andnud väga palju ja ise ma ennast mitte kuidagi sealt esiletõstetuna ei näe. Olen siiani pigem hämmingus. Samas naabrionu ütles muhedalt, et „ega sa ju ise ennast ei valinud, teised valisid“. Aga loomulikult on väga hea tunne ja eks edaspidine tegutsemine saab sellest ainult hoogu juurde.
Oled ka usin küla tegemistest kirjutama. Kas see on pigem nauding või kohustus?
No see on ikka puhas nauding! Mulle on terve teadliku elu meeldinud kirjutada. Koolis näiteks kirjandeid. Kui mõni nägi kurja vaeva paari leheküljegagi, vihtusin mina ikka paar vihikutäit, ja vanasti sõpradele pikki kirju. Kõige pikem kiri sõbrannale on olnud kuus kaustikutäit, kogu kupatuse peale läks aega paar nädalat ja saatsin panderolliga.
Küla ja muude asjade kajastamisega on vahel lihtsalt füüsiliselt kiire, aga kui kirjutama hakkan, siis näpud muudkui klõbistavad klahve ja enamasti kirjutan ikka pikemalt kui mahtu antud, nii et enamasti tuleb kärpima hakata, mis on väga valulik mu jaoks.
Mulle üldse väga meeldib sõnadega mängida, sõnu leiutada. Eriti toredad on verbaariumsõnad (kaks liitsõna annavad kokku täiesti omaette tähendusega sõna). Näiteks üks teemaga haakuv verbaariumsõna: „maaeluaegne“, mille seletus oleks „urbaniseerumata staatuse valinud isiku kõrgeim karistusmäär“.
Olen kirjutanud ka muudesse väljaannetesse, nt Saatus ja Saladused ja lemmikloomaajakiri Lemmik. Viimasesse olen otsinud peresid, kus põnevad lemmikud. Ükskord oli eriti hea leid – ühes kodus karvutu koer, karvutu kass, lisaks peotäis priskeid prussakaid ja tuhatjalgseid. Igasugu artikleid jm kirjutisi kokku on ehk kuskil 200 tuuris. Luuletan natukene ka ja neid riimitud ridu on viie kaustiku jagu.
Lisaks koostad ka ristsõnu erinevatele väljaannetele, mis tundub üsna aega ja keskendumist nõudev töö. Kust selline huvitegevus tekkis ja mis selle juures hoiab?
Ristsõnategemine sai justkui alguse juba lapsena. Umbes 10-aastasena saatsin Tähekesele ühe piltsõnamõistatuse. Kuna ma kahjuks joonistada absoluutselt ei oska, tuli mulle vastus, et „väga tubli, aga proovi veel“. Võimalik, et see siis solvas mind silmini, igatahes ma ei proovinud. Küll aga 20 aastat hiljem. Vahepealse aja olin usin ristsõnalahendaja. Ju siis tundus, et „kus viga näed laita, seal tule ja aita“ – tuli mõte endal ka üks valmis pusida, seekord siis joonistusandeid demonstreerimata.
Natuke praktiline mõte oli ka – kuna olin oma kolme väikese pojaga kodune, tahtsin pere eelarve mõttes kuidagi kasulik olla. Saatsin oma üllitise Kuma toimetusse ja sealt tuli vastus, et neile sobis ja kui mulle sobib, siis võin nendega koostööd hakata tegema. Mäletan seda juubeldustunnet, et kas tõesti oskangi siis ristsõnu teha nüüd.
Nii tegingi Kumale tööd vahemikus 1993-1998, kümme tükki iga kuu. See oli puhtalt käsitöö, arvutisse pandi toimetuses. Ent kui saabus aeg, mil koostaja ise pidi kõik tegema arvutis ja mul seda paraku polnud, tuli ristsõnandusse suisa seitsmeaastane paus. Et selle tegevuse juurde tagasi pöördusin, on suur roll Raplas elaval ristsõnakoostajal Van Holtel, kellega juhuslikult tutvusin ja kes mitu aastat mulle seda mõtet pähe pani, et uuesti asja käsile võtaksin. Ja kui 2005 tuli üllatuslik pakkumine Kõue Teatajalt, võtsin selle juba üsna kõhklemata vastu.
Alates 2008. a pakkus meie oma leht mulle sellist telelehte nagu Ajaviidik, sealt edasi tulid Nädaline, NädalX ja Raplamaa Sõnumid, ehk siis koostööd on olnud armsa raplamaise lehega kümme aastat, tuleb välja. Vahepeal tegin kaastöid ühele Viljandi ristsõnaväljaandjale ja kui seal tegevus lõpetati, tuli nagu „klaver põõsas“ asemele Nelli Teataja. Ning siis ristsõnanduse lipulaev Ristik, lisandusid ka ajakiri Jahimees ja Õhtuleht. Hetkeseisuga on kogused eneselegi märkamatult üha kasvanud ja teen ca 30 ristsõna ühes kuus. Kokku on neliteist väljaannet.
On olnud ka eratellimusi ja minu suur ristsõna on olnud valla külade kokkutulekul alati üks võistlus. Ja Ristiku korraldataval iga-aastasel ristsõna lahendamise EMV-l, kus peaaegu igal aastal on ka minu ristsõna võistelnud, olen olnud kohal kohtunikuna/ristsõnakontrollijana.
Hämmastaval kombel tüdimust sõnade ristamisest veel tunda ei ole ja armastan kõiki oma ristsõnu nagu oma lapsukesi. Pealegi on alati võimalus, et midagi jääb endale ka kõrvade vahele. Minu nägemus on see, et ristsõnavastus peab olema natukene kiiksuga, humoorikas ja ristsõna ise mingitpidi kindlasti hariv. Ristsõnu olen aegade jooksul teinud ca 3000+. Nii et kohati olen peast üsna ruuduline.
Üle 20 aasta oled töötanud Rapla kohtumajas istungisekretärina. Kuidas sinna sattusid ja mis seal sind hoidnud on?
Lapsena tahtsin hoopiski saada kokaks ja põhjusel, et kokad muudkui maitsevad igasuguseid toite ja lähevad toredasti paksuks. Umbes 5. klassist olen tahtnud saada advokaadiks ja hiljem sotsiaaltöötajaks. Ka raskestikasvatatavate laste kasvatajat olen kaalunud. Kõikide nende ametite märksõna on „aitamine“, nende aitamine, kes ise ühel või teisel moel eluga pahuksisse sattunud.
Kohtusse sattusin justkui läbi juhuse, aga samas usun, et juhuseid ei ole olemas, kõik lähebki nii, nagu minema peab. Olen terve elu olnud suur hilineja ja selline viimase minuti tegija. Ma ei tee seda meelega ega lugupidamatusest või et mul poleks kohusetunnet, vaid kuidagi kukub nii välja. Sellisest tiba boheemlikust olemusest on see tingitud.
Kui mu kolmest pojast noorim oli vanusega sealmaal, et emme pidi tööle tagasi minema, ei olnud enam minu (sinnani ainukest) töökohta Rapla KEK-i keemialaboris olemas. Umbes neli kuud olin töötu olnud, kui tööbüroos pakuti, et kas ma Rapla maakohtusse asendajaks tööle tahaksin minna, kohtuistungi sekretäriks. Helistasin kohe kohtusse ja juba järgmisel päeval olin töövestlusel ning ülejärgmisel tööl.
Vestlusel ütles kohtu esimees Indrek Saar, et selle töö juures on kolm olulist momenti – täpsus, korrektsus ja loetav käekiri. Ma ei saanud ju öelda, et kõik need momendid on minu puhul nii ja naa, seega vastasin, et need kõik on arendatavad, kui alged on olemas. Ja nagu elu on näidanud, siis ongi arendatavad, sest sügisel saab 23 aastat selles ametis. Kusjuures tegin ise alles hiljuti üsna hämmastava avastuse – ma pole kordagi selle aja jooksul olnud haiguslehel.
Nii pikalt ühe koha peal olemise põhjus number üks saabki olla ainult head ja vahvad töökaaslased – ja minu omad on. Sellised üdini „omad“. Kui on olnud raskeid aegu, siis tead, et alati saad loota siirale toele. Kohtunik Anne Randjärvega tulime 1995. a enam-vähem ühel ajal tööle, aga on meist ka vanemaid olijaid, sh üks istungisekretär. Nii et ikka tõsised „saurused“ võiks öelda. Siinkohal siiras tänu ka kauaaegsele kohtunikule, minu otsesele ülemusele Indrekule, keda enam kahjuks meie hulgas ei ole, aga kes oli 21 koos töötatud aasta jooksul fantastiline nii inimese kui ka ülemusena.
Võiks öelda, et oled nii oma töökohal kui ka Rapla tänavapildis üldiselt üsna silmatorkavalt värvilisem ja teistsugusem ka oma olekult (positiivses mõttes). Kas eristumine on olnud sinu jaoks teadlik valik või on see kujunenud kuidagi iseenesest?
Mõnes mõttes võib öelda „iseenesest teadlik“, sest mulle lihtsalt meeldivad teistmoodi asjad, sellised kiiksuga ja pisut totakad. Oluline, et endale meeldiks ja tulemus oleks lõbus. Kiiksuga ja pisut totakas on alati teretulnud. Mu maakoduski on näiteks ühel toal oranž lagi ja sinine põrand ja teises toas „kasvab“ raamaturiiul – pool tuba on täis 1,5-2-meetriseid põranda külge kinnitatud kasejuppe ja nende vahel riiulid.
Mul üks poegadest on öelnud, et „teised käivad niimoodi stiilipidudel, aga sul on nagu pidevalt üks stiilipidu“. Aga minu puhul ilmselt tunduks imelik, kui näeksin välja „nii nagu peab“. Mõned aastad tagasi tuldi kõrgemal pool mõttele, et kohtutöötajatel peaks olema ühine vormiriietus. Ütleks, et lausa kõhe hakkas, aga kõik lõppes siiski õnnelikult ja seda vormi ei tulnud.
Ja selle talve parim leid on mu vilditud rebasenäoga müts, mis saab absoluutselt iga päev tänaval võõrastelt inimestelt positiivseid kommentaare või veab neil lihtsalt näo naerule. Nii et sel mütsil on kolm funktsiooni – endal teeb tuju heaks, teistel teeb tuju heaks ja soe on ka.
Kui sul on veel vaba aega oma tegemiste kõrval, mida siis armastad teha? Kuidas lõõgastud?
Kuna mu ristsõna- ja kirjatöö venib tihtipeale pikalt öösse, enamasti saan magama kella kolme ajal ja hiljemgi, siis kulub laupäev suurelt osalt unevõla tasategemiseks. Aga eks ikka jagub aeg-ajalt ka enda jaoks aega. Näiteks on Angala Väekoda väga mõnus lõõgastuskoht, kus aeg-ajalt gongiööl gongide saatel magamas käin. Ja üliväga armastan lapsest saadik teatrit, olen selles suhtes „kõigesööja“, mind huvitab sisust rohkemgi ehk just näitlejate mängimine. Hea nali lõõgastab ja muusika, näiteks „Jäääär“. Ka meie iga-aastased kokkusaamised Läti Madona kohtusõpradega on väga pingest vabastavad. Aastaid olen käinud keraamikat tegemas, aga see on kahjuks nüüd tahaplaanile jäänud. Nagu ka kabemäng, mis mulle alati meeldinud, kunagi olin isegi Kohila kooli kabemeister.
Ja lisaks on mul veel kaks unistust – õppida kitarri mängima (ca 25 aastat tagasi sain selgeks ühe kaheduuriloo, aga kuna edaspidine praktika puudus, ununes seegi). Aga selgeks ma selle mängimise ühel ilusal päeval õpin. Ja kui on aeg nii kaugel, et tulevad lapselapsed, siis korraldan oma asjad ümber nii, et nemad on alati minu jaoks esimesel kohal.
