Liivi Aarma
16. jaanuaril esitleti Rapla keskraamatukogus maakonna koguteose köidet „Raplamaa 2“.
Maakondade koguteoste väljaandmist alustati esimese Eesti vabariigi aegu maakondade looduse, ajaloo ja institutsioonide ning elanike majandusliku, kultuurielu jne tekstide ülevaatlike kogumitena. Maakondlik koguteos oli sisult selle piirkonna looduse, ajaloo ja kultuuri ülevaateteos, mis pidi peegeldama eestlaste kui põlisrahva elukeskkonda, nende ajalugu ja kultuuri. Koguteoseid jõuti publitseerida Eesti esimese vabariigi ajal Lõuna-Eestist Pärnu-, Viljandi-, Valga-, Saare-, Tartu-, Setu- ja Võrumaa kohta. Põhja-Eesti kohta ilmusid Viru- ja Läänemaa, Harjumaa käsikirja hävitas NKVD.
Tänapäeva Eesti vabariigis on hoo sisse saanud maakondade koguteoste koostamine ja väljaandmine. Ilmunud on kolm Järvamaa köidet, kaks köidet Saaremaad ja Pärnumaad, üks Petseri-, Viru-, Rapla- ja Muhumaa köide. Äsjailmunud Raplamaa koguteose esitlusel meenutati, et aastaid tagasi tunnetasid maakonna juhid praktilist vajadust maakonna ajaloolisi teateid ja teadmisi sisaldavast käsiraamatust. Nüüd on meil selline raamat ilmunud. Järgmiseks ülesandeks on hinnata tehtut vastavalt ülesandele: mida selline koguteos peaks sisaldama ja milliseid ajaloolisi teadmisi piirkonna kohta edastama.
Esitlusel toonitas koguteose koostajaks olnud Jaanus Kiili, et suure osa raamatu artiklitest on ta ise kokku pannud, mis aga siinkirjutajat omamoodi üllatas. 2015. aastal koostatud teise köite kavast seda veel välja ei loe, sest kavas olnud ca 40 teemast oli umbes kümnel kirjutajaks märgitud Jaanus Kiili. See ei oleks küll suur osa raamatust, kuid kaalukas ikkagi. Kuna Jaanus Kiili Raplamaa ajaloo üldistavaid varasemaid publikatsioone pole teada, on nüüd raamatut lugedes igati põhjendatud saada vastus küsimusele, kuivõrd professionaalselt on raamatu artiklid koostatud ja kui palju annavad need uut teavet Raplamaa ajaloo kohta.
2015. aasta kavas olid koguteose tekstid teiste maakondade köidete eeskujul plaanitud traditsiooniliselt: I – muinasaeg (muinasaeg ja muinaslinnused); II – keskaeg 1200-1562 (ristiusu tulemine, vasallkonna kujunemine, Jüriöö ülestõus, keskaegne Raplamaa 15. saj kuni 1550ndad); III – sõdade periood (Liivi sõda maakonna aladel, segaduste aeg), IV – Rootsi aeg (keskvõim ja kohalik haldus, talupojad Rootsi ajal, mõisate reduktsioon ja suur näljaaeg, nõiaprotsessid, baltlased Rootsi sõjaväes, maakond Põhjasõjas 1700-1710 – maakaitseväed, väejuhid, suur katk); V – Vene aeg 18. saj – 1917 (Balti erikorra kujunemine pärast Põhjasõda; maakond 18. sajandil, Vigala õigus, talurahva vabastamine pärisorjusest: talurahvaseadused 1805 ja 1816, Mahtra sõda, tööstuse tekkimine maakonnas, mõisate viinavabrikud jm, 1866. aasta vallaseadus ja omavalitsuse kujunemine, kohalik aadel Vene riigi teenistuses, 1905. aasta sündmused maakonnas); VI – Eesti Vabariik 1918–1940 (Vabaduse risti kavalerid, baltlased Vabadussõjas, punane Raplamaa, maakonna sõjakaotused, president Konstantin Päts ja Raplamaa uus halduskord); VII – maakond Teises maailmasõjas ja sellele järgnenud ajal (suvesõda 1941 Raplamaal, sõjakaotused 1941–1944, metsavendlus 1944–1953, metsavendade grupid Raplamaal, olulisemad metsavendade lahingud Raplamaal, metsavendade nimestikud); VIII – Rapla rajoon kuni 1988 (Rapla rajooni kujunemine, Raplamaa inimeste küüditamine Venemaale 1949, Rapla rajooni kronoloogia 1944–1987, Pirgu Arenduskeskus); IX – Raplamaa 1988–2016 (uus haldus, muinsuskaitse liikumine Raplamaal, Eesti kodanike komiteed Raplamaal, Rahvarinne Raplamaal, Eesti Kaitseliidu taasloomine Järvakandis ja Raplamaa kronoloogia 1988-2016).
I – muinasaeg
Raamatu alguspeatükis on teenekas arheoloog Mati Mandel andnud huvitava ülevaate Raplamaa muinasajast, toetudes nii uurimustele, arheoloogilistele andmetele kui ka kirjalikele allikatele. Ülevaate sama perioodi Raplamaa muinasaegsetest pelgupaikadest-linnustest on kirjutanud Jaanus Kiili, kes 2014. aastal oli koostanud samateemalise artikli ainult Märjamaa piirkonna kohta pealkirjaga Muinasasumid ja -linnused ning pelgupaigad kogumikus Märjamaa 650 (lk 83-89). Kiili mõlema artikli kasutatud kirjandus on sama (viimati ilmunud artiklile on lisatud Tallgreni käsitlus). Millegipärast puudub Kiili 2014. aasta artikli kirje koguteose artikli lõpul, mille puudumisest saab järeldada autori soovi näidata koguteose artiklit esmatrükisena.
Muinasaja mõlemad artiklid on jaotatud muinasaegsete perioodide järgi, nt kiviaeg, pronksiaeg, rauaaeg. Muinasaegseid perioode lugejad tavapäraselt ei ole endale mällu talletanud ning seetõttu oodanuks iga perioodi alguse käsitluse juures ajalist määratlust, mis aidanuks lugejal orienteeruda tekstis paremini. Tegelikult oleks kasuks tulnud muinasaja edastamine ühe käsitlusena, märkides ära mõlema autori teema. Sellega oleks saanud mõlema artikli mitmeid kordusi vältida ja ruumi jätta lisateabele ja illustratsioonidele (näiteks oodanuks Mati Mandeli artikli juures hulganisti visuaalseid illustreerivaid fotosid). Korduste demonstreerimiseks toon mõned näited: Mati Mandeli käsitluses on juttu Lipa ringvallist, Jaanus Kiili kirjutises Lipa linnusest, Keava linnuse juures lähtuvad mõlemad muinasasulast jne.
Jaanus Kiili on oma artikli algusesse paigutanud Eesti muinaslinnade kaardi teeneka arheoloogi Evald Tõnissoni 2008. aastal ilmunud monograafiast. Samas ei ole autor kaarti kordagi teksti sees mingiski võrdluses kasutanud, mistõttu jääb mõistetamatuks kaardi toomine Raplamaa muinaslinnuste konteksti. Siinkohal oodanuks hoopiski Raplamaal paiknevate linnuste ülevaatlikku kaarti maakonna andmetega nagu linnuste üldarv, arvatavad rajamisajastud ja kasutamisajad. Kes vähegi seda kaarti uurib, sellele selgub otsekohe, et Kiili andmed Raplamaa muinaslinnuste kohta ei lähe kokku kaardi koostaja omadega. Kõigepealt arvuliste andmete probleem – toodud kaardil kuuluvad tänase Raplamaa piiridesse kümme linnust (Varbola, Russalu, Lohu I ja II, Keava I ja II, Lipa, Vahastu, Konuvere ja Sõtke). Kaardilt puuduvad aga Evald Tõnissoni enda uuritud Seli ringvall-linnus ja Rangu Kantsimägi Märjamaal ning 1984. aastal muinsuskaitse alla võetud Ohukotsu linnusease.
Milleks oli vaja propageerida kaarti, millel puuduvad kindlad ja teadaolevad andmed? Raikküla linnus võeti muinsuskaitse alla 2014. aastal, seega ei saanud see olla 2008. aastal veel kirjas. Võõristust tekitab Raikküla Pakamäe nimetamine Karu linnusena. Üheski ajaloolises allikas pole sellist nime kunagi esinenud ja autor ei viita ka oma allikale. Muinsuskaitseameti koduleheküljelt saab lugeda, et selline nimi olevat kirjas tänapäeval Pakamäge tutvustaval plakatil. See ei anna aga veel alust paika nii nimetada, sest tahvli teksti autor ja selle kohale paigutaja on teadmata. Tänapäeval ei tee seda enam muinsuskaitse esindajad. Velise ja Vana-Vigala muinaslinnuste puhul ta küll kirjutab, et nende olemasolu ei ole siiani suudetud tõestada.
Nii nagu juba eelpool mainitud Kiili 2014. aasta artiklis, nii ka koguteoses üllatab autor aga lugejaid teabega, et Läti Henriku kroonikas kirjas olnud Saare-Lääne piirkonna Paehalle linnus olevat paiknenud Konuveres (lk 28). Millistele allikatele autor toetub, ei ilmne kummastki artiklist. Arheoloog Evald Tõnisson teostas arheoloogilisi kaevamisi 1972. aastal Konuvere linnamäel ja kirjutas, et Konuvere linnust ei saa samastada Paehallega, kuna arheoloogilisi leide esines seal XI sajandi lõpu, XII sajandi alguse kohta. Teiseks, senini täpselt määratlemata linnusekoht Majanpata oli Läti Henriku kroonikas ühes reas Paehalle ja Soontaganaga. Kiili on asetanud linnuse mõlemas artiklis tänapäeva Raplamaale ühelegi teadusartiklile või autoriteetsele uurijale viitamata.
Lisaks on raske autori tekstist välja lugeda Raplamaa linnuste tekkimise kohti ja aega, seega on tekst toimetamata ja arusaamatu. Nii ei selgu tekstist, kus paiknesid keskmise rauaaja (kuni 9. sajand) linnused, kuigi autori sõnade järgi „kujunes sel perioodil enamik Raplamaa teada olevaid linnuseid“ (lk 25). Alles hilisel rauaajal (1050 kuni 13. sajand) on üldse esimesena mainitud Konuvere linnust, mis olevat „isegi 10. sajandil rajatud“ (lk 25).
II – keskaeg
Koguteosesse plaanitud keskaja käsitlustest ei leidu kahjuks ühtegi. Mati Mandel on küll oma muinasaja käsitluse lõpuosas kirjutanud lühidalt Taani hindamisraamatu andmetest kui Põhja-Eesti elanikke ristinud munkade koostatud ürikust, võttes lühidalt kokku munkade liikumisteed külast külasse. Arheoloog mainib tähtsat tõika, et need munkade ülestähendused ei puudutanud Läänemaad (Raplamaal siis Märjamaa, Vigala ja Kullamaa kihelkonda osaliselt), sest sealkandis toimetasid ristimist Saksamaalt tulnud ristisõdijad.
Mati Mandel kirjutas ka Raikküla kärajatest, pidades seda enam ülikute – kihelkondade vanemate kokku tulemiseks kui talurahva rahvakoosolekuteks. Ristiusustajate järglaste ülemvõimu väljakujunemisel (maavalduste kinnistamisel ja mõisate asutamisega seoses) on Mati Mandel lisanud oma käsitluse lõppu mõningad varajaste mõisate asutamise daatumid ja see on kõik.
Kuidas laskis koostaja nii juhtuda, et keskajale plaanitud tema kahest artiklist (Raplamaa ristiusustamine ja baltisakslaste ülemvõimu väljakujunemine) ei ole koguteoses kumbagi? Mingi seletuse võib anda see, et Jaanus Kiili kirjutas kogumikku Märjamaa 650 rea Märjamaa varase ajaloo peatükke, sealhulgas Läänemaa, eriti Märjamaa piirkond keskajal (1200-1562). Ilmselt lootis autor oma varasemat kirjatööd laiendada kogu Raplamaale, kuid ei suutnud seda kokku panna ega pakkunud võimalust ka ühelegi teisele uurijale. Esialgses kavas olid märgitud võimalikud teemade autorid. Kui nad mingitel põhjustel ära langesid, siis kujunes situatsioon, et teemad jäeti kirjutamata. See tunnistab koostaja (või toimetuskolleegiumi?) tegevusetust leidmaks uusi autoreid. Ometi olnuks nii mõnigi Raplamaalt pärit ajaloolane soovinud ja sobinud neid teemasid käsitlema, kaasa arvatud retsensiooni kirjutaja.
III – Liivi sõda ja segaduste aeg
Koguteoses on kolmas teemadering ja kolmas peatükk üheks saanud, sisaldades Liivi sõja käsitlust, mis oli esialgses kavas pealkirjastatud kui „Sõdade periood ja sellele järgnenud segaduste aeg maakonna aladel“. Samas on koguteose selle peatüki pealkiri kummalisim, sest autor Jaanus Kiili on selle pealkirjastanud „Liivi sõda Läänemaal 1558-1568“. Justnagu oleks tegemist Läänemaa koguteosega. Tegelikult on sellegi artikli sisu ilmunud juba 2014. aastal kogumikus Märjamaa 650 pealkirja all Ruunavere lahing ja selle eellugu.
Situatsioonikoomika seisneb selles, et varasema artikli pealkiri oleks olnud sobilik Raplamaa teosele, sest Ruunavere paikneb Raplamaal. Samas ei ole kasutatud kirjanduse nimestikus märgetki sellest, et Jaanus Kiili oli samasisulise teksti publitseerinud 2014. aastal. Koguteose peatüki pealkirjas seisev „Läänemaa“ tähistab autori suutmatust laiendada oma käsitlust kogu Raplamaale. Kuna Liivi sõja sündmused puudutasid kogu Eestit, oleks igati põnev olnud uurida toimunut kogu Raplamaa ulatuses – põletati ju maha Kuimetsa ja Kaiu mõisad ning enamik tänapäeval Raplamaale kuuluvaid Vigala ja Märjamaa kihelkonna mõisaid jne.
Teksti autor pole ise tähelepanelikult artiklit läbi lugenud, kuna üks ja sama tekstilõik esineb esimese alapealkirja lõpus Diplomaatiline tegevus Vana-Liivimaa ümber leheküljel 34 (4. juunil 1561 andsid… ja 28. novembril 1561 sõlmisid…) ja teise alapealkirja Rootsi sõda kohalike mõisameestega alguses leheküljel 35. Teise alapealkirja all on üks ühele sarnase sõnastusega artikli mõisameeste võitluse kohta avaldanud Andres Adamson 2006. aastal, mida Kiili ei ole lisanud kasutatud kirjanduse nimestikku. Lisaks on Kiili tekst vigaseid andmeid täis.
Sutlemast pärit Johann Maydellile olevat Rootsi kuningas Erik XIV läänistanud 1564. aastal Sutlema ja Maidla Tockumbek mõisad (lk 35). Kõiki Rootsi kuningate läänistusi on võimalik kontrollida Rootsi Riigiarhiivi töötaja Jakob Koidu koostatud Rootsi riigi registratuuri andmebaasist, kus ei ole sellel aastal kirjas, et Erik XIV oleks läänistanud Sutlema mõisa Maydellile. Sutlema kohta on teada, et valduse oli endale ostnud juba Johann Maydelli vaarisa. Kullamaa kihelkonna Maidla Tockumbeki mõisa polnud 1564. aastal olemaski, selle maavalduse läänistas Sigismund III hoopiski 1594. aastal Johanni vennale, admiral Tönnies Maydellile ja siis ka Kaoküla Kaikkialby nime all.
Kiili toob tekstis ära teate, et 1564. aastal põletasid venelased maha Kivi-Vigala mõisa (lk 37). 1564. aastal olid venelased sõjas hoopiski poolakate-leedulaste vastu. Autori poolehoid taanlastele peegeldab tema ideoloogilist positsiooni, mis on teravalt suunatud Rootsi krooni (mitte Venemaa) vastu. Artikkel on kirjutatud rootslasi halvustavas toonis, samas puuduvad Kiilil teadmised, et pärast kokkuleppe sõlmimist 1561. aastal tulid rootslased Liivimaale appi mitte tühjade lubadustega, „vaid laevad täis sõdureid, varustust ja toidumoona“ (Lauri Vahtre. Eesti ajalugu, 2004, lk 97) ja päästsid Põhja-Eesti venelaste kätte langemisest. Kiili ei tunne ka Hans Kruusi Vene-Liivi sõja monograafiat. Samas ei ole autor teinud katsetki Liivi sõja hilisemaid sündmusi kokku võtta, mistõttu koguteose neljas osa algab Rootsi aja keskvõimu artikliga, mille sissejuhatuses leidub mõningane Liivi sõja kokkuvõte.
IV – Rootsi aeg
Kuigi teiste maakondade koguteostes tavaliselt keskvõimu teemat pole eriti puudutatud, koostas Liivi Aarma selle lühidalt, sest koguteose koostaja oli pidanud seda vajalikuks. Järgnema pidanud Rootsi aja talupoegade käsitlus pole koguteoses trükimusta näinud. Talupoegade probleem on Jaanus Kiilile olnud tundmata ja teadmata teema, sest miks ta muidu oleks 2015. aastal kavasse kirjutanud rootsiaegseks teemaks pärisorjuse (?) kujunemise. Teisalt on koguteose koostaja tähtsaks pidanud baltisakslaste osa Raplamaa ajaloos ja kõike nendega seonduvat, mida ilmestavad mitmed peatükid.
Esialgses, 2011. aasta kavas oli vaid Eesti Vabadussõja teema juures alateema „Baltlased Vabadussõjas“, kuid 2015. aasta kavas on Jaanus Kiili baltisakslaste teema sisse lülitanud kolme perioodi: Rootsi aega, tsaariaega ja Vabadussõja aega. Algust on tehtud rootsiaegse sõjaväeteenistuse käsitlusega (lk 54-66) esialgse nimetuse all Baltlased Rootsi sõjaväes. Kaheteistkümnel leheküljel jõuab autor esitada teemast kogu ülevaate (alates aastast 1583 kuni 1710. aasta lõpuni). Artikli algusesse on Jaanus Kiili paigutanud tabelisse Raplamaa mõisate adramaade suurused ja selle järgi arvutatud ratsateenistuskohustuse suurused. Kohustust väljendati hobuühikute kaudu ja need võisid olla ka murdarvud.
Kiilil tabeli päismiku pealdises oleva veeru pealkirjaks peaks olema „hobuühik“ ratsateenistuse tähiseks, mitte „hobuste arv“, sest hobuühiku juurde kuulus täisvarustuses ratsanik.
Tabelis on autor toonud moodustamisel olnud aadli lipkonna ratsateenistuse ühikuid Raplamaa 39 erineva mõisa kohta (Tolli mõisa on autor kahekordselt arvestanud). Süüvides mõisate nimekirja, selgub, et nende hulgas ei kuulugi tänase Raplamaa alale kolm mõisat – Hageri kihelkonnast Maidla Wredenhagen ja Kohatu Koat (Hans Munduse valdus) ja Kullamaa kihelkonnast Liivi Parmel mõis.
Ühe valduse eestikeelne nimi on vale. Nimelt ei saa Säälat (pole kunagi olnud omaette valduseks, vaid kuulus Kivi-Vigala mõisa valdustesse külana) samastada Sikenkose ja Sallenkosega (Jakob Koit toob need nimed ära omaette valdusüksustena). Viimati nimetatud mõisate asupaika rajati 17. sajandi lõpul Uus-Vigala mõis, tänapäeval Vana-Vigala. Seega on Kiili tabelis 36 Raplamaa mõisa andmeid. Samas puudub esitatud tabelis hulk Raplamaa selleaegseid reaalselt eksisteerinud mõisaid – valdusüksusi. Kokku ei olnud tabelisse arvatud 16 valdust. Seega puudub autoril peaaegu üks kolmandik andmetest ja tema siin publitseeritud tulemused ei kannata mingit kriitikat.
Sõjaväeteenistusele järgneb Raplamaa alalt pärit Rootsi kõrgemate sõjaväelaste (mõningaste laiendatud tekstidega) loetelu viieteistkümnel leheküljel (lk 66-81). Koguteose 2015. aasta kavas ei ole mingisugust loetelu ette nähtud, sest koguteose eesmärgiks on peetud peamiselt uurimusi ja käsitlusi. Kiili toodud loetelus on isikute kohta rohkesti vigaderohkeid teateid. Kas põhjuseks võib olla see, et autor ei ole kasutanud (või pole tuttav?) baltisaksa Eesti-, Liivi- ja Kuramaa aadelkonna genealoogilisi käsiraamatuid, millised on tänapäeval kõigile ka digitaalselt kättesaadavad? Igatahes ei leia lugeja nende käsiraamatute kirjeid käsitluse lõpul toodud kirjanduse nimestikus.
Jaanus Kiilile plaanitud Rootsi aja lõpu käsitlused nagu Põhjasõda, maakaitseväed, väejuhid ja suur katk on teostamata.
V – Venemaa võimu all
Venemaa võimu osa algab kohe Jaak Uibu käsitlusega Vigala õigusest. Ometi pidanuks 2015. aasta kava järgi käsitlema Raplamaal baltisaksa erikorra kujunemist pärast Põhjasõda ja 18. sajandil enne Vigala õigust. Vigala õiguse käsitlus on asjakohane, ainult et selle õiguse väljakuulutamise aeg on kirjas alles artikli seitsmendal lehel (lk 102 – 14. juuli 1789). Lugejad ei pruugi seda daatumit peast teada ning seetõttu pidanuks ka pealkirja lisama selle ajaloolise dokumendi daatumi. Veel olnuks lugejale kasuks tulnud selgitus, et Vigala õiguse raamatuid ei trükitud, vaid see jäi käsikirjaliseks.
Eestimaa 1805. ja 1816. aasta seadusi Raplamaa koguteoses ei ole käsitletud. Jaanus Kiili kirjutatud järgmine peatükk on pealkirjastatud kui „Raplamaa aadel riigi ja omavalitsuse teenistuses“, mille viiest leheküljest on kaks sidusteksti ja kolm tabeleid. Sellele järgneb 21 leheküljel baltisakslaste personaalia, millest pole 2015. aasta kavas poolt sõnagi. Siinjuures on Kiili täitnud neid lehekülgi jällegi teemast mööda kirjutades, sest enamik nendest pole oma tegevusega Raplamaale jälge jätnud. Teksti oleks sobinud vaid nende tegevus Raplamaal, mitte laias maailmas, sest lai maailm ei kuulu Raplamaa koguteose suunitluse ega teemade hulka.
Rait Talvoja uurimus Mahtra sõjast on üks sisukamaid käsitlusi koguteoses. Koguteoses ei leidu aga käsitlusi tööstuse tekkimise kohta maakonnas, 1866. aasta vallaseadustest ja omavalitsuse kujunemisest. Nii järgneb Mahtra sõjale 1905. aastal maakonnas aset leidnud sündmuste ülevaade. Ka siin ei leia me sidusteksti, on vaid Jaanus Kiili esitatud kronoloogia.
V – Eesti Vabariigi esimene periood
Saja-aastaseks saava Eesti Vabariigi kohta oodanuks käsitlust meie riigi tekke sündmustest, sealhulgas Vabadussõjast Raplamaal. Täielikku ämbrisse astumist peegeldab aga selle teemaderingi esimene, Jaanus Kiili kirjatöö „Eestisakslased Vabadussõjas“. Kas eestlaste vabaks saamine ei tähistanud eelkõige sakslaste Balti erikorra ja Vene tsaarivõimu vastast võitlust ja võitu?
Artikli sisu ei peegelda mingit sisulist seost Raplamaaga. Esimest korda oli au lugeda sellist määratlust nagu eestisakslased. Saksa rahvusest inimesed Liivimaa vallutuste algusest alates nimetasid end baltisakslasteks, sest kogu territoorium oli nende ülemvõimu all ja perekonnad segunesid olenemata Liivimaa rahvuspiirkondadest. Nii näiteks pärines Raikküla mõisahärra Aleksander Keyserling Kuramaalt, seega polnud tema ega tema järglased ainult Eesti sakslased.
Jaanus Kiili koostajategevusest saab välja lugeda, et Raplamaal Vabadussõja sündmusi justkui ei olnud, olid ainult kaotused, sest järgmine peatükk ongi Kiili kokku pandud Raplamaa inimeste kaotused kuueleheküljelises tabelis. Loetelu lõpul puuduvad allikad, mille alusel tekst on koguteosesse jõudnud.
Samuti üllatab lugejat järgmine Jaanus Kiili artikkel. Välja on jäänud Kiili artiklid Eesti Vabariigi sünnist ja ajaloost Raplamaal, ainsa käsitluse selle perioodi kohta on ta toonud pealkirja all „Punane Raplamaa 1917-1940“. Autorile ei ole piisanud 20. sajandi teisel poolel suurtes tiraažides ja mitmes tuhandes artiklis-raamatus trükitud kommunistide ülistusjuttudest oma tegevusest Eesti Vabariigis 1917-1940.
Saab vaid järeldada, et Kiili lisas sellise teema koguteosesse, sest siin oli kasutada nõukogude perioodil töötanud Partei Ajaloo Instituudi ja ülikoolide kommunistliku ideoloogia õppejõudude pärandit, kes viiskümmend aastat hoolega „uurisid“ ja kirjutasid Eesti Vabariigi kommunistide võitlusrikast ajalugu. Kiili on artikli lõppu lisanud küllalt napivõitu kirjanduse loetelu.
Esimese tõsiseltvõetava, faktirikka ja huvitava käsitluse Raplamaa kohta – 1941. aasta sõjasuvi Raplamaal – on kirjutanud Tõnis Tõnisson (kaasautoriks Jaanus Kiili). Ainult Raplamaa lahingu ohvrite loetelus on kaks nime kahekordselt kirjas – Mihkel Laiapea ja Jaan Raudkivi (lk 235). Kahel lehel on publitseeritud ka 1941. aastal Raplamaal langenute nimekirjad.
Ka Martin Andrelleri käsitlus Raplamaa metsavendluse ajaloost pärast Teist maailmasõda väärib tõsist kiitust. Metsavendade nimede loendid on seejärel koostanud Sergei Seeland koos Jaanus Kiiliga. Viimases kirjatöös häirib see, et metsavendade nimestike järele on paigutatud ka nende ülesandjad ja julgeoleku töötajad. Need oleks pidanud esitama eraldatult, mitte ühe pealkirja all.
Teiseks on „Suuremad metsavendade lahingud Raplamaal“ trükitud metsavendade nimestiku all, mis siiski on kaks erinevat teemat ja ei oleks sobinud ühendatult esitada.
Küüditamised Raplamaal (Jaanus Kiili) on orienteeritud jällegi enam loendite esitamisele kui toimunu kirjapanekule sidustekstis. Karl Õunapuu käsitlused ja Tõnis Tõnissoni sotsioloogia keskus Pirgus ja Kaitseliidu taastamine on igati tubli panus Raplamaa tänapäevase elu ja tegevuse kajastusel, nagu ka Raplamaa sündmuste kronoloogia 1940-2017.
Kokkuvõtteks
2015. aasta kava peegeldas umbes 40 artikli kirjutamist koguteosesse. Ilmunud köites on 25 artiklit, kusjuures ilmumata on jäänud paljud ajalooliselt tähtsad teemad. Raamatul puudub kompetentne sisutoimetaja, kes oleks paljud koostaja artiklites esinenud vead ja teemast mööda kirjutamised (koguteose ülesandeks on eestlaste, mitte baltisakslaste ajalugu) jõudnud kõrvaldada.
Puudujääke on ka keelelises toimetamises. Kuna koostaja ei ole professionaalne ajaloolane, on tema teadmised ajaloolisest protsessist laiemalt pehmelt väljendudes kesised, mistõttu on teos madala eestluse kvaliteediga ning osa artikleid ei ole kirjutatud rahvuslikust seisukohast.
Ehk aitab sellisest olukorrast välja Raplamaa koguteose kolmanda köite koostamine, kus saaks võimalikuks ilmunud koguteose suuremate puuduste heastamine.
