2.2 C
Rapla
Laupäev, 24 veebr. 2024
PersoonJuuksur Janne Johkem lähtub ennekõike kliendi isiksusest

Juuksur Janne Johkem lähtub ennekõike kliendi isiksusest

Helerin Väronen / foto: Siim Solman.

Suure pidupäeva eel, mil inimesed valmistuvad pidulikeks vastuvõttudeks, on hea võtta tähelepanu keskpunkti mõni iluteenindaja. Meie valik langes Kehtna juuksurile Janne Johkemile, kelle salong Janbre A & O poe teisel korrusel saab 1. märtsil aastaseks.

Janne on pärit Lääne-Virumaalt, Tapa külje alt, väikesest külast nimega Vahakulmu. Ühel hetkel tundis ta, et kõik asjad seal olid ennast ammendanud ja elus tuli teha kanapööre.
Leidnud Kehtnast mehe, otsustas Janne Raplamaale oma kodu rajada ja on nüüdseks siin elanud juba 11 aastat. Janne ise arvab, et tal on mõni kaitseingel õlal, kes talle õigel ajal õigeid asju elus ette toob, kuna ka rasketel aegadel jooksevad asjad lõpuks ikka paika.

Leidnud oma koha ja kliendid

Janne esimeseks erialaks oli müügitöö. Kehtnasse kolinud, töötas ta üle aasta kaupluse juhatajana. Erinevatel eluetappidel veeretas ta mõtteid küll ka selles suunas, et võiks iluteeninduse valdkonnas töötada, näiteks alustada kunstripsmetest. Kuid eneseanalüüsi tehes sai ta aru, et ta tahab teha midagi, mis oleks päris tema enda asi, näiteks oma salongi. Kui aga teha salong, tuleks alustada ikkagi juuksuri erialast. Kuid esialgu jäi see mõte kaheksaks aastaks tallele.
Kaht nooremat last oodates mõtles naine, miks peaks seda aega kodus olemise peale raiskama, võiks parem midagi õppida. Kaheksa aastat tagasi, kui ta teist last ootas, laideti maha tema mõte minna juuksuriks õppima. Öeldi, et selle ametiga ei teeni midagi. Vanemate inimeste nõu kuulda võttes ta enam sellele erialale ei mõelnud, vaid võttis Kehtna kutsehariduskeskuselt kõik, mida võtta andis. Esmalt tegi ta ära rekaloa, siis bussijuhi- ning ka järelhaagise loa ja veel sai ta selgeks kelneriameti.
Jannel on kolm last ja emana peab ta oluliseks, et esimestes klassides oleks vanema tugi ja abi pidevalt olemas. Enamik ametitest seda paindlikku aega lapsega olemiseks aga ei võimalda. Nii hakkas Jannel kaks aastat tagasi peas uuesti ketrama mõte juuksuriametist. „Mulle oli varem öeldud, et selle ametiga ei teeni midagi. See oli aga väga hea ütelus, kuna ma olin valmis seda ametit õppima, ilma et ma midagi teeniksin ja mingit kasumit esialgu saaksin,“ sõnab Janne.
Tema mees töötab suurema aja välismaal, teenides piisavalt, et pere ülal pidada. Nii ütleski Janne talle, et ta tahab teha oma asja, kuid arvestagu sellega, et mehe toetus ei kao, töökoht saab naise jaoks olema hobi.
„Mul oli olemas raha, oli olemas idee, kuid mul puudus haridus. Läksingi siis õppima. Aasta aega käisin iga argipäev Iluteeninduse erakoolis. Sellel koolil on oma salong, kus käivad inimesed otse tänavalt ja sa teenindad reaalseid kliente, selle koha pealt väga hea kool. Seal oli hästi erinev klientuur, iga päev olid uued inimesed. Alguses oligi hirm, et issand jumal, kuidas ma lõikan, ma ei julge. Aga siis taipasin, et ma õpin seda kõike enda jaoks. Eelmise aasta veebruaris lõpetasin kooli ja märtsis avasin salongi. Hirm oli muidugi suur, et kuidas ma hakkama saan. Kuid siin ma olen, hetkel olen väga rahul, tööd teen naudinguga ja mul on super kliendid. Kõik on nii positiivsed, vastutulelikud ja leplikud, neis ei ole üldse õelust ega kurjust. Esimese aasta kohta võin öelda, et ma olen oma koha leidnud ja ka kliendid on mind leidnud,“ jutustab Janne.

Juuksuriamet võimaldab lastega tegeleda

Oma salongile pole Janne pidanud palju reklaami tegema, kliendid leiavad ta enamasti tänu suust suhu liikuvale reklaamile. „See võtab küll aega, kuid on tõepõhisem kui meediareklaam. Ma võin reklaamida, et oskan selliseid värve teha ja selliseid lõikusi, kuid kui keegi seda ei näe, ei ole sellel mingit tausta taga. Ma ei pea end heaks juuksuriks, mul on väga palju areneda ja ma ka teen seda. Ma arvan, et iluteeninduse valdkond on pidevas arengus, kõik asjad muutuvad, miski pole endine.“
Kuna juba mõnda aega on räägitud, et uus masu on tulekul, küsin, kas ta pelgab selle tulekut. „Ma ei karda masu, kuna ma endale siit ju suurt ei teeni. Mulle on tähtis see, et ma mängin puhaste lehtedega. Ettevõtet tehes kooskõlastasin kõik terviseameti ja muude vajalike asutustega. Mida seadus ette kirjutab, seda proovin ka täita. Ma olen selles suhtes õnnelik, et ma teenin piisavalt ega pea oma (mehe) rahaga makse maksma. Ma olin valmis selleks, et kaks aastat võin peale maksta, nii et ma olen superõnnelik,“ räägib Janne.
Kliente tuleb Janne juurde enamasti Kehtnast ja selle lähiümbrusest, kuid tullakse ka Tallinnast, Viljandist, Tartust ja isegi Soomest on tuldud. Kõige noorem klient on Jannel olnud kümnekuune ja vanim 90-aastane. Janne ei pea end ei meeste- ega naistejuuksuriks, vaid perejuuksuriks, kuna väga tihti käiakse tema juures terve perega.
Oma plussiks peab Janne seda, et ta töötab ka väljaspool tööaega. Sageli on ta salongis üheksast üheksani. Algusaegadel juhtus sedagi, et alles veerand kümme jooksis ta koos müüjatega välja, soovides küll, et saaks veel kauem olla. Kliente teenindab Janne vaid broneeringute alusel, see võimaldab tal teha laste jaoks pause. Janne osutab aknast ühele ja teisele poole, näidates, et kodu asub tal 200 meetri kaugusel ja kool 300 meetri kaugusel. Koolist tulles saab laps tema juurde tulla ja seal kodused ülesanded ära teha. Janne jaoks on oluline, et laps õppimist õhtuks ei jäta.
Salongis töötab Janne üksi. Ta naeratab ja sõnab, et ega tema ja ta suur ego lasekski kellelgi teisel ruumi mahtuda. Ta küll ei välista seda, et ta kunagi seda ruumi kellegi teisega jagab, kuid hetkel meeldib talle olla iseenda peremees. Samuti meeldib talle see rahu ja vaikus, mis pärast viit majas valitseb.
Salongis jääb silma omapärane mööbel, mis, nagu selgub, on puhas käsitöö, valmistatud Janne mehe poolt. Riiulite metallkonstruktsioonid on tema enda väänatud ja keevitatud. Sama konstruktsiooniga on ka lastele mõeldud laud, kuhu tuleb nii väike värvinurk kui ka IT-nurk. Janne sõnul tänapäeval ilma IT-ta ei saa, nii et üks tahvel või arvuti peab seal olema.

Soeng peab lähtuma inimesest ja isiksusest

Üheks nii-öelda leivanumbriks on Jannel juuksetätoveeringud. Ta sõnab, et ta teeb neid väga palju ja talle väga meeldib nende tegemine. Tätoveeringute tahtjad on enamasti noored, kuid on ka mõned 40 pluss kliendid. Ja on paar naisklienti, kes on lasknud omal kukla kolmnurgakujuliselt juustest paljaks teha ja sinna tätoveeringu lasknud kujundada. Janne sõnab selle kohta: „Need inimesed, kes korra lasevad tätoveeringut teha, jäävadki üldjuhul seda tegema.“
Hiljuti tellis Janne uued erksad juuksevärvid, nüüd on vaja vaid leida kliendid, kes on nõus oma juustega eksperimenteerima. Sellega on aga probleem, sest need, kes on valmis selleks, on juba varem eksperimenteerinud ja sageli on juuksed juba liiga kahjustunud, et midagi uut proovida. Tal on küll erinevad juukseid säästvad vahendid olemas, kuid on juukseid, mida enam ei anna päästa.
Vabade aegade kohta sõnab Janne, et ta on suutnud end niimoodi turul paika loksutada, et reede õhtul naljalt enam uueks nädalaks aega pakkuda pole, ehk vaid mõni meestelõikus mahub vahele. Algusaja kohta ütleb Janne naerdes, et siis oli selline tunne, nagu Kehtnas poleks tükk aega juuksurit olnud. Kahe esimese kuuga lõikas ta maha tohutul hulgal juukseid karvakasvanud metsmeestel ja pikaks veninud tukaga lastel.
Millised soengud aga hetkel popid on ja mis tema arvates vabariigi aastapäeva tähistamiseks sobiks? Janne vastab, et soeng peaks olema rafineeritud ja ei tohiks kreisi olla, kuid lisab, et see on vaid tema arvamus.
„Ma arvan, et soeng peaks inimese ja isiksusega kokku minema. Ei saa võtta soengut hetketrendide järgi. Kui vahepeal olid ettepoole pikenevad soengud, siis nüüd on moes vastupidine või sirge lõikus. Kujutan ette, et paari aasta pärast tuleb jälle see ettepoole pikem moodi.
Ma ei lähtuks moest, vaid inimesest. Kui olen aasta siin olnud ja tunnen oma kliente, siis juba tajun, mis neile sobib iseloomust ja karakterist lähtudes. Palju räägitakse, et soeng oleneb kehakaalust, silmade värvist, näokujust. Kuid samas mõni ümarama näoga naisterahvas kannab siilisoengu välja, kuna tema hoiak ja isiksus on sellised.“

Ise kiitmast ennast ei väsi

Vahel juhtub, et mõnda enda tehtud soengut ei tunne Janne esimese hooga ära. Kord vaatas ta ühel kooliüritusel külgvaates poissi, et küll ta soeng on hästi lõigatud. Kui poiss end keeras, tundis Janne temas ära poisi, kes päev varem tema juures käis. Sarnane juhtum oli ühe naisega, kes Janne juurde värvima ja lõikama tuli. Janne vaatles imestunult varem tehtud soengut, ära tundmata, et see oli tema enda kätega tehtud. “Järjekordne näide, kuidas kiidan ennast ise sellega, et ei tunne enda tööd ära,“ lausub Janne.
Janne on seadnud endale eesmärgi, et tahab pidevalt edasi areneda, mugavustsooni vajumine ei ole tema jaoks. Samuti soovib ta kord viie aasta jooksul jõuda Londoni ilumessile. Selle kohta oli üks bravuurikas, samas väljapeetud juuksuriproua Soome Schwarzkopfi koolitusel öelnud, et üks endast lugupidav juuksur käib vähemalt korra elus seal messil ära. Ja Janne tahab olla endast lugupidav juuksur.
Konkurentsi kohta sõnab Janne, et selle aasta algusest laiutab ta Kehtnas üksinda. Konkurents kadus ära jaanuaris, teadmata põhjusel. Jannel on sellest kahju, kuna teine juuksur teenindas vanemat generatsiooni, kes oli harjunud kiiremini juuksurisse saama.
Selgub, et juuksuriskäiguga annab ka üllatada. Kord oli üks mees üllatanud oma naist. Tõi naise sünnipäeva puhul juuksurisse, öeldes, et pange värve. Küsimusele, milliseid, sai Janne vastuseks, et kõiki. Ja nii sai heledapäine naine endale ilusad värvilised lokid pähe.

Töö on justkui puhkus

Koolis käies Janne teadis, et loob oma firma. Ta oli küll mõelnud enda nime kasutada, kuid see hästi ei sobinud. Vahetult enne kooli lõppu värvis ta ühel blondil juuksejuured lillaks ning teised ütlesid, et kui muidu on värvimisstiilid ombre ja sombre, siis tal on janbre. Ja kui läks ettevõttele nime valimiseks, siis muid variante polnudki, see sobis ideaalselt.
Miks aga luua oma salong sellisesse väiksesse kohta nagu Kehtna? „Meie põlvkond vahetab välja eelmise põlvkonna, 30 pluss inimesed hakkavad nüüd neid väikseid kogukondi edasi viima. See oleks ka nagu üks väike panus ühiskonda. Kui me midagi ei tee, surevad sellised väikesed kohad üldse välja.“
Veel enne salongist lahkumist näeme ära ühe Janne kliendi, kes tema käe all brünetist blondiks saanud. Kuid tuleb välja, et ega blond olemine polegi Kehtnas kerge. Sealne vesi teeb juustele karuteene, võttes juustest külmad pigmendid kiiresti välja ja muutes need kollaseks. Kuid Kundas olevat asi veel hullem, seal pole üldse võimalik blond olla, sest vesi on niivõrd rauda täis, et juuksed ei lähegi heledaks.
Küsimusele, kas selle töö juures on midagi negatiivset ka, vastab Janne, et ta pole küll veel seda avastanud. „Ei ole probleemi, mida lahendada ei saa. Mida raskem on väljakutse, seda parema meelega ma seda teen.“
Hobide kohta sõnab Janne, et tema ainukesed hobid on tema lapsed. „Puhkust kui sellist mul pole. Kui korra kuus saadan lapsed vanemate juurde, siis on puhkus. Pigem ma leian, et mu töö on mu puhkus. Kodus emaks olemine on järjepidev, töö seal otsa ei lõpe. Siin salongis aga saan vaheldust.“

Kõik uudised
Kuulutused