Mariliis Vest / foto: Siim Solman
Hariduse valdkonnaga puutub kokku suur osa ühiskonnast: õppurid, lapsevanemad, õpetajad. Paljuski oleme iseteadlikud, tunnetades, mis on meile parim. Ettekirjutusi kõrvalseisjailt kuuleb aeg-ajalt sellegipoolest.
Jaanuari lõpus rääkis Raadio 2 saates „Agenda“ majandusteadlane Kaspar Oja, kuidas kutsekoolid valmistavad ette õpilasi väheperspektiivikatele ametialadele. Kutsekoolis omandatud teadmistega pole tema sõnade kohaselt tulevikus suurt midagi peale hakata ning erialast haridust tuleks minna omandama alles pärast gümnaasiumi. Ameti õppimine tööturul mingisugust eelist keskhariduse ees ei anna, lisas ta. Need väited tekitavad küsimusi.
Üks näide – sa oled 16-aastane noor, kelle kirg on väikesest peale olnud kokandus või arvutid. Kui mõistlik on sul läbida kolm aastat gümnaasiumis ja tulla edasi kutsekooli järgnevaks kolmeks (või rohkem) aastaks? Kas pole ratsionaalsem hakata kohe arendama armastatud eriala oskusi? Seda enam, et ka kutsekoolist saab lisaks ametialastele paberitele keskhariduse (küll väiksemas mahus) ning kutsekool pakub samamoodi võimalust sooritada riigieksamid ja hiljem kandideerida ülikooli. Näiteid kutsekoolijärgsest kõrghariduse omandamisest on küll.
Mõlemad valikud on head, nii keskkool kui ka kutsekool. Kõik oleneb isiklikust eesmärgist. Gümnaasium ei valmista inimest ette tööturule minekuks. Kutsekool aga ehk mitte nii süvendatult ülikooliks. Aga kas peabki olema kõigil valmidus kõrghariduse omandamiseks? Mina nii ei arva.
Saates kõlas lause: „Mis teha, pärast põhikooli lähevad kutsekooli sageli need, kes lihtsalt gümnaasiumisse ei saa ja nende hakkamasaamine elus on ka kehvem.“ Elan kutsehariduse keskel ning tean, et sageli valitakse kutseharidus, sest ollakse kindlad, millisel erialal elus jätkata tahetakse. Sellepärast ei nähta gümnaasiumi läbimisel mõtet. Oja ütleb saates üsna otse välja: kui oled ikka päris saamatu, mine vähemalt kutsekooli. Tsiteerides kõlab see nii: „Kutseharidust omandada on ikka parem kui mitte mingit haridust omandada.“ Kurb arvamus!
Noortelt oodatakse tihti väga palju, tehes neile ettekirjutusi. Oma töös olen kuulnud lauset: „Ma nii tahaksin autotehnikuks õppida, sest autod on mu kirg, aga mu vanemad ei luba. Eks ma siis käin gümnaasiumi ära ja tulen siis õppima.“
Mäletan ka üht tõsiselt helge peaga klassiõde, kes oli oma tarkusega suureks eeskujuks. Eeldati kohe, et temast saab arst või advokaat või mõne muu n-ö raskema eriala tudeng. Mis selgus – tüdruk asus õppima hobusekasvatust. Oh neid kriitikanooli! „Nii helge tüdruk ja läks sellist ametit õppima.“ Aga miks mitte? Väga hea, et tal oli julgust ja tahtmist teha seda, mis just temale meeldib ning et ta ei allunud ümbritsevale jõule.
Kahtlemata ei ole õige eriala leidmine lihtne. Minu päris esimene pinginaaber vahetas valdkonda kolmel korral, hüpates ajakirjandusest geenitehnoloogiasse ning siis võõrkeelte peale. Kõrvalseisjad ei kiitnud tingimata tema otsust, kuid kui inimene tahab leida seda õiget, siis kelle asi on kritiseerida?
Jah, ilmselt päris kõik noored ei oska teha iseseisvalt valikut. Sel juhul võiks tegeleda suunamise ja teele juhtimisega, mitte dikteerimise ja ühe või teise valiku mahategemisega. Ka minult on oodatud teatud eluperioodil meeletult kõrget lendu vaid seepärast, et käisin välismaal kõrgharidust omandamas. Kõva häälega on seda mulle öeldud.
Olen tänulik iseendale, et ei lasknud end mõjutada ning olen oma tiivad kokku pannud kohtades, kus olen ise olnud õnnelik.
