Siim Jõgis / foto: Siim Solman.
Kaitseliidu Rapla maleva jaoks on aastas kaks päeva, mil tehakse suurem avalik ülesastumine. Üks selline oli 24. veebruaril Raplas ja järgmine tuleb plaanide kohaselt 23. juunil ehk võidupühal Märjamaal. Nende õnnestumise eest vastutab Kaitseliidu Rapla maleva pealik kolonelleitnant Meelis Pernits (43).
Sellele ametikohale asus ta 2013. aastal. Muide, auastme kolonelleitnant sai ta alles hiljuti, vahetult enne vabariigi aastapäeva kaitseväe juhatajalt kindral Terraselt. Kaitseliidu Rapla malevaga on Pernits seotud olnud 2001. aastast. Mundrit on ta kandnud nüüd juba peaaegu veerand sajandit. Tänavu oktoobris saab täis 25 aastat sellest, kui ta alustas ajateenistust Kuperjanovi ÜJP-s. Selle aja jooksul on ta oma silmaga näinud märgatavaid arenguid Eesti kaitse planeerimisel. Samuti on Pernits osalenud ühel rahuvalvemissioonil Kosovos 2007. aastal.
24. veebruar. Paljud tähistavad seda vaba päevana. Kas teie jaoks malevapealikuna on see tööpäev?
Meelis Pernits: 24. veebruar on minu jaoks aastaid olnud pidupäev, aga samas toetab Kaitseliidu Rapla malev sel päeval vabariigi aastapäeva paraadi ja maakondlike ürituste läbiviimist. Neljandat aastat järjest viidi läbi perepäev, kus peeti paraadi koos kaitseliitlaste, naiskodukaitsjate, noorkotkaste ja kodutütardega. Varasematel aastatel oleme perepäeva läbi viinud Juurus, Kärus ja Märjamaal. Sel aastal toimus üritus Raplas. Maakonnakeskusesse tulime loomulikult EV100 tähistamise tõttu.
Minu jaoks on 24. veebruar pidu- ja tööpäev ühes. Arvan, et samamoodi on see ka teiste maleva töötajate jaoks.
Kui see pikk päev läbi saab, kas siis leiate võimaluse õhtul lõõgastuda ka?
Sellel korral küll, jah. Tähistasime riigi sajandat aastapäeva perega kodus.
Te ise olete pärit Viljandist.
Jah, sündisin Viljandis. Päritolult olen mulk, aga elu keerdkäigud on toonud mind Raplasse. Olen siin elanud juba aastast 2001. Siis viidi mind üle Kaitseliidu kooli, kus töötasin instruktorina. Sellest ajast olengi seotud Kaitseliiduga. Enne seda töötasin Narva-Jõesuu piirivalve väljaõppekeskuses. Varem olin lõpetanud riigikaitseakadeemia.
Ajateenistusse asusite 1993. aastal Kuperjanovi ÜJP-s.
Jah, olin selle aja ära ja läksin otse edasi riigikaitseakadeemiasse. Neli aastat õppisin ohvitseriks piirikaitse erialal.
Kas juba ajateenistusse asudes oli teil soov elukutseliseks hakata?
Tollel hetkel, aastal 1993 oli Eesti vabariik alles noor. Ajateenistuse läbimine oli auasi. Riik vajas noori julgeid sõdureid. Ma läksin küll vabatahtlikult Kuperjanovisse, aga tol hetkel sellist mõtet veel ei olnud, et elukutseliseks hakata. Ajateenistuse käigus see idee tekkis.
Ega teil mingit seost Pullapää kriisiga ei olnud?
Ei, see toimus varem. Mina läksin ajateenistusse 1993. aasta oktoobris.
Ja siiamaani teile vormikandmine sobib.
Jah, olen jäänud vormikandjaks 1993. aastast saati. Olen teeninud väga erinevatel ametikohtadel ja käinud ka välismissioonil Kosovos 2007. aastal. Olin seal Eesti kontingendi vanem. Pärast seda olin kaks aastat logistikapataljoni staabiülem ja sealt tulingi Raplasse. Kolm aastat tagasi lõpetasin Balti kaitsekolledži. Nüüd kevadel saab mul malevapealikuna neli aastat täis.
Olete Eesti kaitsejõudude arengut oma silmaga aastaid väga lähedalt näinud. Kuidas teie hinnangul see areng kulgenud on?
Olen pika teenistuse jooksul näinud erinevaid kaitseväe arengukavasid. Võrreldes 1993. aastaga on olukord muidugi palju muutunud ja liikunud selles suunas, mida arengukavad sisaldanud on. Hüpe on märgatav. Käisin just kaitseväe juhataja kindral Terrase juures uut auastet kätte saamas. Seal tõi ta välja 1993. aasta kaitseväe arengukava, kus oli kirjas, kuhu oleksime pidanud tänaseks jõudma. Kirjas oli suurtes kogustes tanke, lennukeid, suur hulk üksusi, mida tänaseks päevaks meil ei ole.
Oleme kogu arengu käigus jõudnud arusaamisele, mida meil Eesti kaitsmiseks tegelikult vaja on. Praegune Eesti kaitse toetub kahele suurele sambale, milleks on iseseisev kaitsevõime ja liitlaste valmisolek meid vajadusel aidata. Iseseisev kaitsevõime toetub omakorda kolmele sambale. Need on ajateenijad ja reservarmee, Kaitseliit ehk vabatahtlike organisatsioon ja palgaline isikkoosseis. Neid kõiki on sihipäraselt edasi arendatud. Need kolm sammast toetavad üksteist. Oleme kaitseväe ja Kaitseliidu arengutes jõudnud väga heale tasemele.
Kui te veel oma ajateenistusele tagasi mõtlete, kas meenub selliseid episoode, mida täna enam kaitseväes ette ei kujutaks?
1993. aastal oli ajateenistus karm. Ohvitserid ja allohvitserid olid tulnud otse Vene armeest. Uus süsteem ei olnud veel käima läinud. Dedovtšina juhtumid olid 1993. aastal täiesti olemas. Mentaliteedimuutus on toimunud järk-järgult. Kõige eredam kogemus, mis praeguseks on selgelt muutunud, oli see, et linnaloa saamine oli harukordne. Kui ma oktoobris ajateenistust alustasin, siis kaks ja pool kuud kestis noorteaeg. Siis koju loomulikult ei saanud, lähedastega sai suhelda kirja teel. Esimene võimalus koju saada tekkis jõulude ajal ja seda kolmeks päevaks. Seda tunnet saada kolmeks päevaks väeosast koju on keeruline kirjeldada.
Kui võrrelda tänast ja 1993. aastat, on mentaliteet täielikult muutunud. Kui teenistus seda võimaldab, saavad ajateenijad sisuliselt igal nädalavahetusel koju. See vähendab kindlasti nende stressi ja hoiab kaitseväel kokku ressurssi.
Aga muutused Kaitseliidus?
Aastate jooksul on väga suur hüpe ära tehtud. Üheksakümnendate alguses oli suur arusaam kaitseliitlasest see, et mehed läksid metsa, tegid pauku ja jõid suure koguse alkoholi ära. See arusaam käis aastaid tagasi Kaitseliiduga kaasas, aga nüüd enam mitte. Enam ei vaadata Kaitseliidu poole nii, et mehed lähevad metsa pauku tegema ja alkoholi tarbima. Me oleme sõjaväelise korraga struktuuriüksus ja see arusaam on aastate lõikes muutunud.
Kui palju mõjutas Kaitseliidu Rapla maleva tegutsemist Käru valla ühinemine Järvamaaga?
Oluliselt mitte. Maleva juhatus otsustas, et me jääme opereerima ajaloolistes maakonna piirides. Meie liikmetele, kes selles piirkonnas elavad, me mingisuguseid takistusi ei sea. Kui nad soovivad liituda Järva malevaga, siis see võimalus on olemas. Haldusreform meid otseselt mõjutanud ei ole.
Kuidas Rapla maleval liikmete arvu lõikes läheb?
Viimased kolm aastat oleme oma liikmete arvu hoidnud stabiilsena. Oleme oma struktuuride sisse vaadanud ja teinud pingutusi, et leida neid inimesi, kes Kaitseliidu tegevusse enam aktiivselt panustada ei soovi. Nad on jäänud tagaplaanile ja muutunud mitteaktiivseks. Seetõttu on meie viimaste aastate juurdekasv null. Mida see tegelikult tähendab? See tähendab, et igal aastal on juurde tulnud 30 inimest ja välja arvanud oleme samapalju. Oleme välja arvanud need liikmed, kes enam meie tegevusse panustada ei soovi, ja iive ongi seetõttu null. Viimased kolm aastat on meil liikmeid 670-680.
Kolonelleitnant Meelis Pernitsat iseloomustab Rapla maleva personalispetsialist Marju Pari.
Kolonelleitnant Meelis Pernits on malevapealik, kes on kindel sõnas ja tegudes, nõuab ja motiveerib, vaimustab ja vaimustub. Ta annab töötajatele oma töödes tegevusvabaduse ning toetab iseteostamist. Ta teab, et igal ametikohal teeb tööd oma ala spetsialist, kelle otsustes kahtlema ei pea, ja usaldab neid. Ühiste ülesannete lahendamisel ja otsuste tegemisel kuulab ta tähelepanelikult ära kõikide ettepanekud ja võimalusel arvestab nendega. Samas on kogu tegevus kontrolli all ja tal on alati ülevaade, mis kellelgi teoksil ja kuidas asi lahenduse saab.
Ta on juht, kelle uks on alati avatud ning ta toetab ja annab nõu, kellel seda vaja. Ta on kindlate vaadetega ning allahindlust ei tee kellelegi. Ta on üks kogu kollektiivist ning ei ole ennast kunagi teistest kõrgemaks ega üle seadnud. Inimesena on ta soe ja toetav ning tunneb alati huvi, kuidas kellelgi läinud on nii tööalaselt kui ka koduses elus.
Meelise jaoks on pereväärtused väga kõrgel kohal. Tema jaoks on väga tähtis panustada oma aega just noorte tegevusse. Malevapealikuna peab ta väga oluliseks kaitseliitlaste koostööd Naiskodukaitse ning kodutütarde ja noorte kotkastega. Kolonelleitnant Pernitsat iseloomustab kindel visioon Kaitseliidu ja kaitseliitlaste tulevikust ning omadus seda väsimatult ja nakatavalt ka teistega jagada. Mõistagi on see järjepidevalt avaldunud maleva positiivsetes arengutes. Meil on oma pealikuga kõvasti vedanud!
Väljavõte kolonelleitnant Meelis Pernitsa kõnest 24. veebruaril Raplas
Eesti riigi sünnilugu meenutades tasub välja tuua kaks tõsiasja, mis eduka sündmuste käigu võimaldasid. Kõigepealt oli see oma riigi tunnetamisest sündinud üldrahvalik usk, mis võimaldas jagu saada ülekaalukatest vaenlastest. Teiseks – rahvusliku ohvitserkonna ja sõjaväe olemasolu kui üks võtmetegureid, miks iseseisvus püsima jäi ja võit Vabadussõjas saavutati.
Kahjuks jäi Eesti omariikluse aeg lühikeseks. Juunis 1940 algas 51 aastat kestnud okupatsioon, mis peatas riigi iseseisva arengu. 20. sajand ei tea ühtki teist näidet, kus omanäoline, täiesti iseseisev riik oleks lakanud eksisteerimast nii, nagu juhtus kolme Balti riigiga. Meie jaoks lõppes Teine maailmasõda alles iseseisvuse taaskehtestamisega 20. augustil 1991 ning sai oma tulekule peatselt ka rahvusvahelise tunnustuse. Uue aastatuhande alguseks saavutas Eesti oma arengus niisuguse taseme, et sai 2002. aastal kutse olla osaliseks sellistes võimsates rahvusvahelistes ühendustes nagu NATO ja Euroopa Liit. Alates 2004. aastast oleme nende mõlema täieõiguslik liige.
Tänaseks välja kujunenud rahvusvaheline julgeolekuolukord ei luba meile jõupingutuste vähendamist oma riigikaitse arendamises. Eesti geopoliitiline asukoht esitab meile väljakutsed, millega me peame paratamatult arvestama. Eesti on loonud ja välja arendanud kaitsejõudude segakomplekteerituse mudeli. Eesti sõjalise jõu moodustavad reservarmee, arvukas Kaitseliit ja mõned elukutselised väeüksused. Reservarmee ja Kaitseliit tagavad meie esmase iseseisva kaitsevõime. Elukutselised üksused on valmis panustama NATO ja Euroopa Liidu kollektiivkaitse operatsioonidesse väljaspool Eestit.
Väikeriigina peab Eesti kasutama heidutusvõime ja riigikaitse tugevdamiseks kõiki riigi käsutuses olevaid võimalusi. Seda nii riigisiseses kui ka rahvusvahelises tegevuses. Eesti kaitseväe maine on kõrge. Seda mainet tuleb hoida ka edaspidi. Meie kätte on usaldatud oma riigi ja rahva kaitse ning selle teostamiseks antud relvad.
Teenistuskäik:
Kuperjanovi ÜJP 1993
Eesti Riigikaitseakadeemia 1994
Narva-Jõesuu Piirivalve Õppekeskus 1998
Rapla malev, väljaõppeohvitser 2001
KL kool 2002
Maavägi, kontingendi vanem 2008
Kaitsevägi, staabiülem 2008
Rapla maleva staabiülem 2013
Rapla maleva malevapealik 2013-…
Auastmed:
leitnant 2001
kapten 2004
major 2009
kolonelleitnant 2018
Autasud:
Kaitseliidu teenetemedali III klass
KL Lääne maleva teenetemärk
KL kooli eriteeneterist
