Veel kord murelikult Raplamaa koguteosest

Tõnis Tõnisson / foto: Siim Solman.

Raplamaa koguteos peaks ideekohaselt kuuluma teatmeteoste kategooriasse. Võinuks olla isegi mingis mõttes kohalik entsüklopeediline väljaanne, kust selle paikkonna looduskeskkonna, ajaloo ja miks mitte ka tänapäeva kohta huviline oma küsimustele vastuseid võiks saada. Kahe esimese osa põhjal tuleb paraku tunnistada, et esialgne idee ei ole realiseerunud.

Teatmeteose asemel oleme saanud artiklite kogumiku, mis võiks ju ka huvitav ja hariv lugemisvara olla, kuigi väga paljudele olulistele küsimustele oleks sealt lootusetu vastuseid tahta. Samas jätab artiklite kogu nii autoritele kui ka toimetajatele vabamad käed käsitletud teemade tõlgendamisel, allikate valimisel jne.

Ometi ei tähenda see, et kirjutatu võib lihtsalt kellegi suvast belletristikaks muutuda, kus autor või toimetaja võivad kunstilistel või mingitel muudel kaalutlustel faktide ja järeldustega oma suva järgi mängida. Raplamaa koguteosega, eriti teise osaga, on paraku just niimoodi juhtunud. Tunnistagem, et teatmeteose asemel olemegi saanud kummalise, täiesti juhuslikult valitud lugudest koostatud raamatu, milles avaldatu ei ole kahjuks eriti usaldusväärne.
Ajaloolane Liivi Aarma on juba juhtinud tähelepanu mitmetele raamatu tõsistele puudustele (vt „Mida saame lugeda koguteosest „Raplamaa 2““, Raplamaa Sõnumid nr 5, 31.01.2018 ja „Mõeldes Raplamaa koguteose kolmandale köitele“, Raplamaa Sõnumid nr 6, 7.02.2018). Kahjuks ei ole need kaugeltki ainukesed vajakajäämised. Näiteks on mitmed lugejad viidanud kahetsusväärsetele fopaadele, mis esinevad Jaanus Kiili kirjutatud peatükis „Küüditamised Raplamaal“.
Siinkohal ei ole mõtet pikemalt peatuda küsimusel, miks peab selle artikli sisse juhatama grupipilt tundmatutest Eesti NSV NKVD töötajatest (lk 272). Kuigi võiks ju küsida ka nii, et kas neil inimestel oli mingi seos tänase Raplamaa territooriumilt Siberisse viidutega või on nad täiesti juhuslikult sinna sattunud? Aga olgu, hoopis ehmatavam on segadus, mis valitseb nii 1941. aasta juunis kui ka 1949. aasta märtsikuus Raplamaalt küüditatute nimekirjades (lk 274–275 ja 282-285). Hämmastav on allikate valik. Näiteks on alapeatüki „Küüditatud inimesed Rapla maakonnast“ juures viide, mis kinnitab, et lisatud nimekiri pärineb 8.-24. augustil 1991 Rapla maakonna lehes Ühistöö avaldatud nimekirjadest. Omas ajas oli see kahtlemata tähelepanuväärne dokument, kuid tuleb silmas pidada, et see ei saanud olla täpne ega täiuslik, sest küüditamise tegeliku ulatuse uurimist alles alustati.
Veel kahtlasem allikas nendes küsimustes on Vene ajaloolane ja ajakirjanik Aleksander Djukov, kes on seisukohal, et Eesti ajaloolased liialdavad süstemaatiliselt Nõukogude võimu ajal deporteeritute arvuga. Samuti on ta seda usku, et küüditamine oli igati õigustatud ning et NSV Liidus represseeriti üksnes neid, kes olid teinud aktiivset koostööd Saksa okupatsioonivõimudega või hakkasid Nõukogude võimule vastu. Vaevalt saab 2009. aastal Tallinnas ilmunud Djukovi raamat „Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult“ lisada midagi olulist sellele, milleni me omal käel uurides oleme jõudnud. Ka on küsitav, miks oli vaja Raplamaal toimunut uurides toetuda Lauri Frei 2009. aastal avaldatud kirjutisele „Kulakuks tegemine kui märtsiküüditamise ettevalmistav samm Tartumaa Äksi valla näitel“ või miks on Tõnu Tannbergi uurimus „Teekond Siberisse Pärnumaa küüditamisešelonide nr. 97305 ja 97308 näitel 1949“ parem kui Raplamaalt välja viidud inimeste vahetud kogemused.
Kuid olgu, lõpuks on see ikkagi autori enda valik, millele toetuda. Olulisem on tulem, milleni jõutakse. Paraku on see aga rohkem kui küsitav, vähemasti andmed, mis seal kirjas, ei ole usaldusväärsed.
Mind on algusest peale vaevanud küsimus, miks on tulem niisugune, nagu ta on. Kõige lihtsam on süüdistada muidugi ainult koostajat, kes on paljud küsimused (näiteks sisukorra muutmise, tekstide tellimise, nende ümbertegemise, laekunud materjalide avaldamata jätmise jne) olnud sunnitud otsustama ainuisikuliselt, sest raamatu tellijat, maavalitsust, raamatu sisu kvaliteet ei huvitanud. Paraku jäeti ka kolleegium kokkupandud käsikirja hindamisest kõrvale. Kui tellija ei tea täpselt, mida ta tahab, siis ei saagi paremat tulemust tahta. Pealegi, kui tellija tellimust esitades ei tea ka seda, kas ta tehtud töö eest ikka maksta suudab, on tulemus samasugune.
Raplamaa Sõnumite lisa Koduloolane püüab lähiajal jõudumööda silma jäänud eksimusi parandada. Seoses sellega on toimetus tänulik kõigile, kes meie tähelepanu vigadele juhivad ning täpsustusi pakuvad.