Stina Andok / joonistus: Stina Andok
Valtu seltsimaja 25. külaülikooli loengul, 26. veebruaril, tegi ettekande Tallinna Ülikooli filosoofiaprofessor Tõnu Viik teemal “Internet ja inimene”.
“Millised on interneti ja inimese vahelised suhted? Kuidas inimene end selles seoses tunneb?” alustas Viik oma ettekannet. Ta vastas, öeldes, et oleme nende küsimuste küsimisega hiljaks jäänud, kuna seos on juba toimunud, oleme pidevalt võrgustatud. “Proovige oma telefon koju unustada. Proovige minna puhkusele nii, et ei ole puhkusel olles võrgus või ei ole telefoni kaasas. Saab küll nii, aga me ei tee nii. Miks me nii ei tee?” pani ta kuulajaid kaasa mõtlema.
Küllap kõik teadsid vastust, mille Viik sõnastas: “Ärevus tuleb peale. Ebakindlus võtab maad. Äkki kuskil toimub midagi. Äkki mu lähedastega on midagi juhtunud.” Sellised mõtted on meile kõigile ilmselt tuttavad. Professor palus seejärel kujutleda ühiskonda, kus internet paariks päevaks välja lülitub. “See oleks kaos. Liiklus ei toimiks, võib-olla isegi vett ei oleks, valgust, elektrit. Paarkümmend aastat pärast interneti tekkimist, selle loomist, oleme internetiga juba nii seotud, et enam teisiti ei saa”.
Ta tõi võrdluseks, et kui varem käisime ise poes, pangas või riigiasutustes ja suhtlesime teise inimesega, siis praegu on osa sellisest suhtlemisest kolinud internetti. Me käime e-pangas, kasutame e-riigi teenuseid, külastame e-kooli ja poodleme e-kaubamajades. Lisaks on meil arenenud uus osa suhtlusest, mis ei asenda ega täienda traditsioonilist ja mida me nimetame sotsiaalmeediaks.
Sellega seonduvalt arutles Viik, et kui veel mõni aeg tagasi seisnes inimese avalik nägu või kuvand selles, kuidas ta paistis teistele inimestele välja, siis nüüd on oluline, milline on inimese Facebooki konto või mõni muu personaliseeritud veebilehekülg, kuhu postitatakse pilte endast ja oma elu tähtsamatest hetkedeks. Selliselt kujundatakse endast idealiseeritud pilt, avatar. “See ei ole ammu ainult teistele. Me ei tee seda ainult selleks, et teistele meeldida. Muidugi me vajame teiste inimeste tunnustust, ka enne elektrit olid meil samad vajadused, neid saavutati teiste vahenditega, aga avatar on ka osa meist, võib-olla parem osa meist,” rääkis professor.
Miks siis inimesed ikkagi kulutavad energiat oma avatari kujundamiseks? Miks me veedame aega veebiavarustes? Lisaks sellele, et läbi veebi on mugavam ja kiirem oma asju ajada, on sellel Viigi sõnul veel üks omadus – see on tehnoloogiliselt kontrollitud mõlemalt poolt: “Välistatud on juhuslikkus ja sellega hoiame aega kokku. Me teame, mis sealt saame”.
Väga sageli toimuvad inimeste omavahelised kohtumised veebis ja professor tõdeb, et ühelt poolt on see väga tore, et need kohtumised on võimaldatud, aga teiselt poolt on nad ka alati tehnoloogiliselt kontrollitud. See aga toob kaasa, et inimlik külg ei tule kuidagi läbi, kõik reaktsioonid on kontrollitud ja igal ajahetkel võib oma vestluspartneri välja lülitada.
“Tunnistage üles, kes siin on küborgid?” küsis esineja publikut silmitsedes. Saalis valitses vaikus. Ilmselgelt vajasid kuulajad selgitusi, seega Viik jätkaski, selgitades, et küborgideks võib pidada olendeid, kelle bioloogilist keha on tehnoloogiliselt täiendatud. “Prillid, näiteks,” kostus saalist seepeale. “Just. Siin ei ole ühtegi inimest, kes ei saa öelda, et tal tehnoloogilist täiendust ei oleks. Me kanname kella, taskus on nutitelefon,” rääkis ta. Kõik need esemed annavad meile võimed, mida meile looduslikult antud ei ole.
Industrialiseerimisega ja fossiilkütuste kasutusele võtmisega muutus planeedi pale tehnoloogilises mõttes ulatuslikult. Viik tutvustas kuulajatele filosoof Martin Heideggeri poolt käibele võetud mõistet, mida eesti keelde on tõlgitud kui seade-stu ning mis tähistab tehnika ja looduse uuenenud vahekorda. Viik tõi mõiste selgitamiseks näite: “Kui vaatame, missuguseid maanteid ehitati rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi, enne betooni, siis kuidas see maantee kulges? Mööda põllutee serva, metsaserva, liikus sinkavonka, et ära kasutada looduse lubatavusi. Kui vaatame kaasaegseid maanteid, siis nad läbivad looduse hoopis teistmoodi, lõikavad looduse läbi. Raamivad looduse ära nii, et loodus peab hakkama saama.” Teisisõnu, meie maailm kujuneb ringi. “Nii nagu uut tüüpi maanteed, nii lõikavad infoliikumise liigid läbi ja kujundavad ümber vanad inimeste kokkusaamise viisid. On päris ilmne, et me kohtume väga suures osas infotehnoloogiliselt,” rääkis ta. Seejuures ei toimu kohtumine mitte meie, vaid meie avataride vahel.
Inimene on aga sotsiaalne loom ning meil on instinkt olla teistega ühenduses. Nutiseadmed ei võimalda mitte üksnes meil olla ühenduses oma lähedaste, sõprade ja tuttavatega, vaid ka paljude muude asjadega, näiteks uudistega kodumaalt ja kaugemalt. “Meie aju on programmeeritud tähele panema kõike uut,” tõdes Viik. Uudsega kokku puutudes inimene vallandab endas energiat, aga probleem on selles, et meil ei ole seda energiat lõputult. Samal ajal ei saa uudised veebis kunagi otsa. “Tekib olukord, mil olen juba väsinud, aga aju saadab impulsse, et ikka uuesti ja uuesti klikkida”.
Ta selgitas, et kuna oleme alles nii alguses oma nutiajastul, ei oska me veel ekraane ennast säästvalt kasutada, meil puudub teadmine hügieenist selles valdkonnas. Samal ajal on inimesed selle lühikese ajaga oma seadmetega niivõrd ühtseks saanud, et ilma on raske olla. “Me oleme kokku kasvanud. See on parem kui olla otseses ühenduses meie kehaga. Nutiseadmed on saavutanud sideme meie vaimuga. Meie küborgi loomus on siin leidnud täiesti uue ja erilise elu,” tõdes Viik.
See on viinud meid ajajärku, mil esineb järjest enam sellist nähtust nagu nutisõltuvus. “Meie uue põlvkonna, z-generatsiooni noored on sellises sõltuvuses juba väga varajasest lapsepõlvest peale ja me ei tea, kuhu see välja jõuab,” ütles ta. Filosoof selgitas, et sotsiaalmeedias ei lõpe suhtlus kunagi, seda ei saa välja lülitada: “Ei ole nii, et noored ei viitsi nutiseadme tagant ära tulla. Nad on kohustatud seda jälgima, sest nende sotsiaalelu on väga nõudlik. On seltskonnad, kes vahetavad pilte ja laigivad. Selle kõigega tuleb ööpäevaringselt kursis olla, et mitte maha jääda, et mitte olla tõrjutud. See on päris raske koorem ja ma kardan, et me oleme oma noored päris üksi jätnud seda koormat kandma”.
“Meil ei ole kunagi nii palju informatsiooni käeulatuses olnud kui praegu. Aga kui me oma interneti kasutamist analüüsime, siis enamasti me infohankega ei tegele. Enamasti mitte meie ei ole aktiivsed selles osas, mida me teeme. Ikkagi see veebileht kujundab selle, kuhu me klikime. Kõige provokatiivsem pealkiri saab kõige rohkem klikke,” teadis professor. Osalt seetõttu oleme ka informaatilises isolatsioonis. Viik selgitas seda nõnda, et ühest küljest pakubki veebilehekülg meile alati seda informatsiooni, mis meile meeldib: “Internetis ringi kolamine ei ole samasugune tegevus nagu raamatukogus ringi vaatamine või kataloogi sirvimine.” Kataloog ei uuri inimest, aga veebimootor küll ning leitu põhjal pakub ta just seda infot, mis võiks meeldida lähtuvalt varasematest otsingutest.
Samal ajal hakkab ka tööle kinnituskalle, mõiste psühholoogiast, mida Viik samuti tutvustas. See on kalduvus otsida ja leida asju, mis toetavad meie vaateid. “Kui meil on mingis küsimuses seisukoht, siis me oleme ehitatud nii, et enam-vähem ignoreerime teisi seisukohti. See on päris suletud maailm. Kogu aeg käime mööda neidsamu teid ise sellest aru saamata”.
Viigi arvates ei ole siiski nii, et üks ajastu on halb ja teine hea. Mõlemal on omad vead. Internetikataloogid on suuremad kui ühegi reaalse raamatukogu kataloogid, kuigi reaalselt me seda võimalust täies mahus ei kasuta. “Võib-olla on internetiavarus veel avamata. Võib-olla inimloomus ei lasegi meil seda täielikult avada. Me oleme oma loomu tõttu nii piiratud, et ei ava kunagi kõike. Meil ei ole jumalikku mõistmist”.
Kuulajate seas istunud mainekas teadlane Ülo Vooglaid rääkis oma mõtetest, et tänu internetile teavad inimesed väga palju, oskavad üsna vähe ja aru ei saa suurt midagi. Samal ajal aga kujutavad ette, et teavad ja oskavad kõike. Viik vastas sellele kinnitusega, et informatsioonipaljusus ei ole iseenesest tarkus ega palju teadmine oskus. Käeulatuses olevat informatsiooni tuleb osata ka kasutada, luua seoseid ja analüüsida, et mõista tervikpilti.
Auditooriumis kõlas ka küsimus, kuidas toetada iseseisva mõtlemise oskust internetiajastul. “Nii nagu vanastigi, ise mõeldes,” vastas seepeale filosoofiaprofessor. Ta lisas, et see ei ole lihtne ülesanne ja et tõenäoliselt vajab see aega ja püsivust. Viik tõdes, et seda viimast internetiajastu ei motiveeri, kuid ütles ka, et ükski varasem elustiil ei ole seda samuti motiveerinud. Püsivus ja keskendumisraskused imbusid internetiajastu aruteludesse veelgi. Professor kinnitas, mida kogu auditoorium juba teadis: “Veebikeskkond ei soosi keskendumist,” kuid lisas: “Aga enne veebi, kas raamat soosis keskendumist? Ma ei tea. Ikka lugeja. Raamat ise ei tee midagi. Keskendumise ülesanne peab jääma inimese enda peale. Me ei ole kunagi olukorras, kus mingi asi aitab meil keskenduda.”
Kõlasid küsimused: milleks midagi õppida, kui ükskõik, mida ma teada tahaksin, on internetist otsides kohe käes? Ja mis see siis ikkagi on, mida õpetaja lastele annab? Mida tähendab õpetamise protsess, eriti meie uue ajastu võtmes? Professor kinnitas, et õpetamine ei ole ega peagi olema informatsiooni edastamine, vaid peaks andma tööriistu, kuidas informatsiooni töödelda ja analüüsida. “Õppimise tulemus ei ole see, et mingi hulk informatsiooni, mis on väljaspool mind, oleks lõpuks minu sees. Õppimine on protsess, kus mina kujunen ümber. Kujunen teiseks inimeseks, muutun. Heal juhul natuke paremaks,” selgitas ta.
Muutumine seisneb selles, et inimese peas tekivad uued seosed, uued seostamise võimalused, uued analüüsi ja tegutsemise võimalused. “Hea haridus on see, mis muudab inimest,” ütles Viik.
