Siim Jõgis.
Kaiu juurtega noormees Madis Reimund teenis hiljutisel Eesti filmi- ja teleauhindade (EFTA 2018) jagamisel parima teleoperaatori auhinna. Tunnustuse pälvis ta töö eest TV3 eetris jooksnud sarja “Merivälja” operaatorina.
Koos Reimundiga kandideerisid parima teleoperaatori auhinnale Ergo Treier (“Wend Weis”, “Lotte lood”) ja Hans Ulman “Siberi võmm”. Kokku anti EFTA pidulikul galal välja 29 auhinda.
Reimundit tutvustavas tekstis oli kirjas: “Madis Reimund on nooremapoolne, kuid juba väljakujunenud käekirjaga operaator, keda eristab võime stressirohkes ja meeletu tempoga televõtte graafikus toota n-ö filmipilti.”
Hiljaaegu oli Reimund ajakirja Jalka ja Raplamaa Sõnumite huviorbiidis sellega, et tema käe all valmib dokumentaalfilm Eesti koondise jalgpallurist Konstantin Vassiljevist. Noormehe enda sõnul on need kaks projekti täiesti erinevad. “Merivälja” valmimine on suuresti tiimitöö, Vassiljevi filmi puhul on autor pigem üksik hunt.
Madis, mida see tunnustus sinu jaoks tähendab?
See tähendab, et keegi märkab ja märkamine on ju tänapäeva elutempos suur asi. Lisaks, kuna töötan vabakutselisena (ehk peaaegu iga projekt eri tiimiga), ei ole mu taga mingit konkreetset kollektiivi, kes minu eest alati kostaks. Seda toredam on see tunnustus, märkamine, mis tulnud täiesti erapooletult.
Kas see on sinu senise karjääri suurim tunnustus?
Ma ei oska võrrelda, aga kindlasti on see väga suur tunnustus. Samamoodi on tunnustav kolleegide tagasiside, mis eestlastel üldjuhul raskelt sõnadesse formuleerub. Ma ei ole kunagi edu taga ajanud, pigem võtnud vastu projekte, mis lähevad korda, mis heas mõttes erutavad, mida tehes arened – usun, et sellest ka tulemus.
Kui keeruline oli töö “Merivälja” operaatorina?
Eestis seriaali filmida on väljakutse! Eriti kui tahta seda hästi teha, kuna üldjuhul on väga vähe aega. “Merivälja” režissöör oli minu kursaõde BFM-is Triin Ruumet (samuti “Päevad, mis ajasid segadusse” režissöör), seega oli meil eos juba väga hea klapp ning lähenesime asjale filmilikult – lähtusime iga stseeni mõttest ja vormi vajadusest mitte lasta end stampkaadrite lõksu, et lihtsalt “ära teha”. See oli, muide, filmitud 2016 suvel.
Kui palju see erineb Vassiljevi dokumentaalfilmist?
Vassiljevi dokist kardinaalselt erinev. Juba sellepärast, et olen režissöör ja operaator korraga, pean enamiku otsuseid üksinda ja üldjuhul sekundite jooksul vastu võtma (dokumentaalfilmi puhul ju taaslavastada asju ei saa, kõik sünnib võtteplatsil, mis on minu meelest just selle võlu). Seriaal on ka rohkem tiimitöö, kus igaüks panustab oma osaga tervikusse, aga dokumentaali puhul oled rohkem üksik hunt.
