Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Kolmapäeval, 28. märtsil esitles Viio Aitsam koos kirjastusega Hea Lugu Vana-Vigala raamatukogus teost “Vigala Mihklid. Raamat 10 mehest, kelle nimi oli Mihkel Aitsam”.
Raamatukogu juhataja Mare Ülemaante sõnas algatuseks, et tore on näha, kuidas seda raamatut on tuldud tagasi kodukandi raamatukokku tutvustama. Nii Viio Aitsam kui ka kirjastuse tegevjuht Tiina Kaalep on Vigala juurtega. Kaalep sõnaski, et talle tulid raamatukogus meelde need ajad, mil ta koolilapsena hakkas raamatukogus Mare juures lugemas käima.
Ilmselt oligi Mare Ülemaantel suur roll mängida selles, et Tiinast sai suur lugeja ja raamatusõber ning ühel hetkel viis elu teda kirjastamise juurde. Kui OÜ Hea Lugu kirjastus, mis koondab endas Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehe ja Maalehe kaubamärgi all väljaantavaid raamatuid, alguse sai, tahtis Tiina Kaalep kindlasti vaadata neid tekste kodukandist, mis vääriks raamatuks saamist.
Nii anti välja Viio isa, ajakirjaniku ja kirjaniku Mihkel Aitsami raamatud “Jõulud Vigalas” ja “Hiislari tütar”. Kuigi kultuurkapital ei toetanud nende teoste väljaandmist, julgustas nende raamatute väljaandmine proovima ka kolmanda väikest kohta puudutava raamatu kirjastamist. Nii käis Tiina Viiole välja mõtte kirjutada Mihkel Aitsami nimeliste meeste elulugudest. Käsikiri sai aga loodetust palju tihedam ja kokkuvõttes ei ole see vaid ühe suguvõsa lugu, vaid kodukandi ajalugu, mis on lahti kirjutatud nii ühe suguvõsa kui ka üldse sealsete inimeste läbi.
Viio Aitsam rääkis natuke raamatu ülesehitusest. Raamatu esimene pool on üldisem, andes ajaloolise tausta edasistele lugudele. Teine osa on Mihklitest personaalselt ja kolmas osa keskendub märkidele, mis on olulised Vigala loos.
Mihklite rittaseadmine oli Viio sõnul võrdlemisi hõlbus, kuna palju tööd suguvõsa ajalooga oli juba varem ära tehtud. Uurimist alustas Viio vanaisa ja isa täiendas leitud andmeid. Välja anti ka väike trükis nooremate põlvkondade tarbeks, et nad teaks, kes nende suguvõsas on olnud. Üks Mihklitest aga, keda hüütakse Inva-Mihkliks, avastas, et Mihklite algusaeg ei olnud päris selline, nagu seda arvati olevat. Kui muidu arvati, et esimene Mihkel elas Vati talus, siis tegelikult sai Mihklite liin alguse Tiduvere külas, kus ühel kõrtsmikul, kelle isa nimi oli ka Mihkel (tegemist oli ilmselt suguvõsa esimese Mihkliga), sündis poeg Mihkel, kelle ta hiljem Vati tallu sulaseks minnes kaasa võttis.
Viio Aitsam käis raamatust rääkimas ka Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis, kus üks poiss oli temalt küsinud, mis on see, mis kodukanti tagasi tõmbab. Viio vastas, et kuna inimese olemus on tema geenides, siis see soov kodukandi järele istub tal geenides ja mida kaugemale kodust minna, seda tugevamalt geenid endast märku annavad. Ta küll ei tea, kas see on kõigil inimestel oma sünnipaigaga nii või on Vigala kandi inimeste geenides midagi erilist, mis sinna tagasi tõmbab.
Viio elukaaslane Margus Mikomägi lisas, et kõige ägedam põhjendus tema jaoks, miks Viio seda raamatut kirjutas, oli see, et kui Viio oleks sündinud mehena, siis oleks ta ise ka Mihkel.
Eks seda segadust Mihklite nime ümber on väljaspool suguvõsa olnud üksjagu. Näiteks aeti omavahel sassi revolutsionäärist ja mõisapõletajast Mihklit ja Viio vanaisa, kes oli samal ajal ajakirjanik. Viiot ajabki naerma see, kuidas ühel konverentsil Velisel oli üks ajaloolane sõnanud, et küll see Mihkel oli ikka imelik mees, ise põletas ja ise kirjutas sellest oma nime all.
Peaaegu igal raamatututvustusele tulnul oli mõni oma Mihkli-lugu rääkida. Kahest loost rääkis ka Tiina Kaalep, millest üks puudutas revolutsionäärist Mihkli mälestuskuju avamist. See hetk on tal meeles sellepärast, et just siis toimus maavärin. Kui Viio Aitsamilt küsiti, milline Mihkel oleks ta tahtnud ise olla, vastas ta, et tegelikult on temas midagi igast Mihklist. Ta usub, et nii tema ajakirjaniku, pildistaja kui ka õigluse tagaajaja pool on pärit geenidest.