Ka juunikuus lumi on maas

Tõnis Tõnisson.

Eile, 3. aprillil, kulgedes Rapla linnas punktist A punkti B, tõusis väga selgelt silmade ette 1953. aasta 6. märts. Oli täpselt samasugune päikesepaisteline ilm. Öösel oli värsket lund sadanud ja põllud ning metsad särasid süütus valevuses. Päevapaiste soojendas mõnusalt palet ning võttis veed vulisema, kuigi varjulistes paikades alles külmetas.
Mälestuspilt pärineb kuuekümne viie aasta tagusest Põltsamaa linnast. Päikesesoe oli teedelt koristamata jäänud lume muutnud püdelaks poriseguseks hobusekusest roosakaks värvunud pudruks, mis tegi teed ja rajad raskesti läbitavaks. Kuid ka lumesupist märgade jalgadega kõvemale pinnale jõudnu ei saanud ennast veel pääsenuks pidada, sest külmakraadides liuväljaks lihvitud teel läksid jalad kergesti alt ning keha prantsatas kontide raginal jäisele rajale.
Eilset ja toda ammust päeva eristab üksteisest ainult see, et siis, kuuskümmend viis aastat tagasi, jäi roosakas-lillast lumesulbist märgadele jalanõudele külge vängevõitu hobusekuse hais, mis kuivatamisel kadus, nüüd aga pead pärast kõrvalteedel käimist kümnetest autodest üles tõstetud õlisest lumelägapilvest märgunud rõivad keemilisse puhastusse toimetama.
Imelik, kuidas mõni päev võib niimoodi detailideni meelde sööbida ja tõuseb esile alati, kui ligilähedaste oludega kokku juhtud. Mällu jäi see muidugi sellepärast, et päev varem, 5. kuupäeval, oli surnud Jossif Vissarionovitš, suur hirmuvalitseja. See asjaolu seletas ka toona üle N. Liidu tekkinud kaost ja korralagedust, mis puudutas muidugi mõista ka tillukest Põltsamaa linna.
Aga kuidas seletada 2018. aasta aprilli esimestel tööpäevadel Rapla linnas ning paljudes paikades üle valla võimust võtnud lumepudru uputust? Sellel saab olla ainult kolm nime: mugavus, lohakus ja hoolimatus. Igalühel, kes märjas lumes soperdamisest tüdinud, on selle olukorra tekitajale (vajaliku töö tegemata jätjale!) valida siit vastavalt oma elamustele üks iseloomustav sõna.
Sellel mugavusest sündinud lohakal hoolimatusel ei ole õigustust. Ei saa ju olla, et vallas sõlmitud lumekoristuslepingute tähtajad lõppesid kaks nädalat tagasi koos kalendrikevade saabumisega. Ei saa vabandada, et see lumi tuli seekord ootamatult. Ei tulnud ju – juba pühapäeva hommikul pasundasid kõik kanalid, et kohe tuleb lund, tuisku ja tormi. Ei saa sedagi öelda, et kes võis arvata, et aprillis üldse veel lund võiks tulla. Kogemus ütleb, et võib küll, ja kuidas veel! Meie laiuskraadil on kõik võimalik, laulab ju tuntud rokkargi, et „Juunikuus lumi on maas…” ja valla lumekoristajad, kellel pole tegelikult kogu talve jooksul midagi teha olnud, peavad sellekski valmis olema.