Helerin Väronen / foto: Janika Kibur.
Terve eelmise laupäeva, 7. aprilli oli Kuimetsa rahvamaja teatri päralt. Hommikul kella kümnest kuni hilisõhtuni vallutasid lavalaudu Raplamaa harrastusteatrid. Seekordse Raplamaa harrastusteatrite festivali teemaks oli eesti huumor eesti autorilt, nii et naerda sai rohkesti.
Kokku osales festivalil 12 truppi. Valisin vaatamiseks välja kolm järjestikust etendust, mida ma varem näinud ei olnud. Esimene neist oli Järvakandi harrastusteatri Kandikohtlased etendus “Okasroosike”, mille autor on Urmas Lennuk ja lavastaja Rea Uueni. Lugu ise oli justkui klassikaline “Okasroosike”, mis oli aga natuke peapeale pööratud. Peategelaseks oli printsess Johanna, trotsliku loomuga tütarlaps, kes selle asemel, et õppida matemaatikat, soovis hoopiski teada, kuidas moos kommi sisse saab või kes kängurudele taskuid õmbleb. Kuid kõige rohkem tahtis ta teada, mis on armastus. Johannal oli sõber Alfred, kes elas peegli sees ja oli nõus Johannale rääkima, mis on armastus. Alfred rääkis loo Okasroosikesest ja publikule oli see peeglitaguses maailmas nähtav.
Kõik oli nii, nagu muinasjutus ikka, kuni Johanna suureks sirgunud Okasroosikest läbi peegli nägi ja otsustas, et ta peab Okasroosikese üles leidma, nõidusunest äratama ja temaga abielluma. Kuidas aga teha musi, kui selleks on vaja mõlema luba ja üks pool magab? Sellest võib ju ahistamisskandaal tulla! Lahenduseks oli elustamiskatse. Okasroosike ärkas ja enne kui asi oleks pulmapeoni jõudnud, ärkas ka Johanna üles, saades aru, et ta nägi seda kõike unes.
Järgmine oli Valgu rahvamaja harrastusteatri M.O.T.T etendus “Nukitsamees”. Oskar Lutsu samanimelise raamatu põhjal lavastas selle Merli Vaarmann. See etendus pani mõtlema. Alguses tundus nagu Nukitsamehe lugu ikka – Iti ja Kusti eksisid marju korjates metsa. Öö hakul tassib nõiamoor nad enda juurde, lapsed üritavad küll põgeneda, kuid Mõhk ja Tölpa ehmatavad nad ära. Hommikul on aga asjalood muutunud, Mõhk ja Tölpa on muutunud tavalisteks rullnokkadeks, kes Lätti alkoholi järele sõita plaanivad, ja vanamoorist on saanud pahur pereema. Nukitsamehest on saanud aga Eesti, keda Iti peab vee ja leiva, vahel ka kartulikoortega söötma. Kusti on pandud õues sigu ehk riigikogu söötma. Nii Eesti kui ka riigikogu aga aina kisavad ja nõuavad täitmatult süüa. Lõpuks õnnestub lastel metsaonnist põgeneda ja Eesti võtavad nad kaasa, kuna ta vajab hoolt ja armastust.
Vana-Vigala näitetrupp Topelt-Kiiks esitas “100 vakka teatrisoola”, mille oli kokku pannud Astra Põlma. Etendus koosnes väikestest killukestest Eesti teatri ajaloost. Esimene kild pärines etendusest “Saaremaa onupoeg”, mille teeb juba naljakaks asjaolu, et sel ajal, kui Eestis teatrit tegema hakati, naised ei näidelnud. Meeste mängitud naiste osad on aga paratamatult naljakad. Killukeste vahel rääkis “Hillar Palamets” teatri ajaloost, öeldes naiste näitlemise kohta, et ega tema ei saagi aru, miks naistel näitlemine keelatud oli, on ju naised loomult paremad näitlejad, tehes elu vahel tragöödiaks.
Ühes õiges etenduses pidavat ikka ja alati olema midagi “Mikumärdist”. Ja nii sai ka seekord näha tolleaegset külaelu ja inimeste vahelisi suhteid. Uus riigikord tõi aga uued nõudmised ka teatrisse. Lavastused pidid kajastama tõelist elu ja nii sündis näiteks Olev Antoni “Laudalüürika”, ehk kolhoosiaeg oma veidruste ja naljadega. Viimane killuke aga pärines tänapäevast, kuigi selle sisu rääkis ammustest aegadest ja tegelastest. Kivirähu “Kalevipoeg” näitab me eepost teistsuguse nurga alt, sinna on lisandunud ka üht-teist kilplastelt. Näiteks see, kuidas pimedasse ruumi oli vaja kottidega õuest valgust tuua. Ühe lausega öeldes võib öelda, et etendus on demokraatia pahupoolest.
Etendusi hindas viieliikmeline žürii, kuhu kuulusid näitleja ja lavastaja Ivo Eensalu, Von Krahli Teatri näitleja Ragne Veensalu, Improteatrist Maarius Pärn, harrastusteatri KaRakTer eestvedaja Ivo Leek ja Rapla kultuurinõunik Rita-Triinu Peussa.
Žürii seisukoht oli selline, et põnevaid ja eriilmelisi etendusi oli nii palju, et võitjat kui sellist välja ei kuulutatud. Järgmine aasta korraldab aga harrastusteatrite festivali Haimre rahvamaja. Ära märgiti mõned parimad, näiteks parima nalja tiitli sai Kuimetsa harrastusteater IDU ja parima omaloomingu tiitli omanikuks tunnistati Juuru teater.
***
Küsimustele vastab žüriiliige Ragne Veensalu
Kuidas sa hindad Raplamaa harrastusteatrite üldist taset?
Ma ei saa öelda, et omaksin väga head ülevaadet Eesti üldisest harrastusteatrite tasemest, aga vähemalt nähtu põhjal julgen öelda, et Raplamaal on tase päris hea. Nii mõnegi etenduse puhul ununes märkmete tegemine vahepeal täitsa ära ning jäin lihtsalt vaatama, mis toimub.
Kes su enda lemmik/lemmikud olid ja miks?
Minu lemmikud kajastusid üsna kenasti ka žürii üldistes äramärkimistes. Just need valikud olid väga erinevatel põhjustel ning kui oleks saanud, siis oleksin kindlasti välja andnud veel näiteks suure potentsiaaliga lavastustooriku auhinna, “vaese teatri” auhinna leidliku lavakujunduse eest ja veel teisigi. Midagi positiivselt ära märkida oli kõigi juures.
Mis kogemuse sa žüriiliikmena sellelt festivalilt said?
Kindlasti on oskus omaette, kuidas vaadata täie tähelepanuga ära ühe päeva jooksul 12 etendust, mis ei ole kõik ka just lühivormid, ning pärast nende kõigi vaatamist veel kuidagi analüüsida, rivistada ja tagasisidet anda, meeles pidades, et sellest jutust peaks olema nii kasu kui ka rõõmu.
Kuidas jäid rahule etendustes olnud huumoriga, kas naerda ikka sai korralikult?
Huumor on üks keeruline asi ja seda niimoodi tellimise peale teha ei ole üldse lihtne, aga nii mõnelgi trupil see siiski õnnestus ning oli kohti nii muhelemiseks kui ka naermiseks.
Kuidas sa festivali korraldusliku poolega rahule jäid?
Korralduslik pool oli super ning kõik sujus ja püsis enam-vähem graafikus ka, vaatamata jutukale žüriile.
Millised on sinu arvates harrastusnäitlejate eelised kutseliste näitlejate ees?
Mida võiks ehk eelisena välja tuua, on see, et harrastusnäitleja läheb eeldatavasti lavale ainult siis, kui ta tõesti tahab ning teeb seda suure rõõmuga, mida kutseliste näitlejate puhul aga kahjuks alati öelda ei saa.
***
Harrastusteatripäeva osalejad:
Rapla Vesiroosi gümnaasiumi õpetajate teatritrupp Vesimutid – “Teekond rõõmumereni”
Kodila näitetrupp – “Kuus pilti 100-aastasest Eestist”
Järlepa külateater – “Hääletajad; sotsiaalse alatooniga jant”
Hageri harrastusteater H.H.H – “Mis õnn…”
Purku Näitemängusõltlaste Selts – “Munn”
Kivi-Vigala rahvamaja Sõbra-Vägi – “Kapsapea”
Järvakandi harrastusteater Kandikohtlased – “Okasroosike”
Valgu rahvamaja M.O.T.T. – “Nukitsamees”
Vana-Vigala näitetrupp Topelt-Kiiks – “100 vakka teatrisoola”
Juuru Teater – “Läbi pimeda”
Haimre rahvamaja, Mokakobin – “Kõrts”
Kuimetsa harrastusteater IDU – “Laupäeviti Kuimetsa TV-s”
