Alar Mutli
Siim Solman kirjutas 4. aprillil Raaplamaa Sõnumites: „Tõsi, nüüdseks on asi (RTG jätkamine iseseisvana) siiski otsustatud ja nagu öeldakse, pärast kaklust rusikatega ei vehelda. Loodan siiralt, et selle teema juurde ei tulda enam kunagi tagasi ja see väga pika ajalooga suurepärane hariduse omandamise vorm jätkab Raplas sama hästi toimival kujul.“ Paraku tuleb algatuseks kohe tunnistada, et Siim on seekord võimatut soovinud.
Aeg liigub edasi, oleme pidevas muutuses ja mitte miski ei jää samasuguseks. Aga alustame algusest. 2014. aasta 15. detsembril sõlmisid Rapla valla ja haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) esindajad kokkuleppe, mille kohaselt lõpetavad Raplas tegevuse 3 gümnaasiumi ja alustab riigigümnaasium (RG). See on kehtiv kokkulepe, millest me ei saa ei üle ega ümber. Taustaks veel niipalju, et olin tol ajal üks väheseid, kes hääletas gümnaasiumite ümberkorralduse vastu.
RVG ja RÜG-i lõpetamise kohta on volikogus otsus langetatud, aga RTG osas oli see vajalik samm veel tegemata. Lähtuvalt sellest otsustas hariduskomisjon, et algatab debati, kus kuulates ära erinevad osapooled, püütakse mõista, mida RTG tegevuse lõpetamine ja statsionaarse ja mittestatsionaarse hariduse ühitamine ikkagi sisuliselt tähendab.
Iga muudatus peaks esmalt vastama küsimusele, miks see on vajalik ja millise probleemi lahendab. Mitte kunagi pole kellelgi omaette eesmärk olnud RTG sulgemine, vaid ikka ja ainult haridusvõrgu korrastamine ning seda lähtuvalt tänastest tingimustest, kus volikogu on juba langetanud otsuse kahe kooli gümnaasiumiosa sulgemiseks ning me teame, et tööd alustab riigigümnaasium.
Millised on siis gümnaasiumiastme muudatustega esile kerkinud probleemid?
1. Õpetajate koormus. Ei RG ega ka RTG suuda eraldivõetuna tagada kõikidele õpetajatele normkoormusega töötunde. Pedagoogide tööturul oleme aga tänu sellele kohe halvemas seisus, aga seal õpivad ju meie lapsed.
2. Konkurents. Igal aastal alustab haridusteed RTG-s 50-60 õpilast. Kuna RG avab samuti mittestatsionaarse õppe, on neid kahe kooli jaoks selgelt liiga vähe.
3. Investeeringud. Riik on ehitamas meile täna korralikku koolikompleksi. Kumb on mõistlikum, kas kasutada olemasolevat või hakata ise veel ühte koolimaja rajama?
Vastuväiteid on ka. Erinevatel kohtumistel saadud info põhjal on nendest olulisemad kaks:
1. Õpetajad. Hirm, et uues koolis suhted uute õpetajatega pole nii head ja ohtu sattub lõpetamine.
2. Ruumikorraldus. Täiskasvanud saavat õppida ainult neile mõeldud klassides ja igasugune ristkasutus, ka kõige minimaalsem, välistavat sisuliselt juba ka õpingute alustamise.
Ühte ideed on võimalik kas läbi suruda või maha müüa. Esimest varianti pole tahtnud kuidagi kasutada. Paraku tuleb tunnistada, et müügitööga me siiani päris hästi hakkama saanud ei ole. Hariduskomisjon otsustas häältega 9:4 RTG tegevuse lõpetamise kasuks, aga volikogus jäi suhe täpselt vastupidiseks. Kas jäi aega väheks või olid põhjendused nõrgad, ega seal suurt vahet ole. Fakt on see, et hariduskomisjoni ettepanek volikogus heakskiitu ei saanud.
Teema arutelu protsessina on aga põnev olnud. Nagu juba varem kirjutatud, sai kõik alguse 2014 detsembris. Ma ei oska kommenteerida, miks RTG rahvas sel ajal oma kooli kaitsma ei tõtanud ega volikogu saali hääletamisprotseduuri vaatama ei tulnud. Samuti jääb mulle arusaamatuks nende volinike mõttemuster, kes koalitsioonis olles hääletasid HTM-ga sõlmitava kokkuleppe poolt ja nüüd opositsioonis RTG lõpetamise vastu. Vastuseta on ka küsimus, miks valla ja HTM-i vahelist kokkulepet ei lisatud valdade ühinemislepingusse. Aga see selleks, need teadmised meid siinkohal edasi ei aita.
Tänaseks on see „minu kooli“ tunne paljudes RTG-ga seotud inimestes tekkinud ja koos sellega ka emotsioonid kõrgele kruvitud. Iseenesest on see nähtavasti asjade loomulik käik, aga probleem seisneb selles, et kõrgendatud tunnete faasis pole võimalik algatada argumenteeritud arutelu. Kõik väited, mis kooli jätkamist resoluutselt ei toeta, jooksevad tühja.
Hariduskomisjoni soov oli algatada arutelu selle üle, millised on meie valla täiskasvanutel hariduse omandamise võimalused tulevikus. Meie ülesanne on vaadata suuremat pilti. Kogu valda tervikuna, mitte vaid ühe kooli keskselt. Me peame lähtuma nendest teguritest ja oludest, kus täna asume. Usun, et olen läbi lugenud peaaegu kõik selleteemalised artiklid. Kahjuks pole ma leidnud veel ühtegi, mis analüüsiks valla haridusvõrku tervikuna. Kõik need on olnud ühe kooli kesksed, kus eesmärgiks tõestada, kuidas mittestatsionaarset haridust on ainuvõimalik omandada vaid RTG-s ja kui see suletakse, kaob täiskasvanutel kohapeal õppimisvõimalus sootuks.
Tulles korraks tagasi kirjatüki alguse juurde. Miks julgen väita, et Siim on soovinud võimatut? Vastus on lihtne. RTG jätkamine muutmatul kujul ei lahenda mitte ühtegi esilekerkinud probleemi, ei neid, mis õpetajate koormusega seotud ja aktuaalsed mõlemas koolis, ei konkurentsiga ega ammugi mitte investeerimisvajaduse lahendamisega seotud murekohti.
Tõmbame siinkohal otsad kokku. Valla ja HTM-i vaheline leping on tervik. Jättes sellest välja ühe osapoole, tekitab see kohe probleeme ka kokkuleppe teistele osalistele. Ministeeriumi soov järgida lepingut täies mahus on üsnagi põhjendatud. Selge on see, et RTG jätkab oma tegevust muudatusteta veel ka järgmisel õppeaastal. Mis ja kuidas edasi, see saab selgeks arengukava ja eelarvestrateegia koostamise käigus ning läbirääkimistel HTM-iga.
