Helerin Väronen / Siim Solman.
RAEK-i ja Raplamaa Omavalitsuste Liidu korraldatud parima ettevõtja konkursi üks nominent on Raplas tegutsev pereettevõte Adograaf. Ettevõte tegeleb trükiteenuste ja kleebisreklaamidega.
Aastaid on nad rahvusvahelise krediidihindamise ettevõtte Creditinfo reitingus „Edukas Eesti ettevõte“saanud „AA” tunnistuse. Peale kümnete kujundusalaste konkursivõitude on nende käibe kasv olnud niivõrd suur, et aastal 2014 pääseti Gaselli Top’i. Tänasel päeval on Adograaf täies mahus pereettevõtte, nii vanemad kui ka neli poega on kõik mingit moodi ettevõtte tegemistega seotud või seotud olnud.
Enam kui kümme viimast aastat on küll perepea Ado Tuuga olnud rohkem taustajõud ja lasknud poegadel Indrekul ja Kaarlil tegutseda. Kuidas ettevõte alguse sai ja milline on ettevõtte käekäik läbi aastate olnud, sellest rääkisid Ado ja Indrek.
Tunnustus ja kiitmine on olulised
Tunnustamise kohta on meestel arvamus, et eks parima ettevõtja nominendiks olemine kategoorias “Väike ja tubli” teeb rõõmu ja annab ka edaspidiseks kindlust, et ollakse õigel teel. “Igasugune tunnustus on positiivne ja edasiviiv. Enesekriitiliselt parimana oleme ennast tundnud juba üle 20 aasta,” sõnas Ado.
Indrek teab, et konkursile esitas neid Rapla valla arendusnõunik Heiti Vahtra, keda ta tunneb Vahtra eelmise töökoha kaudu Sadolini spordihoones. Teadasaamine konkursile esitamisest tuli Indrekule aga üllatusena jalutuskäigu ajal toimunud kohtumisel Vahtraga.
Ado on kindel, et kuna nad on oma turunišis kanda kinnitanud, ei muudaks ka oma kategoorias võitmine midagi oluliselt. Kiitust ja tagasisidet aga ootavad nad oma tegemistele vägagi. Indrek ütleb naerdes, et iganädalased kommikarbid laual näitavad, et nad teevad oma tööd klientide arvates hästi.
“See kõik on innustav ja kuna meie ala on loominguline, peab tagasiside olema,” sõnas Indrek ja lisas, et eks neil ole iseloom ka selline, mis kiitust vajab. “Kui teised ei kiida, siis kiidame üksteist vastastikku,” räägib Ado naerdes. “Kui meeldib, siis tuleb ikka öelda, et see on hästi välja tulnud asi. Tundub, et nooremad inimesed on viisakamad ja paremini kasvatatud, kiidavad rohkem kui minuealised, vanasti ei olnud see väga kombeks.”
Kliendid on Indreku sõnul ajaga muutunud aina targemaks ja oskavad rohkem nõuda. Niimoodi võib kriitika kaudu tulla kokkuvõttes palju parem töö. “Kuid on tulnud ka ette, et tellija laseb mõne väga õnnestunud kujunduse ümber teha ja tulemus ei ole enam see, millega me edasi tahaksime töötada või oma nime all välja anda,” sõnas Indrek ja lisas, et iga töö on erinev ja iga klient samuti.
Algusaegade suurushullustus
Adograafi algusaasta on 1994, mil ühemehefirmana alustas Ado Tuuga nime all Ado Disain. Esimesed ruumid paiknesid Koidu tänaval, kus pillimeister Andres Haukka oli oma pillid kotti pannud ja loovutanud Adole oma keldris asuva pilli- ja tööruumi. Kui esimene arvuti sai soetatud, kolis Ado Disain samas majas asuvasse korterisse ja kõige sobivam koht tööruumiks oli magamistuba. Ado meenutab sürrealistlikku seika, kuidas kord tulnud magamistuppa klient, kes oma Makarovi kabuurist välja võttis ning peeglilauale asetas, öeldes põhjuseks, et selle kolakaga on ebameeldiv suhelda. Lahkudes unustas aga klient oma relva maha.
Varsti saabusid uued tuuled, mis viisid Ado pere Märjamaa teele ridaelamu boksi ehitama. Esialgsed plaanid selle kohaga olid Ado sõnul sama lennukad kui legendaarsel Rapla Hollywoodi idee autoril Toivo Kurmetil. Eks see suurusehullustus valdas 90-ndatel ilmselt paljusid.
Maja saadi tänu pangalaenudele valmis ja tutvuste kaudu saadi omale Märjamaa-poolne ots, mis oli teistest suurem ja erinev. Alumine korrus oli kohe alguses planeeritud niimoodi, et seda saaks kasutada firma tööruumidena. Pere enda eluruumid paiknesid ülemistel korrustel. Ado sõnul oli see aeg põnev, tellimusi tuli igast kandist ja ettevõte arenes jõudsalt edasi.
Areng oli lausa nii kiire, et mõne aja pärast laieneti juba Haapsallu ja Türile. Laienemine tõi kaasa ka nimemuutuse, nii et aastast 1997 sai aktsiaseltsist Ado Disain Adograaf OÜ.
Väikesest peale ettevõtte tegemiste juures
Sellist ala nagu reklaamkleebiste valmistamine ja paigaldamine Eestis kusagil õppida ei saanud. Ado oli küll õppinud arhitektuuri Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumis, töötanud kuus aastat vabariigi restaureerimisvalitsuses, läbinud kolmeaastased kursused Villu Tootsi kirjakoolis ning olnud Rapla KEK-is kunstnikuna tööl. Kõik need kogemused tulid ettevõtte loomisel kasuks, kuid päris esimesed kogemused sellel alal tulid Rapla sõpruslinnast Nurmijärvilt Soomest, kus Ado käis kogemusi omandamas. Selle tarbeks loodi aastakeseks ka Raplas ühisfirma TREM.
Indrek on Tartu kunstikoolis lõpetanud kunstilise kujundamise eriala ja läbinud mitmeid täiendkoolitusi sellel alal. Kuna firma on kogu aeg eksisteerinud Tuugade kodus, olid pere neli poega pidevalt protsessis aktiivsed kaasalööjad. Alleshoitud joonistused on selle heaks tõendiks. Näiteks kui Ado osales rahakonkursil, tulid kavandid ka lastelt. Kui joonistasid ja kujundasid vanemad, tegid täpselt sama ka lapsed. Isa kõrvalt õppisidki nii Indrek kui ka Kaarel oma ameti selgeks. Suurema kogemuse väga suurte klientidega töötamisel said vennad aga Tallinnas, kus nad töötasid aastaid Blue Groupis. Näiteks olid meeldejäävamad kliendid Falck, Eesti Politsei, Estonian Air, Marko Asmer ja Jägermeister.
Algusaastel sai Adograafis tööd korraga 7-8 inimest, aga aastal 2004 tuli Adol otsustada, kas anda firma poegadele üle või läheb ta seda rada pidi, et palkab töölisi juurde. Indrek ja Kaarel otsustasid just sel ajal linnast ära tulla ja nii andis isa firma juhtimise poegadele üle. Alguses oli kõik ühe katuse all, Indrek ja Kaarel tegutsesid koos, kuid ühel hetkel saadi aru, et kujundus-trükiteenused tuleb kilereklaamide valmistamise-paigaldamise osakonnast lahku lüüa. Firma ja raamatupidamine, mida teeb ema Helgi, on küll üks, kuid tööd olid erinevad ja nõudsid eraldi ruume.
Kuigi ametlikult on ettevõttel kaks osakonda, asub kolmas osakond operaatori- ja filmiteenuste näol Tallinnas. Seda poolt juhib Tuugade kolmas poeg Tõnis, kes on õppinud Balti filmi- ja meediakoolis. Neljas vend Juhan on perefirmaga samuti seotud olnud, olles mõni aasta kleebiseid valmistanud ja paigaldanud
Juhtiv firma oma turunišis
Tuugade arvates on perefirmal ainult plussid, miinuseid pole. Kuid selleks, et jätkata perefirmana, tuleks peret kasvatada. Indrek on seda teinud, tal on kaks tütart kodus, kes ehk tulevikus ettevõtte tegemistesse kaasatakse.
“Aga kui tööd kasvavad üle pea, siis ikka mõtled, et on abikäsi vaja,” lisas Indrek. Ado arvabki, et varsti tuleb see aeg, kui Kaarel endale abilise võtab. Põhjuseks see, et Märjamaa teel olev boks koos tööruumidega müüdi sel aastal maha ja Kaarel kolis 22. mail endise KEK-i territooriumil asuvatesse avaramatesse ruumidesse. Uus aadress on Koidu 27/1.
Varem kodus töötades said vanemad tellimused vastu võtta samal ajal, kui Kaarel läks kleebiseid paigaldama, aga nüüd uues kohas on vaja siiski kedagi, kes pidevalt tööruumides kohal oleks.
Ado soovitab ka Indrekul endale keegi appi võtta, kuna muidu ei arene ettevõte edasi.
Konkurentsi Tuugad ei pelga, nad on enesekindlad ja seda meelt, et nad on juhtiv firma oma turunišis. Enda tugevaks küljeks peavad nad kujundamist ja selles valdkonnas neile konkurente pole. “See enesehinnang on võib-olla natuke ülbe, aga kui keegi arvab teistmoodi, siis vaielgu vastu,” sõnas Ado.
Oma eelisteks peavad nad kiirust, kvaliteeti ja hinda. Adograaf on valmis vastu võtma ka lühikese tähtajaga tellimusi, mida teised väga võtta ei taha.
Ühe väga hea kliendi ja Eesti tippu kuuluva restorani CRU tegevjuht Anneli Tammela iseloomustab Adograafi loosungiga: ei ole olemas tööd, mida ei saa teha, ja ei ole olemas asja, mida ei ole võimalik organiseerida. Adograaf on neile kujundanud ja trükkinud menüüd, valguskasti, erinevaid kleebiseid ning palju muud. Adograafi kiidavad nad kui loomingulist, südamega asja juures olevat pereettevõtet, kes väärtustab oma tööd ja on laia ampluaaga.
Ühine pühapäev teeb pere lähedaseks
Perega koos ollakse ka suured matkasellid ja oma käike kajastatakse blogis. Vendade Tõnise ja Kaarli hobid on fotograafia ja ronimine. Isa Ado hobi on viimased 4-5 aastat olnud aga Halliste kihelkonna ajaloo uurimine. Ado on Hallistelt pärit ning kuni aastavahetuseni kuulus seal talle taluhäärber, mis tingis ka huvi kohaliku ajaloo vastu. Ta hakkas talu ja lõpuks terve Halliste kihelkonna kohta koguma pilte ning lugusid, kuid ei tahtnud neid vaid omale hoida. Nii sai loodud Facebooki konto, kus ta leitud infot teistega jagab. Lehel on nüüdseks umbes 1100 jälgijat ja see arv aina kasvab.
Nüüd on küll talu müüdud, kuid huvi ja materjalide kogumine jätkub. Adole on tehtud ka ettepanek kogutud materjalidest kokku panna raamat, kuid tegelikult on infot niivõrd palju, et sellest jaguks lausa mitme raamatu jaoks.
Lõpetuseks sõnavad Ado ja Indrek mõlemad, et pereringis ettevõtet teha on palju lihtsam. Kui miski ei meeldi, saab seda kohe öelda ja teine pool ei solvu. Paljudes peredes nii head läbisaamist kahjuks ei ole.
Selline omavaheline koostöö, sõbralik läbisaamine ja üksteisega arvestamine on aga Tuugade pere loomulik osa. Kuna pereliikmed elavad lähestikku, kohatakse päeva jooksul ikka kedagi, kui aga mitte, siis vähemalt korra nädalas, pühapäeviti, saab kogu pere kokku. Sel päeval on Tuugadel traditsiooniks saanud saunas käia ja ühiselt õhtusööki süüa. Selgub, et enamasti teeb neil õhtutel süüa Indrek, kes olevat isa sõnul väga hea kokk.
Selline koos söömine on selles peres traditsioon olnud algusest peale ja ilmselt just see vähemalt korra päevas koos veedetud aeg on teinud Tuugade pereliikmed üksteisele väga lähedaseks. Sellist perekonna ja õdede-vendade tähtsust ja väärtust üritab Indrek ka enda tütardele edasi anda.
