Stina Andok / foto: Siim Solman.
Oma muusikalise ande poolest laialt tuntud Patrik Sebastian Unt lõpetab tänavu gümnaasiumi kuldmedaliga. Muusikalist karjääri noormees aga hetkel siiski teha ei soovi, vaid oma sisetunnet usaldades otsustas täita hoopis oma lapsepõlveunistuse ja asuda õppima piloodiks.
Kas kuldmedaliga lõpetamine oli eesmärk, mille poole sa püüdlesid?
Üheksanda klassi ma lõpetasin kiitusega ja siis tekkis vaikne eesmärk küll, et võiks ka gümnaasiumi lõpetada kõige kõrgema kiitusega ehk kuldmedaliga. Pingutusi ma selle jaoks ei teinud, mõtlesin, et läheb nii nagu läheb. Muidugi 12. klassi alguses oli korra olukord, kus mõned ained hakkasid piiri peale minema. Siis ma võtsin end natukene kokku. Ma võib-olla ei pühendunud piisavalt sel hetkel. Tegelesin rohkem muusika ja muude asjadega kooli kõrvalt. Mõtlesin, et kui olen juba kaks aastat saanud hästi hakkama, siis miks peaksin end nüüd lõdvaks laskma.
Kas õpetajad teavad, et oled püüelnud kuldmedali poole?
Jaa, õpetajatele on see selge olnud. Aeg-ajalt on nad minu käest üle küsinud. Lõdvaks ma ei ole ennast nii väga kunagi lasknud, aga kui vahel ka mõni kolm tuli pärast seda, kui olin muusika pärast palju puudunud, küsisin ka ise, kas see mõjutab kuidagi mu koondhinnet. Aga ei ole sellest midagi hullu olnud. Paljud on vaadanud, kui palju sa kohal käid ja kui palju reaalselt pingutad.
Muusikast rääkides, ma olen kuulnud, et edasi plaanid sa õppima minna hoopis midagi muud?
Jaa, paljude jaoks on see kindlasti välk selgest taevast. Paljud on öelnud, et muusikat õppides sa ei õpi reaalset ametit. Sa oled teinud oma hobi tööks, aga mulle ei meeldi see. Ma arvan, et hobi ei peaks olema sinu töö. Hobi peaks olema midagi, millega sa tahad tegeleda, mitte millega sa pead tegelema.
Sa ei taha naudingut ära võtta?
Jah, kui ma peaksin näiteks kompositsiooni õppima – seda ma kõige suurema tõenäosusega läheks õppima, siis ma arvan, et ma üks hetk lihtsalt enam ei naudiks seda. Praegu kirjutan siis, kui mul tuleb tuhin, või teen seadeid siis, kui keegi soovib, aga kui ma peaksin hakkama pidevalt sellega tegelema, ütleme, et tellitakse teos ja sul on kuu aega aega, siis see oleks raske. Mulle ei meeldi, kui on piir ees. Praegu pean meeskoori tsükli valmis saama kuuga. Kui ma tahan, siis ma võin ühe õhtuga ka selle valmis saada, aga mul peaks selleks olema inspiratsiooni.
Aga tahad jätkata muusikaga mingil määral?
Hobitasandil ikka, ma arvan.
Tööd tahad sa teha aga hoopis muul alal. Selleks oled kandideerinud lennuakadeemiasse, kuhu on kuuldavasti tugev konkurents. Missuguseid eelteste sa siiani läbima oled pidanud?
Alguses tehakse matemaatika riigieksamite tulemuste järgi üldpingerida, seejärel tuleb läbida vaimseid teste. Jõhker, mida tuleb teha, aga arvestades eriala ja mida selleks vaja on, siis on see seda väärt. Kuue tunni jooksul oli kaks viieminutilist pausi. Tuli teha igasugu IQ-teste, lahendada loogika ja tähelepanu ülesandeid. Aju oli päris väsinud pärast, aga sain kõige kõrgema järgu psühholoogilise tasandi tulemuseks.
Konkurents ei ole tegelikult nii suur. Eelmisel aastal oli 13-14 tahtjat ühele kohale. Lennujuhiameti kohale on konkurents suurem.
Kelleks sina tahad siis saada?
Mina tahaksin ikkagi lennukisse piloodiks. Mulle on see kuidagi lapsest peale meeldinud. Lennujuhiamet on ka väga põnev, aga kuidagi ma näen ennast rohkem maailma avastamas ja käimas riike läbi. Lennujuht tegelikult ongi Tallinnas n-ö kontoris tööl. Piloodina ei tea kunagi, mis võib juhtuda. Mulle meeldivad ekstreemsused. Heas mõttes.
Olen käinud Nordicas töövarjuks ka piloodi juures kaks aastat tagasi, Tallinn-Vilnius-Tallinn lennul. See andis palju juurde. Sel päeval tundsin, et ma olen piloot. Läksime „briifinguruumi” ja sain kapteni esimese ohvitseriga tuttavaks, siis tutvusin lennumeeskonnaga ja läksime läbi turvakontrolli, vaatasime lennuki üle ja siis läksimegi lendama. Ma olin seal kokpitis ja lihtsalt vaatasin. Kuna ma olen ise simulaatorit oma arvutis mänginud ja lennukifirmas käinud simulaatoris lendamas, on igasugused instrumendid minu jaoks arusaadavad.
Said aimu, kuidas on piloodina töötada.
Jah, ma ise küsisin hästi palju nende käest, et selgust saada, kas see on ikkagi see, mis ma tahan, ja ma sain viiekordselt selle tagasiside, et see ikkagi on see, mida ma tahan teha. Ma olen kuidagi rahutu hing, ma ei saa olla ühe koha peal paigal, pean kogu aeg midagi tegema. Ma olen igal pool ja teen palju, aga olen lihtsalt tahtnud nii elada. Kes teeb, see jõuab ja kes tahab, see teeb.
Selleks, et lennuakadeemiasse sisse saada, tuleb näidata hästi suurt entusiasmi, mida ma viimastel aastatel olen näidanud. Ma arvan, et mul on head eeldused. See aasta olen näiteks võtnud mitu Eesti Lennuakadeemia kursust, et end rohkem kurssi viia. Üks oli online-kursus ja üks oli koha peal koos praktikaga.
Kuldmedal sind ka kuidagi selles protsessis aitab?
Eesti Lennuakadeemias kuldmedal väga ei loe, sest sul ei ole vaja nii laiapõhjaliselt igasugu erinevaid aineid tunda. Mul õpib sugulane ka lennuakadeemias praegu lennujuhtimist ja tema lõpetas samuti kullaga. Ta ütles, et kullaga ei ole seal midagi teha. Kuld on endale hea, enda tunnustus natuke, et oled pingutanud. See on mälestus ikkagi, kooliajast jääb hea mälestus ja tulevikuperspektiivis annab see eeliseid. Kunagi ei tea, mis elu toob, võib-olla tahan tulevikus midagi muud, siis on lõputunnistus ja kuldmedal olemas.
Millal sul ikkagi tekkis see teadmine, et tahad piloodiks saada?
Äkki siis, kui ma olin lasteaias. See on käinud minuga kaasas kogu aeg. Muusika tuli mu ellu üldhariduskooli viiendas klassis, kui läksin muusikakooli. Siis ma ei huvitunud vahepeal nii palju lennundusest. Huvi tuli tagasi, kui ma gümnaasiumisse astusin.
Kui hakkasid mõtlema, mida pärast gümnaasiumi edasi teed?
Jah. Põhikooli lõpus üritati mind suunata muusikakeskkooli edasi õppima, et ma ei jääks Raplasse, aga ma jäin ja ma olen väga õnnelik selle üle. Tuleb ikkagi juhinduda enda sisetundest ja sellest, mida ise tahad teha.
