Stina Andok/foto: Siim Solman.
Merlin Suurna on teist perioodi Märjamaa vallavolikogu liige ning on selle aja jooksul tõestanud end julge sõnavõtjana, kes ei pelga küsimusi esitada ja kui vaja, siis ka konflikti sattuda.
Merlin Suurna on kahtlemata silmapaistev isiksus ka ilma volikogu liikme tiitlita ning põhjusi tema tegemistest kirjutamiseks oleks leidnud varemgi. Viimasel ajal aga on süvenenud tunne, et tema aktiivse istungitel osalemise toel on Märjamaa volikogusse teatav eluvaim sisse süstitud, mis nõuab lähemat inspekteerimist.
Märjamaa volikogu istungitel tekib väga sageli sisuline arutelu, küsitakse palju küsimusi. Sina oled üks neist, kes ikka küsib erinevate päevakorrapunktide kohta. Millest see tuleb?
Kui sa võtad ennast kodaniku ja ajakirjanikuna, kumba sa ise eelistad? Pigem sa ilmselt tahaksid teada, mida inimesed mõtlevad. Muidugi saab iga valija ise seda oma mandaadi saanud volikogu liikme käest küsida, aga kõikidel inimestel ei ole võimalik keset päeva volikogu istungit kuulama tulla. Tegelikkuses võiks olla võimalik läbi istungi mõista, kuidas otsusteni jõuti. Minu jaoks on läbipaistvus ja läbimõeldus olulised. Üks võimalus seda tagada on laiapõhjalised arutelud.
Eelnõud lähevad spetsiifilistesse komisjonidesse arutamisele. Volikogu liikmete osakaal komisjonides ei ole ülearu suur ning enamasti osaleb volikogu liige ühes valdkonnakomisjonis. Kas ja kui palju nad huvituvad sellest, kuidas teistes komisjonides otsusteni jõuti ja kuivõrd nendega valitsus arvestas, ma ei tea. Seetõttu on hea volikogus ühist arutelu tõstatada.
Kas selline põhjalikkus ja teatav nõudlikkus volikogu liikme töös tuleneb ka sinu põhitööst juristina?
Kohe kindlasti. Ma olen peaaegu viisteist aastat riigiametnik olnud, olen politsei- ja piirivalveametis jurist. Algusaastatel olen olnud kohtus käija, olen kaitsnud riigi huvisid niisugusel moel, hiljem osalenud eelnõude väljatöötamisel. Juristina ma ei saa lubada endale lahmimist, pean kaaluma poolt ja vastu argumente. Ühelt poolt on see mul veres ja teisalt on see kindlasti minu erialavaliku ja tööga seotud. See käib minuga kaasas, kas tahad või ei taha, see on kuskil minu sees.
Mida volikogu liikme töö sinu jaoks tähendab?
Minu jaoks on see suur vastutus. Ma olen nüüd teist perioodi. Kui võrdlen esimese perioodiga, tõusis häälte arv vaat et kahekordselt. Tundsin, et mul tekkis palju suurem vastutus rohkemate inimeste ees. Minu jaoks on see kohustus ja kui ma midagi endale võtan, siis ma täidan seda pühendumusega. Pigem ma vahel mõtlen teiste volikogu liikmete peale, et mis asjus te siin olete, kas teile on kõik selge, aga ma ei lähe seda küsima, see on igaühe enda asi ja igaühe enda tunnetus, kuidas tema näeb seda rolli.
Juristina ma mõistan, et mul on õigused selle kohaga seoses, aga ka kohustused ning vastutus. Kui ma kätt tõstan, siis ma ei tõsta seda lihtsalt niisama, vaid ma mõtlen selle läbi ja pean olema võimeline teistele inimestele pärast oma otsust põhjendama. Olen seda ikka öelnud, et minu poole võib pöörduda, mina olengi oma valijate hääletoru. Ma ei esinda volikogus oma isiklikke ambitsioone, minu eesmärk on vaadata asju laiemalt ja oma valija huve kaitsta.
Sa esindad oma kodupiirkonda, Valgu küla?
Ikka, ma enam-vähem aiman, kust mu hääled on tulnud. Ma elan seal, ma hoolin ja tean, millised on kohalike elanike ootused. Valgu on minu jaoks oluliselt privaatsem kui Märjamaa. Seal tekib väikese kogukonna tunnetus, tead inimesi lähemalt. Just nimelt siis, kui on vaja midagi ära teha, haagivad inimesed kiiremini külge ja asjad saavad ka tehtud.
Pärit olen tegelikult ikkagi Märjamaalt. Olen seal üles kasvanud ja keskhariduse omandanud. Märjamaa vald on minu jaoks kogu aeg tähtis olnud. Ülikooli ajal elasin Tallinnas, aga ma tulin tagasi. Teised on ikka imestanud, miks sa sõidad Tallinnasse tööle, miks sa ei ela seal, aga mulle meeldib maal elada. Tegelikult Tallinna vahet sõitmine on omamoodi päeva sisseelamine ja päevapingete mahalaadimine.
Kust see sisend tuli, et üldse volikogusse kandideerida?
Ma tegelikult ise sinna ei läinud. Mind kutsuti, keegi märkas mind. Mul on oma seisukohad ja arvamused, mida ma ei karda välja öelda. Ma vastutan oma sõnade eest. Mulle ei meeldi valetamine ja vassimine, õiglustunne on kõrgendatud. Juba kooliajal osalesin väitlusklubi ja õpilasomavalitsuse tegevuses. See on mul pigem nagu loomuomane.
Ma ei läinud kohe esimese kutse peale. Ma ei olnud liiga palju kursis sellega, mida töö omavalitsuses endast kujutab. Mõtlesin, mida ma ära saan teha ja kas see ei ole nagu tuuleveskitega võitlemine. Seal on tublid ja kogenud inimesed, mis siis muutub, kui mina sinna lähen. Alguses volikogus olles oligi sellist tunnet, et see on tuuleveskitega võitlemine. Lihtsam oleks käega rehmata ja kodus olla. Ega ta kerge töö ei ole, kui sa oled selline inimene, kes teeb täie tõsidusega seda. Aga nagu öeldakse, kivi sisse võib ka lõpuks süvis kuluda, mõni asi võtab aega.
Kui mind kutsuti, öeldi, et võta nii, et kui sina ei lähe, uued inimesed ei tule, siis asjad jäävadki ühteviisi, keegi otsustab meie eest. Kas me tahame ise sõna sekka öelda või laseme teistel teha ja siis viriseme. Kui tahad, et midagi muutuks, pead olema valmis raskeks tööks, aga see on võimalik. Peab olema valmis ka vajadusel olema eestvedaja.
Mulle tundub, et sa oled seda tüüpi inimene, kes ei pelga konflikte.
Jah, eks on ebamugav rääkida ebamugavatel teemadel või teha ebapopulaarseid otsuseid. Julgus oma mõtteid välja öelda on oluline. Ma ei näe põhjust, miks minna istungile kohale ja lihtsalt istuda viis tundi. Lõppväljund on istung, seal saame veel läbi arutada, enne kui lõplikud otsused teeme. Kui tekivad sisulised või juriidilised ebakõlad, ettepanekutega ei ole arvestatud, siis kuidas ma saan pimesi usaldada ja mitte küsida. Kui juba on mingisugused sellised asjaolud ja hetked ilmnenud, siis seda enam ma hakkan kahtlema, kas asjad on läbi mõeldud.
Mida sa näed praeguse volikogu koosseisu peamiste kitsaskohtadena?
Kiirustamine ja pinnapealsus on laiem probleem ühiskonnas. Teinekord tasub aja võtmine end ära. Isegi kui sa tead, et sul on kiire. Võib-olla sa ei pea mingist tähtajast kinni, hiljem kiirustamise tõttu tekkinud puuduste likvideerimine võib olla kordi keerulisem. Parem on võtta aega kohe, et tähtsate küsimustega põhjalikult tegeleda, mitte lihtsalt öelda, et meil on kiire. Ja kas ikka on, kui jah, miks? See aeg on möödas, kus õpetaja klassi ees ütles ja lapsed noogutasid. Ühiskond vajab dialoogi. Asjad mitte ainult ei pea olema, vaid ka näima õiged ja õiglased. Sellised kitsaskohad tulevad sageli esile.
Üks väga hea artikkel viimasest ajast on Ülle Madise kirjutatud. Tal on väga õiged mõtted selle kohta, et robotametnikke ei ole vaja ja et riiki ei tohi juhtida nagu aktsiaseltsi. Kuidagi vähemaks on jäänud seda, et tahetakse teha päriselt oma tööd hästi. Üldse, et mingisuguseid väärtusi rohkem luua, selleks on vaja valitsemismudeli muutust, mõttemaailm peab muutuma. See on sügavam probleem. Kas ja kui palju meil sellega Märjamaal probleeme on, jäägu igaühe enda otsustada. Päris korras sellega ilmselt ei ole. Tajun, et kriitikat võetakse liiga tundlikult ja ettepanekutesse suhtutakse tõrjuvalt. Õnneks on ka erandeid.
Oled sa tajunud mingisuguseid muutusi oma volikogus töötatud aastate jooksul?
Nagu ma ütlesin, asjad võtavad pigem aega. Esimesed aastad läksid kohanemise peale. Palju aega oli seda mõtet, et võitlen tuuleveskitega ja mõtlesin, kas üldse enam kandideerin. Vähehaaval aga midagi ikka on muutunud. Konkreetsemaid näiteid toomata, kasvõi läbi selle, et olen saanud ehk tagasihoidlikemate inimeste mõtteid volikoguni tuua. Tunnen, et Valgu kogukond on tugevamaks muutunud, samas ma tegelikult esindan kogu Märjamaa piirkonda.
Ma tahaks loota, et mu küsimused istungitel ei ole tüütud, vaid panevad ka kedagi mõtlema. Nõudlikkust ja kaasarääkimist on ka teiste volikogu liikmete poolt võrreldes eelmise valimisperioodiga rohkem. Võib-olla on mõned teemad jõudnud minu toel sinna, kuhu nad muidu poleks jõudnudki. Olen proovinud parimal moel esindada oma valijaid.
Pereema, jurist, volikogu liige – need on kõik vastutusrikkad ametikohad. Kuidas sa jõuad?
Ma tutvun materjalidega, esitan küsimusi ja teen ettepanekuid, aga tegelikult ma ei tunne, et see, kuidas ma töötan volikogus, on midagi erakordset. Mitte ainult kohalik omavalitsus, vaid ka kõrgemal tasandil, peaks teenima rahvast, mitte vastupidi. Rahvas ei ole omavalitsuse käigushoidmiseks. See nõuab rohkemat, kui vaid et pean oma ametijuhendist kinni. Isiklikud ambitsioonid peaksid täiesti kõrvale jääma.
Kui lapsed olid väikesed ja väga lähedalt sõltuvuses, siis käisin istungitel koos lapsega. Mida iseseisvamaks laps sai, seda enam toetusin teistele. Kui ta muutub häälekamaks, siis on raskem endal ja teistel kuulda ning keskenduda, aga kõik on võimalik, kui tahta.
Kuidas sa pingeid maandad?
Minu jaoks on kirglik teema teater. Viimaste aastatega on harrastusnäitleja teatritegemised mul soiku jäänud, kuna lapsed on väikesed. Kui ma midagi teen, siis pühendumusega, see käib ka teatri kohta. Kooliajast peale juba tegelen sellega. Ma olen kunagi isegi teatrikooli proovinud, Viljandisse ja lavakasse. See on hästi tõsine elu osa olnud.
Mina võin teatrit teha laval, aga elus ma ei pea seda õigeks. Maske kanname me kuskil mujal. Sa võid ju kuigi kaua inimestele udu ajada, aga publikut ei tohi petta ja valijat ei tohi petta, sest pärast sa ei taasta seda usaldust. See on oluline teema minu jaoks.
Töö on muidu hästi tõsine, pead olema asjalik, aga teatrimaailm on põnev, saab sukelduda erinevatesse rollidesse ja proovida olla see, kes sa tavaliselt ei ole, elada ennast välja. Hea võimalus argipäevast põgeneda.
