Alvar Jõekaar.
2.07.2018 ilmus Äripäevas kaks artiklit „Rail Baltic – algas positsioonivõtmine“ ja „Eesti Energia äriplaan ärritab killustikutootjaid“, milles kajastatud informatsioon peab jõudma kõigisse Eestimaa paikadesse.
Targem ja mõistlikum on ära kasutada juba maa seest väljatud lubjakivi, mitte anda massiliselt välja kaevanduslubasid, sest ükski maavara ei ole raiskamiseks. Kui on võimalik kasutada alternatiivseid lahendusi, nagu pakub Eesti Energia väärindatud aheraine näol, siis tuleb seda teha. Siinkohal oodatakse riigilt (ja keskkonnaametilt kui riigi esindajalt) tulevikku silmas pidavat lähenemist ja kainet pilku keskkonnasäästlikkuse suunas.
Artiklites on räägitud geoloogiliste uuringulubade mahu kasvust, kuid asjal on ka teine, käegakatsutavam külg. Juba praegu on ka karjääride avamise taotluste maht, mida keskkonnaamet menetleb, ülisuur, sest iga ärimees soovib saada isiklikku karjääri. Majandusliku kasu saamise kõrval ei hoolita, millist kahju tekitatakse loodusele, inimeste elukeskkonnale ning keskkonnale laiemalt või milline pärand jääb järeltulevatele põlvedele.
Tuleb kohe lõpetada maaelu kui väärtusliku elukeskkonna devalveerimine ning massiline vägivald maarahva vastu. Elades maal, ei saa ükski inimene praegu kindel olla, millal vaikne idüll keset linnulaulu ja rohelust lõpeb ja asendub müra- ja tolmurikka, keskkonna liigirikkust hävitava ning põhjavett reostava või selle kadumist põhjustava kaevandamistegevusega.
Puuduvad reeglid, mis keelaks avada kaevandusi inimeste elumajade vahetus läheduses ja mis asetaks kohaliku kogukonna huvid vähemalt samale tasemele ärimeeste huvidega. Põhiõiguseid tallatakse maha. See on Riigikogu tegemata töö.
Kohalikud inimesed on pandud sundseisu, kus tuleb pidada ebavõrdset võitlust majandustegevuses konkureerivate ettevõtjatega, kellel on olemas kõik võimalused ja vahendid selle võitluse pidamiseks. Ka artiklis „Eesti Energia äriplaan ärritab killustikutootjaid“ on öeldud: „Kõige aktiivsemad on teedeehitaja TREV-2 Grupp AS, kaevandajad Eesti Killustik OÜ ja eelmisel aastal asutatud Maavarad OÜ. Ettevõtteid ühendab nende omanike suur finantsvõimekus.“
Olgu öeldud, et Härglas planeerib lubjakivikarjääri avada just nimelt Eesti Killustik OÜ, kes on näidanud üles täielikku hoolimatust kohalike elanike murede ja ka keskkonna suhtes, mis nende planeeritud tegevuse tõttu võib ohtu sattuda. Hoolimata sellest, et piirkonnas on juba olemas lubjakivi varustuskindlus ligi 50 aastaks, on Eesti Killustik OÜ järjekindlalt kaevandamisplaaniga jätkamas, selleks sobivalt kaevandamistaotluses olevaid andmeid muutes ja nendega manipuleerides nii, nagu konkreetse menetluse käigust lähtuvalt tundub vajalik olevat.
2. mail 2018 keskkonnaametile saadetud Eesti Killustik OÜ vastuse põhjal saab järeldada, et neil ärimeestel ei ole probleemi sellega, et nende tootmissoovi tõttu läheks suur osa planeeritavas Härgla lubjakivikarjääris leiduvast maavarast lihtsalt raisku.
Eesti Killustik OÜ väidab oma kirjas järgmist: „Eelneva põhjal leiame, et vähemalt 2/3 ulatuses on võimalik Härgla lubjakivi maardla varust toota õiget tehnoloogiat rakendades LA 30 kvaliteedile vastavat killustikku. Kuna tegemist on tootmisalase oskusteabega, siis täpseid detaile me avaldada kahjuks ei saa. Samas kinnitame, et kui meil ei oleks oskust antud materjalist toota killustikku, mis vastab purunemiskindluse kategooriale LA 30, oleks meie huvi kõnealusel maa-alal kaevandamise vastu madalam.“
Eesti Killustik OÜ kirjast keskkonnaametile selgub, et kuigi katsed on tehtud ja kivi kvaliteedinäitajad on määratud laboratoorselt, kus katsetatud killustik on toodetud laboratoorse lõugpurustiga, siis kasutusele plaanitakse võtta rootortüüpi purustaja, mis rakendab kivi purustamisel tugevamat jõudu. See, kas keskkonnalubade menetlemisel piisabki pelgalt ärisaladusele viitamisest, on keskkonnaameti otsustuspädevuses.
Ärimehed räägivad ülal viidatud artiklis, et Eesti Energia saab konkurentsieelise ja on isegi pahased. Kogukonnad, keda kaevandamisplaanidega aktiivselt terroriseeritakse ja kelle igapäevaellu jõhkralt tungitakse, kelle elukeskkonna ja kinnisvara arvel soovitakse rikastuda, peavad väga mõistlikuks ja ainuvõimalikuks kasutada olemasolevat ressurssi, selle asemel, et taastumatut maavara lubjakivi raisata ja seda väljata ilma reaalse vajaduseta. Keskkonnahoid peab olema selline prioriteet, et selle kõrval raha ei räägi.
Härgla kogukond loodab, et terve mõistus võidab ning majandustegevust ei eelistata keskkonna liigirikkuse säilitamise ja inimeste tervise ja heaolu ees. Vastutus selle eest langeb keskkonnaametile – on ju teada tõde, et iga otsusega kaasneb vastutus. Täna on olemas informatsioon keskkonnasäästliku otsuse langetamiseks (alternatiivsed lahendused, piisav varustuskindlus olemasolevatest karjääridest jm).
Jääme kõrgendatud huviga ootama, milline on keskkonnaameti kui riigi esindaja teadlik valik Härglas (aga ka paljudes teistes Eesti paikades) lubjakivi kaevandamise osas.
