Siim Jõgis / foto: Siim Solman.
Umbes kaks kuud tagasi saabus teade, et Eestile on usaldatud juunioride klassi maadluse maailmameistrivõistluste korraldamine. Üks mees, kes selle taga seisab, on Tanel Samuel (37).
Tema maadlejatee sai alguse kaheksakümnendate aastate teises pooles Kehtnas Leon Reitsaku käe all. Praegu tegutseb ta aktiivselt Eesti maadlusliidus, olles selle asepresident.
Samas ei ole see tema igapäevatöö, sest tegemist ei ole tasustatud ametikohaga. Selleks, et tuua leib lauale, on ta osanik kinnisvaraettevõttes Capital Mill OÜ. Ometi on maadlus talle südamelähedane. Järgmine suur väljakutse ongi juunioride maailmameistrivõistluste korraldamine järgmise aasta augustis. Ehkki sinna on rohkem kui aasta aega, käivad juba praegu ettevalmistused. Näiteks otsib maadlusliit vabatahtlikke, kes oleksid valmis suure sündmuse õnnestumiseks käe külge panema.
Eriti hinnatud oleksid abilised, kes oskavad suhelda vene või prantsuse keeles. Maailmameistrivõistlustele tuleb sportlasi üle kogu maailma ning seega kõigiga ainult inglise keeles suhelda ei saa.
Ka Samueli pojad Dominik ja Daniel tegelevad maadlusega. Nendegi juhendaja on Kehtna maadlusklubi Hammerlock treener Leon Reitsak. Hammerlockiga on Samuelil säilinud side tänase päevani. Näiteks plaanitakse rajada Kehtna põhikooli vanadesse sööklaruumidesse korralik treeningsaal. Kui kõik läheb plaanipäraselt, võivad ehitustööd alguse saada järgmise aasta suvel.
Sa oled erinevate maadlusvõistluste korraldamisega tihedalt seotud, kuid eelistad alati jääda tagaplaanile. On see teadlik valik?
Tanel Samuel: Võib-olla küll. Ma pole siiamaani n-ö püünele kippunud. Aga tahet mingeid asju ära teha on mul palju. Eriti kui ma näen, et midagi saab paremini teha.
Kuidas sai alguse sinu side maadlusega?
Kasvasin Kehtnas. Poisid, kes käisid Leon Reitsaku juures maadlustrennis, ei pidanud lasteaias päevaund magama. See oli põhiteema, et keegi ei tahtnud päeval magada. Kuigi grupp oli täis ja alguses öeldi, et juurde kedagi ei võeta, võtsin kuueaastase poisina julguse rindu ja ütlesin treenerile, et ma tahan ka tulla. Õnneks võttis ta mind vastu.
Seega oli maadlus Kehtnas väga populaarne?
Alternatiive polnud lihtsalt. Aasta oli 1987. Tuli üks inimene, kes hakkas midagi tegema, ja kõigil tekkis kohe huvi selle vastu.
Leon Reitsaku entusiasm on nakatav, kas pole?
On küll. Minu jaoks on ta kindlasti väga eriline inimene. Ma tean teda kuuendast eluaastast saati. Ta on Kehtna poiste ja viimasel ajal ka tüdrukute kasvatamise juures väga tähtsat rolli mänginud.
Ta oli sinu esimene treener?
Jah, esimene ja ainuke. Minu maadlejakarjäär sai läbi siis, kui läksin ülikooli, 20-21-aastaselt.
Praegu ka veel mati peal käid?
Maadlussaapad on mul olemas ja aeg-ajalt tõmban jalga, aga see ei ole otseselt maadlustrenn. Pigem üldfüüsiline, kus vanemad mehed hoiavad ennast vormis.
Kui edukas sa noorteklassides olid?
Olen õpilaste, kadettide ja juunioride klassis Eesti meister. Need tiitlid on mul kõik olemas, aga täiskasvanute valdkonnas mul midagi ette näidata ei ole. Enne seda jätsin maadluse pooleli.
Aga see on päris kõnekas – juunioride Eesti meister ikkagi.
Jah, aga olles praegu Eesti maadlusliidu asepresident, on meil seal organisatsioonis Euroopa meistrivõistlustel medalini jõudnud inimesi ja maailmameister Heiki Nabi.
Kas maadlusliidu asepresidendi koht on palgaline amet?
Ei, see on ikka raha välja viiv ametikoht.
Miks sa seda ametit pead? On see missioonitundest?
Miks maadlus on eriline ja miks ma seda soovitan – esiteks on see individuaalne ala. Niipea kui vile käib, pead üksinda vastasega hakkama saama. Mul on tööalaselt olnud olukord, kus ma olen jäänud üksi ja kõige lihtsam oleks olnud öelda, et ma ei suuda enam. Aga ma tulin toime. Ja ma tunnen, et see on just tänu maadlusele.
Kui ma ülikoolis maadlemise pooleli jätsin, ei vaadanud ma 10-15 aastat selle poolegi. Üleküllus tekkis lihtsalt. Aga kui maadlust taheti olümpialt välja jätta, siis see kõnetas mind, et kuidas nii saab. Maadlus on kõige iidsem spordiala üldse.
Läksin Leoni juurde ja ütlesin, et äkki korraldaks Raplas täiskasvanute Eesti meistrivõistlused. Need toimusid 2014. aasta jaanuaris. Ma tahtsin teha teistmoodi. Mitte nii, et pannakse matt maha ja võistlus algab. Tuled, viled ja tablood tegid selle ka publiku jaoks atraktiivsemaks. Tulemus oli see, et Eesti maadlusringkonnad said väikese raputuse. Seda on aeg-ajalt vaja. See oli see sündmus, kui mina tulin maadluse juurde tagasi.
Kui see jutt tuli, et maadlus tahetakse jätta olümpiakavast välja, kas see oli siis tõsine jutt? Mäletan küll, kui see uudistest läbi käis, aga see tundus nii uskumatu.
Selline raputus mõjub teinekord ergutavalt. Mulle tundus, et rahvusvahelisel olümpiakomiteel oli lihtsalt plaanis maadlust veidi raputada. Kokkuvõttes on see alale teinud palju head.
Mis pilguga sa praegu jälgid Artur Vititini käekäiku?
Ta on Hammerlocki kasvandik. Me saame regulaarselt kokku ja elan talle väga kaasa. Seda nii isiklikult kui ka läbi maadlusliidu. Ta on raskekaalu maadleja, kes teeb võtteid, mida on väga äge vaadata. Ta on küll noor poiss, aga maadleb juba 130-kiloste meestega.
Aga teine nimi – Helary Mägisalu. Tema tuli Euroopa meistrivõistlustelt tagasi hõbemedaliga. Kuidas sa tema väljavaateid hindad?
Eesti maadluses on sedasi, et edukad on reeglina raskekaalu mehed nagu Heiki Nabi ja Ardo Arusaar. Kergemad poisid väga edu pole toonud. Mägede pojad on kuidagi edukamad seal. Kui Eesti poiss ka nendega maadleb, siis seda on äge vaadata. Mägisalu on julge maadleja, ta läheb hea meelega võttesse.
Mis on sinu ülesanded maadlusliidu asepresidendina?
Igas organisatsioonis on palju nüansse – protsessid tuleb liikuma panna, et oleks kohtunike ja treenerite koolitused. Igasugused suhete küsimused. Põhiteema on muidugi raha. Minu ja presidendi (Jaanus Paeväli) roll on leida liidule raha. Meie eelarve on umbes 600 000 eurot aastas. Pool tuleb riigieelarvest ja teine pool tuleb ise leida. Sellega tegeleme iga päev.
Tean, et sa olid Kristjan Palusalu mälestusvõistluste üks korraldaja. Mis on järgmine suurvõistlus, mida sa korraldad?
Kui me juhatusse läksime, oli üheks ambitsiooniks korraldada Eestis üks tiitlivõistlus. Viimane tiitlivõistlus Eestis oli 1938. aastal, kui Estonia kontserdisaalis peeti Euroopa meistrivõistlusi. Sellest on möödas 80 aastat. Meie suur unistus oli korraldada Tallinnas maailmameistrivõistlused täiskasvanutele. Aga see jääb ühe nüansi taha – korraldustasu summa rahvusvahelisele maadlusliidule on 2,5 miljonit Šveitsi franki. Mõtlesime, et las see parem jääb.
Tegelikult kandideerisime 2019. aasta juunioride MM-i korraldusõigusele. Vastas olid Ungari ja Moldova. Viimastel Palusalu mälestusvõistlustel oli kohal Venemaa A-koondis, kusjuures see juhtus esimest korda pärast Eesti taasiseseisvumist. Igas rahvusvahelises alaliidus on mingid maad, kes on n-ö arvamusliidrid. Maadluses on see kindlasti Venemaa. Tegime nendega ka kõvasti lobitööd. Kaks kuud tagasi tuligi teade, et 2019. aastal toimuvad juunioride maailmameistrivõistlused Tallinnas. Rõõm oli suhteliselt üürike, sest nüüd on hommikust õhtuni töö ja kohustused, kuidas see asi ära korraldada.
Kas see on see, mis sinu mõtteis praegu domineerib?
Kindlasti. Hommikul siia intervjuule sõites oli mul sellesama sündmusega seoses paar kõnet.
Millal see võistlus toimub?
12.-18. augustini Tondiraba jäähallis. Seal on üle tuhande osavõtja ja 80 riiki. Kogu see logistika, majutus ja transport kokku panna… See on see, mis mind paelub. Et esialgu tunduvad üle mõistuse keerulised asjad, aga need tuleb ära teha. Kutsun kõiki võistlusi vaatama.
Ja sinna tulevad kokku maailma parimad juuniorid.
Jah, maailma parimad kreeka-rooma maadluses, vabamaadluses ja naistemaadluses.
Kui Venemaa A-koondis käis Palusalu mälestusvõistlustel ja nad hiljem Eesti kandidatuuri toetasid, siis järelikult neile väga meeldis siin?
Tagasiside oli küll väga positiivne. Nad ütlesid, et see oli superturniir ja superkorraldus. Eks nad viisid selle sõna siis teatud meesteni edasi.
Kas sa vaatad neid tiitlivõistlusi ka selle pilguga, et kes Eesti sportlastest võiksid endale seal nime teha?
Ikka. 2019. aastal on meil juuniore küll, kes võiksid medalile maadelda. Ja sellele me panustamegi. Kaks aastat oleme koondist saatnud välja laagritesse ja võistlustele. Augusti alguses on meie juuniorid Euroopa meistrivõistlustel Roomas. Vaatame, kuidas neil seal läheb. Üks meie lootus on Uku Leitham, kes võistleb medali peale. Viktoria Vesso on viimast aastat kadett ja järgmisel aastal võistleb juba juunioride seas. Tema on ka meie lootus.
Aga maadlus ei ole see, mis toob sul leiva lauale.
Kindlasti mitte, jah.
Tegelikult töötad sa ettevõttes Capital Mill OÜ. Mis tööd sa teed seal?
Meil on kolm osanikku. Igor Mölder, Marko Kull ja mina. Igalühel oma rollid. Tegemist on kinnisvaraettevõttega. Kõik, mis on seotud arenduste ja ehitusega, on minu vastutada.
Kuidas sa seda kõike ajaliselt paika suudad panna? Sul on palgatöö, maadlusliidu asepresidendi koht ja pereelu.
Siinkohal pean tänama oma kallist abikaasat Aleksandrat, et ta seda kõike talub. Jah, ongi väga keeruline. Töö juures ütlesin ka, et kui see MM järgmisel aastal tuleb, siis kolm kuud mind töö juures näha ei ole.
Kas sinu jaoks jääb ööpäevas 24 tunnist väheks?
Ma ütlen niimoodi, et enda ümber tuleb koguda need inimesed, kes mõtlevad samamoodi ja tahavad asju teha samamoodi. Kui sa suudad sellise meeskonna enda ümber luua, siis tegelikult saab hakkama.
Kas see on töö juures aktsepteeritav, et maailmameistrivõistluste ajal sind kolm kuud ei ole?
Küll me hakkama saame. Kursis olen ikka asjadega ja ühendust saab ka võtta. Püüan asjad nii sättida, et saame hakkama. Õnneks Igor ja Marko mõlemad hindavad väga seda, mida ma maadlusliidus teen.
Oled pärit Kehtnast. Kasvasid üles ja käisid koolis ka seal?
Koolis käisin Kehtna põhikoolis ja Rapla ühisgümnaasiumis. Edasi läksin Eesti Põllumajandusülikooli Tartus ja õppisin elektrifitseerimist. Pärast tulin tagasi Raplasse ja asusin tööle jaotusvõrku. Siis oli Tallinnas tööl ühes kinnisvarafondis ja siis tegimegi Igori ja Markoga oma ettevõtte. Elan siiamaani Kehtna taga ja argipäeviti sõidan Tallinnasse tööle ja tagasi.
Mul on kaks poega, Dominik ja Daniel. Ühe viin lasteaeda ja teise kooli ning sõidan linna edasi. Minu jaoks ongi see aeg, kui saan end töölainele sättida. Niipea kui hommikul autosse istun, hakkavad kõned peale. Kui õhtul tund aega koju sõidan, suudan selle ajaga end maha laadida. Saan viimased kõned ära teha. Tihti on need kõned pikad ja intensiivsed ja ühest tunnist tuleb isegi puudu.
Kas su pojad tegelevad ka maadlusega?
Ega neil muud varianti ei ole, jah.
Leon Reitsaku käe all?
Jah. Tundub, et neile meeldib. Üks on viie- ja teine kaheksa-aastane. Füüsiline ettevalmistus tuleb sealt väga hea. Vanem poiss kõnnib juba käte peal. Ilus vaadata. Ma pole nende jaoks tahtnud maadluse rasket poolt välja tuua. Pigem püüan näidata, kui lahe see on ja neid innustada. Kui nendega võistlustel kaasas käin, keerab endal võib-olla kõhus isegi rohkem.
Kui tihti nende võistlusi vaatamas käid?
Käime koos abikaasaga igal võistlusel. Hammerlocki dressid on seljas ja elame poistele kaasa.
Kui sa oma poiste arengut jälgid, kas sa oled neile treeneri eest ka?
Pigem julgustaja. Olen püüdnud ennast nende treenimisest eemale hoida. Nende treener on ikkagi Leon. Vahele ei ole end kunagi tahtnud segada. Treeneril on oma plaan. Ühel aastal õpime ühe võtte, järgmisel teise. Muidugi, kui ma matše vaatan, siis näen, et oleks võinud ühte- või teistmoodi olukorra lahendada, aga kõik see on minu kui täiskasvanu peas. Meelega hoian end tagaplaanile.
Kas sul on olnud ambitsiooni hakata maadlustreeneriks?
Minu jaoks on kaks erinevat asja – ühed on täiskasvanute treenerid ja teised, kes lastega tegelevad. Mulle sümpatiseeriks rohkem lastega tegelemine. Selles, mida näiteks Ivar Kotkas teeb, on minu jaoks liiga peened nüansid. Võib-olla kunagi… mine tea, Kehtnas näiteks lastele treeninguid anda. Praegu on meil plaanid rajada Kehtnasse maadlusmaja. See projekt liigub jõudsalt edasi. Koolimaja vana söökla ruumid tehakse ümber saaliks. Vald on seda projekti toetanud ja Leader samuti. Nüüd tuleb oma osa leida ja järgmise aasta suvel läheb ehituseks. See kindlasti annab Kehtnasse uut hingamist juurde.
