Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.
Suvi on festivalide aeg. Pole ilmselt nädalavahetust, kui ei toimuks mõnda suuremat või väiksemat festivali. Üks suve oodatuimaid on kindlasti Viljandi pärimusmuusika festival.
Seekordne XXVI festival 26.-29. juulini tõi neljal päeval ning 74 kontserdil kokku 800 esinejat 9 laval. Lisaks olid 36 õpituba, muinasjututuba, matkad, ekskursioonid, rannamängud ja palvlused
Sel aastal külastasin festivali koos lapsega, mis tähendas, et nii mõnigi algne plaan jäi teostamata, kuid samas nägin folki seekord sellise nurga alt, mida varem kogenud ei olnud.
Esimene päev: sisseelamine
Kui lapsega folgialale jõudsime, oli Viljandi juba folgirütmi sisse saanud. Esimesena õnnestus kuulda läti nimega, kuid pesuehtsa eesti bändi Nikns Suns kontserdi viimaseid lugusid. Bändis mängib basskitarri Raplamaa oma inimene Ragnar Toompuu. Tõlkes on bändi nimi kuri koer ja eks nad marutavad küll laval. Lausa külmavärinaid tekitavalt äge on vaadata bändi lauljat Priit Oksa, kes nautis laval olekut täie rinnaga.
Vastukaaluks Nikns Sunsile oli samas kõrval Telia Kaevumäe laval esinenud Rootsi bändi Lekarerätteni muusika justkui pehme pai. Tegemist oli mõnusa muusikaga, milles on segunenud rahvamuusika, pop, jazz ja maailmamuusika. Selle taktis oli hea end kergelt õõtsutada ja kuna muusika ei olnud liiga pealetükkiv ja vali, andis see võimaluse tuttavatega juttu puhuda.
Kontsertide vahepeal oli aega uudistada kõike seda, mida perimeetris veel leidus. Lapse jaoks oli muidugi kõige põnevam Jaani kiriku juures asuv lasteala. Selline ala on folgil teist aastat ja isegi päris hilistel tundidel võis seal lapsi (ja lapsemeelseid) kohata. Alale oli ehitatud väike seiklusrada ja labürint, samuti sai seal mängida keksu ja trips-traps-trulli.
Folgi raudvarasse kuuluvad Zetod on täpselt nii kaua, kui nad on tegutsenud, ka folgil esinenud. Ehk siis 15 aastat. Kontserdi alguses öeldi neile, kes varem Zetosid esinemas näinud pole, et noomima küll ei hakka, kuid võiks enesesse siiski vaadata. Zetod andsid tõeliselt hea kontserdi, mõningad nende popimate lugude read ketrasid peas veel järgmise päeva hommikuni.
Esimese päeva õhtusse jäi aga üks tõeliselt ajalooline hetk. Rohelisel laval, mis on mõeldud spontaansete musitseerimiste publiku ette toomiseks, esinesid viis noort lõõtsamängijat, kes olid kohtunud viis minutit enne lavale minekut. Otse publiku ees sündis uus bänd, mis võttis omale lausa geniaalse nime – Väätsalõgilased.
Rohelise lava juures asuvad heinapallid toimisid aga justkui lapsehoidjad ja akulaadijad. Kuigi kell oli hiline ja laps silmnähtavalt väsinud, mõjus heinapallide otsas turnimine energiat andvalt. Karupoeg Puhhist on pärit mõte, et sa ei saa olla õnnetu, kui sul on õhupall. Lisaksin juurde, et samuti ei saa olla õnnetu, kui sul on heinapall, mille otsas turnida.
Teine päev: rahulik kulgemine ja käsitöö
Hommik algas A Le Coq Kirsimäe laval, kus esines Eesti ETNO, mille peakorraldaja on meie oma Margit Kuhi. Juulis toimus juba 22. korda noorte muusikute laager, kus osalejaid oli üle terve maailma. 65 noore seas olid kaugemad tulijad Austraaliast, Tuneesiast, Marimaalt, Udmurtiast ja Portugalist. Laagris õpiti ja õpetati üksteist ning õppimine kulmineeruski Kirsimäe kontserdiga. ETNO noori on alati ülihea vaadata ja kuulata, ja kuna selleaastase folgi teema oli “Sajaga!”, mis viitas nii EV100-le kui ka nooruslikule energiale, siis seda enam sobis nende noorte esinemine selleaastasele folgile.
Päris lõpuni me ETNO esinemist ei vaadanud, kuna päeva eesmärgiks olime seadnud Jaani kiriku kõrval asuva käsitööhoovi. Üks folgi eesmärk on õpetada igale külastajale midagi uut, kas siis mõne pilli mängimist või käsitööoskust. Jagasime omavahel asjad nii, et laps meisterdas endale traadist ja kangast nukku ning värvis savist kassi ning mina tuletasin Tarvastu Käsitöökoja naiste juures meelde kunagi õpitud käepaelte ja vöö punumise.
Reede õhtu kujunes selliseks, et „maitsesime” päris mitmeid kontserte, ühtegi õieti lõpuni kuulamata. Lihtsalt, et teada, mis sorti muusikat tehakse. Vokaalansambel Estonian Voices ilmselt lähemat tutvustamist ei vaja. TÜ VKA noortelaval juhtusime aga kuulama ansamblit nimega Ruut, mille on moodustanud kaks sõbrannat, kes mängivad kannelt. Parajasti mängis koos nendega ka Eeva Talsi, keda nägime laval õige varsti uuesti.
Curly Strings ei vaja samuti tutvustamist, kuid sel korral oli ansambel otsustanud lähemalt tutvustada oma sõnade autoreid. Kõik autorid said videopildi vahendusel sõna ja mõni oli üllatusena ka laval. Näiteks Jaan Pehk ja Marge Niller.
Muide, mõni tunnike varem andis Pärimusmuusika Aida juures minikontserdi ansambel Tintura ja Niller liitus esinemisega spontaanselt, muutes nähtu-kuuldu veelgi nauditavamaks. Selliseid spontaanseid esinemisi ja tänavamuusikuid võis folgi ajal kohata sisuliselt igal pool. Laul võeti üles söögialal ja kasvõi WC-s. Enamik tänavamuusikuid jäid pigem märkamatuks, keda pikalt kuulama ei jäädud, kuid oli täiesti fenomenaalseid muusikuid, kelle ümber kogunes pidevalt uudistajaid.
Reede õhtusse mahtus aga veel kaks kontserti. Kultrahoovis esinenud Black Bread Gone Mad oli tõeliselt tempokas ja kaasakiskuv, kuid lapse jaoks liiga vali, nii et suundusime noortelavale, kus nime järgi pidi esinema tantsubänd Austriast – Tanzhausgeiger. Muusika aga sobis pigem aeglaseks tantsuks ja ajas ligitikkuva une veelgi rohkem peale. Nii et tõmbasime päevale joone alla.
Kolmas päev: eepiline folk
Laupäev algas Kirsimäel koos Tormis Quartet´i (Voorand/Koikson/Sooäär/Daniel) ja Ellerheinaga. Tormise muusika kõlas folgil ka eelmisel aastal, kuid sel korral oli lisandunud koor. Aasta tagasi oli Tormise kontsert üks raputavamaid elamusi, seekord juba teadsin, mis mind ees ootab, ja kontsert tekitas sees sooja ja koduse tunde.
Üks oodatuimaid esinejaid oli Antti Paalanen Kultrahoovis. See, mida mees laval suudab teha, on palju enamat, kui mõnes videos nähtu. Täiesti tavalise akordioniga suudab Antti kuuldavale tuua erakordseid helisid. Kohati võib tema esinemine päris metsikuks minna, lausa hullumeelseks. Tekib tunne, et Antti ja ta pilli puhul on tegemist mingi soome šamanistliku liikumise esindajaga – mida rohkem muusikale kaasa elada, seda transilaadsemaks publiku seisund muutub.
Korraks piilusime ka Naised Köögis esinemist, kuid pärast seda ootas meid üks selle päeva pärle. Rüüt võitis mu südame juba neli aastat tagasi, kui nad sealsamas Pärimusmuusika Aidas esinesid. Iga esinemisega lähevad nad aga aina paremaks. Ka kontserdi visuaalne pool oli väga nauditav ja meeliülendavalt ilus. See oli üks väheseid kontserte, mis ka lapsele väga meeldis.
Õhtul Kultrahoovis esinenud Dobranotch Venemaalt ja reggae stiili viljelev Angus olid mõlemad tempokad, kuid neid ei anna võrreldagi nende kahe vahele jäänud bändiga Trad. Attack!, mis Kirsimäe pilgeni rahvast täis tõi. Hinnanguliselt olevat kontserdil olnud 5000 külastajat. Kogu lava-show oli tasemel ja kuigi esinemine oli tõeliselt professionaalne, on Trad. Attacki! esinemistes alati sees ka see kodusus ja hubasus, mis on ilmselt üks põhjus, miks nad nii populaarsed on.
Vaatamata festivali kõige ägedamale kontserdile, seostub just Trad. Attack!´i kontserdiga ka festivali ainus ebameeldiv seik. Hetkel, mil publik lõpuks väravatest kontserdile lasti, tundus osal rahvast justkui aru peast kaduvat. Nagu metsikud loomad joosti lava ette, et parem koht saada. Selle käigus aga unustati ära, et publiku seas olid ka lapsed, ja päris mitmed neist said muljuda.
Neljas päev: midagi eksootilist
Viimane päev möödus väga kiiresti. Näpuotsaga saime kuulda Noorte Mandoliiniorkestrit ja kolme lõõtspillimängijat – Hindrikus/Krüsban/Leitham. Meie viimaseks kontserdiks jäi midagi eriti eksootilist. Hiina ansambel Sound of Dragon koosneb noortest muusikutest, kes õpivad traditsioonilist rahvapilli guzhengi. See pill sarnaneb mingil määral kandlega, kuid sellega tekitatavad helid kõlavad hoopis teistmoodi. Pilli mängitakse väga graatsiliselt ja see kõlab ühtaegu õrnalt ja malbelt, kuid samas ka väga jõuliselt. Sõrmede kiirus ja täpsus, millega noored oma pille mängisid, oli lausa hämmastav. Võrreldes Eesti enda rahvamuusikaga, oli selle ansambli helikeel ikka täiesti teistsugune.
Festival areneb iga aastaga ja sel aastal oli esimest korda autogrammipooltund, kus sai kohtuda oma lemmikbändidega ja autogramme küsida, pilte teha ja hea õnne korral ka minikontserti kuulata. Üks folgi eesmärke on säästa loodust ja selle tarbeks oli näiteks käima pandud Folgirong, millega meiegi Viljandisse sõitsime. Üks põnevamaid keskkonnasäästunippe oli elektrijalgratas, millega sai vett keema vändata.
Kuna ilm oli üle mõistuse palav, oli seekord veepudelite kaasavõtmisel tehtud erand ja pudelite korduvtäitmiseks olid spetsiaalsed kohad. Samuti pöörati suurt rõhku topside taaskasutusele, nende pesuks olid eraldi aparaadid olemas.
Kokkuvõttes võib öelda, et Viljandi pärimusmuusika festival on justkui kodu, kuhu on alati hea tulla. See on taasnägemisrõõmu, muusikaliste avastuste ja tuhandete emotsioonide kodu. See on koht, kus halval tujul ei ole kohta. Viljandi folk on nauditav nii perekonnaga, sõpradega või ka üksi.
