Mari Tammar
5. augustil toimus Rapla kirikus järjekorras XXVI Rapla kirikumuusika festivali lõpukontsert, mis kandis pealkirja “Imeline helin”. Musitseerimas olid Ellerheina lastekoor ja organist Ines Maidre. Ühtlasi ütles oma avatervituse festivali patroon peapiiskop Urmas Viilma.
“Proovisin leida, mitu korda on piiblis nimetatud sõna “muusika”. Piiblis ei ole kordagi nimetatud muusikat – ometi kohtame sageli stseene, kus keegi laulab või mängib pilli. Ent see-eest leidub sõna “helin”. Seega on minu arvates tänase kontserdi pealkiri “Imeline helin” tabanud naelapea pihta. Jumal on andnud inimesele võimaluse panna helinatest kokku muusika. Soovin, et helin võiks meid täna kõiki puudutada ja jõuaks meie kõigi südametesse,” mõtiskles kontserdi alguses Urmas Viilma.
Intuitiivselt olin valinud selle kontserdi nautimiseks rõdu ja see oli hea valik, sest kui orelil hakkas kõlama kontserdi esimene pala, prelüüd Peeter Süda loomingust, hakkas mu jalgealune vibreerima – oreli helid käisid tõesti nii südamest kui ka kogu kehast läbi. Seesuguse vägevuse ja suursugususega kõlas Rapla kiriku orel organist Ines Maidre näppude all. Samuti oli rõõm tõdeda, et kontserdil kõlasid Eesti orelimuusika parimad teosed.
Ka Ellerhein esitas kava esimesed lood rõdult, nii sain väga lähedalt osa oreli ja koori ühisest musitseerimisest. Arvestades oreli eripärasid, pole temaga ühes hingamine sugugi lihtne ülesanne, ent minu arvates sai koor suurepäraselt hakkama. Kooril oli hea dünaamika ja fraseerimine. Ülo Vinteri “Laul Põhjamaast” ajal tuli suisa kananahk ihule, sest Ellerheina neidude hääled tõesti helisesid.
Kontserdikava oli väga mitmekülgne, sisaldades nii rahvalikku, isamaalist kui ka vaimulikku koorimuusikat. Siiski hakkas silma, et ilmselt polnud koor õppinud selleks kontserdiks eraldi materjali, vaid kava oli kokku pandud olemasoleva repertuaari pinnalt, koosnedes peaasjalikult viimaste aastate laulupeo lauludest. Kui aga mõelda, et selleaastane kirikumuusika festival oli pühendatud EV100-le, oli selline isamaaline kava festivali lõpetuseks põhjendatud.
Koori esituses kõlas ka Veljo Tormise kolm laulu tsüklist “Vanavanemate viisivakk”. Minu jaoks sai taas kinnitust Tormise leidlikkus rahvalaulude seadmisel. On näha autori püüdu läheneda loole võimalikult algupäraselt, arvestades kooriseadet tehes materjali enda iseloomuga. On rõõm, et isegi lastekoor Tormise heliloomingut esitab.
Kontserdi lõpuosas palus dirigent ka publikut ühes kooriga laulma Peep Sarapiku “Ta lendab mesipuu poole”. Rahvas tõusis kirikus püsti ja see oli tõesti korraga ilus ja pühalik hetk. Koori dirigeerisid Anneli Mäeots ja Ilona Muhel, klaveril saatis Reinut Tepp. Publik aplodeeris muusikutele püsti seistes ning Rapla kiriku võlvide alla jäi festivalist helisema rõõmus ja ootusärev helin.
