Teele Ojasalu, Kaerepere Ooperikino korraldaja
Suvekuumusele tõi leevendust taastutvumine Rapla kirikumuusika festivaliga.
Aastatetaguse esmakohtumise mälestus andis lootust hingepaitavaks elamuseks. Vahva on tõdeda, et selle kodusoojalt väljapeetud muusikaürituse rikkaliku helimenüü nautimiseks pole tarvis olla ei klassikalise muusika huviline ega kirikuskäija.
Muusikaline pidusööming piirdus minul tagasihoidlikult kolme käiguga võimalikust üheteistkümnest. Elamus oli sellegipoolest täisväärtuslik, nauditud sai rohkem ja vähem kiriklikku repertuaari, instrumentaal- ja vokaalmuusikat.
Eesti Rahvusmeeskoor, sumeda öö häälega metsosopran Iris Oja ja Ene Salumäe orelil pakkusid 26. juuli avakontserdiga tummise aperatiivi. Eriliselt hakkasid südame külge tenor Mikk Dede kõrgelt hõljuvad noodid. Kontserdi pealkiri „Vari ja valgus“ oli äärmiselt tabav. Just sellist vastandumist tunnetasin ka ise, vaatamata vähesele kokkupuutele koorimuusikaga.
Teeneka Armeenia helilooja Vache Sharafjani „Stabat Mater“ laotas raske loori, kodumaise Andres Lemba „Missa“ tõi meid tagasi värelevasse valgusesse. Istusin lühikese inimesena esiritta, sest naudin alati ka esinejate ilmete jälgimist. Meeskoori arvukas koosseis oli end reastanud vahetult pinkide ette, andes mulle võimsa helilis-visuaalse laengu. Jah, helipilt oleks natuke kaugemalt terviklikum olnud, ent iga higipiisk palgel lisas kogemusele värvi.
28. juulil oli Käru puidust kirik Rapla oma kõrgetele lagedele ja kiviseintele meeldivaks kontrastiks. Justkui avasüli tervitav lähedane, keda ei häirinud pisiasi, et kohtume esmakordselt. Kerge eelroa serveerisid festivali süda, sopran Pille Lill, viiulil Kristina Kriit ja orelil Tiia Tenno. Ütlen küll kerge, ent tegemist oli eelroaga, millest mina sain tolleks päevaks muusikaliselt tublisti kosutust.
Orelimuusika kõlab minu jaoks alati paeluvalt, selles on korraga koos raskus ja kergus, süngus ja helgus. Pille Lille tasakaalukas sopran sobitus kenasti viiuli ja oreli helidega. Rõõmu pakkus ka oma lemmikaaria „Lascia ch’io pianga“ (Händeli ooperist „Rinaldo“) kuulmine elavas esituses. Enim kiskus endasse aga Eugène Ysaÿe „L’aurore“ („Koit“) pala sonaadist sooloviiulile nr. 5, op. 27. Tõepoolest, Kristina Kriit maalis viiuliga päeva alguse selle kõigis värvides ja tunnetes, ootuses, kartuses, lootuses. Kontserdi pealkiri „Laulud hingele“ oli taas hästi valitud.
Esinejate siiras laulurõõm
30. juuli palaval suveõhtul leidsin end jällegi Rapla kirikust. Lämmatav leitsak jäi küll ukse taha, ent kirikuseinte vahel küttis kirgi hoopis Ooperigala. Metafooriliselt jätkates: tegemist oli uhke pearoa ja magustoiduga üheaegselt. Kirev „köögitoimkond“ koosnes üheteistkümnest esinejast, kellest lõviosa olid Rapla vokalistide suvekooli lauljad, lisaks nende juhendajad meilt ja mujalt. Orkestri rolli täitis klaveril üksinda legendaarne Piia Paemurru. Meeleolu lõi Pille Lille iga laulja personaalne tutvustamine.
Õhus oli tunda ootusärevust, mis hajus ja andis ruumi sõbralikule uudishimule, kui esimene laulja meie ette astus. Kontserdi pesamuna, alt Kadi-Triin Terve esitus oli õrn, puhas ja mõõdetud. Kadi-Triin esitas kaks pala: Pergolesi „Se tu m’ami“ ja Saint-Saënsi „Ave Maria“. Järgmisena kõlasid metsosopran Rael Renti esituses „O del mio dolce ardor“ Glucki ooperist „Paris ja Helena“ ja Ljubaša aaria Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsjast“. Raeli hoiak oli enesekindel ja graatsiline, muusika emotsioonid peegeldusid selgelt tema kehakeeles ja pilgus. Tema hääl – kummituslik, korraga tuline ja jäine – lummas mind esimesest noodist. Isegi selle meenutamine toob kananaha ihule. Söön oma mütsi ära, kui Raeli täht tulevikus suurtel maailmalavadel ei sära. Kuldses eas Raul Targamaa kinkis meile „Ombra mai fu“ Händeli ooperist „Xerxes“ ja Giordani „Caro mio ben“. Härral jagus särtsu nii häälde, olekusse kui ka publikule.
Jõulise vokaaltulevärgi lõi valla metsosopran Tuuri Dede. Ta tegi au nii Charlotte aariale Massenet’ ooperist „Werther“ kui ka Rosina aariale Rossini „Sevilla habemeajajast“ – mõlemad on väljakutset pakkuvad palad. Küpse vokaaliga soprani Ave Aava – kes teenib leiba teeneka kirurgina – esituses kõlasid Manoni aaria Puccini „Manonist“ ja minu üks lemmikuid, nimiosalise aaria Dvořáki „Russalkast“.
Rapla kirikukooris tegev sopran Tiia Lään oli minu jaoks teine tõeliselt meeldejääv vokalist. Tiia esitas Bachi „Bist du bei miri“ ja Lorenci „Ave Maria“, hääl justkui veepinnalt peegelduv sädelus. Vahetasin Tiiaga pärast galat ka paar sõna ja ta poetas tagasihoidlikult, et alles otsib oma häält. Olen üldiselt madalama vokaali austaja, ent Tiia kõrged noodid kõlasid siiralt ja pühalikult. Tundub, et ta liigub õiges suunas.
Teine suvekooli meespere esindaja, tenor Matis Merilain kostitas publikut teistsuguse valikuga, energilise ja rutaka Tony lauluga Bernsteini muusikalist „West Side Story“. Leedu sopran Laura Zaman Latvaitis pakkus Mimi aaria Puccini „Boheemist“ ja Liu aaria „Turandotist“.
Järg jõudis suvekooli õpetajate kätte. Kõik kolm vürtsitasid oma etteaste teatraalsusega, elades kontekstiväliselt lauldavasse rolli sisse. Pille Lillelt kõlas Tosca aaria Puccini samanimelisest ooperist, kelmikuse saatel justkui oleks Pille ooperietenduse haardes. Eesti üks tuntumaid tenoreid Oliver Kuusik kinkis värskendava vaheldusena publikule tõsisema pala, Wertheri aaria Massenet’ „Wertherist“. Nimekas Saksa metsosopran Gundula Hintz lõpetas programmi vääriliselt, võimsate naiste aariatega: Ježibaba „Russalkast“ ja Fricka Wagneri „Valküüridest“. Tõdesin rõõmuga, et meelsuselt ei olnud suvekooli õpilaste ja juba kogenud karjäärimuusikutest õpetajate vahel suurt lõhet. Oli kuulda ja näha, et hoiti ühte ja tunti siirast heameelt üksteise laulurõõmu üle.
Hea muusika kõrval tasub välja tuua ka festivali korraldusliku poole. Kogu programmist täielikult osa saamata tundsin siiski, et olen teretulnud. Usun-loodan, et sama oleks kogenud ka klassikalise muusikaga värskelt tutvuja. Põhjalikult koostatud tasuta kava aitas sisse elada ja järge pidada. Pille Lille vahetud ja südamlikud tervitussõnad pakatasid kodusoojusest, aitasid justkui vabaks lasta ja end muusikale anda.
Muusika, minu jaoks eriti klassikaline, aitab avada endas loendamatult aknaid-uksi. Nagu ikka, on akendest hea sisse-välja piiluda. Värsket õhku tuppa lasta, suvel koos herilastega. Uksed lubavad julgemat liikumist, tulla ja minna ning naasta teistsugusena. Muusikas on kõik see ja rohkemgi olemas. Sosistav keelitus või karm käsk sisekaemusele. Kauge ja tundmatu avastamise pikksilm, luup oma peopesa saatusejoonte uurimiseks. Aitäh, Rapla kirikumuusika festival, minu südamekamber sai tänu teie muusikale põhjalikult tuulutatud. Kohtume kindlasti järgmisel hooajal!
