Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Meeri Ehandi on aktiivne seitsme Juuru küla Kohilaga liitumise pooldaja. Ta elab Järlepas, kuid natuke üle aasta on ta tööl olnud Kohila vallavalitsuses haridusnõunikuna.
Saime Meeriga kokku tema lemmiksöögikohas Harakapesas, et rääkida sellest, kuidas üldse sai alguse nende külade lahkumissoov, miks tema arvates Järlepa Kohila alla peaks kuuluma ning miks Järlepas on hea elada.
Haldusterritoriaalne reform terendas silmapiiril juba 2013. aastal kohalike omavalitsuste valimise eel. Toona valimisteks valmistudes kerkis üles ka küsimus, kuhu Juuru vald liikuma peaks. “Nii meie vallavanem Margus Jaanson kui ka meie piirkonna inimesed kõik rõhutasid ja pigem rääkisid Kohila poole liikumisest,“ räägib Ehandi. Ühel Järlepa HAKUKEses toimunud kohvikuõhtul käis Sirje Endre välja mõtte moodustada vald kihelkonna piirides, ehk Kehtna, Kaiu ja Juuru vald peaks kokku minema.
„See tundus meie piirkonna inimesele täiesti uskumatu ideena, Kehtna vald on eriti suur ja kauge, milleks oleks vaja nii teha?” meenutab Meeri toonaseid suhtumisi. Pärast valimisi aga tuuled muutusid ja Juuru vallavolikogu hakkas hoidma joont, et tuleb säilitada vald ja mitte kellegagi liituda. Kuigi valla juhid olid lubanud rääkida inimestega ja vahetada infot, kui reformiprotsess hakkab selgemaks muutuma, elu paraku nii ei läinud. Puudus dialoog inimestega, kelle elu juhtide otsused mõjutavad. Meeri arvates oli see ilmselt kogu protsessi kõige suurem viga.
„Kui Riigikohtust tuli otsus, et Juuru vald ei saa jääda neisse piiridesse, mis olid, alustati läbirääkimisi Kohila vallaga. Aega oli väga vähe ning lootust jõuda tähtajaks vajalike otsusteni ei olnud. Sellel ajal me külade esindajatega hakkasimegi otsima teisi võimalusi. Uus lootus tekkis, kui leidsime võimaluse liituda külade kaupa Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse alusel. Sellist võimalust kasutati ka mujal Eestis – oli valdu, kes elanike küsitluste tulemusi arvestades jagunesidki külade viisi. Veebruaris läbi viidud rahvaküsitlusega samal ajal kogusime ka allkirju eelnõu algatamiseks Kohila vallaga külade kaupa liitumiseks juhul, kui Juuru valla liitumine Kohila vallaga haldusreformi raames ei ole võimalik.“
Rahvahääletuse tulemusel selgus, et Juuru põhjapoolse piirkonna, just nende seitsme küla elanike hääled läksid Kohila kasuks. Juuru piirkonnas jagunesid hääled enam-vähem pooleks ning mida lõuna poole, seda enam oli Raplaga liitumise pooldajaid.
„Nii andsid rahvahääletusest osa võtnud vallaelanikud, kes käisid Järlepa HAKUKEses või Härgla raamatukogus, ka allkirjad. Vallavanem, kes tuli läbi Järlepa HAKUKEse hääletuspunktist, soovis meile edu ja tema suhtumine meie mõttesse kasutada võimalusel külade kaupa liitumist, oli toetav ning positiivne. Seda enam hämmastas endise vallavanema terav vastus Raplamaa Sõnumite poolt edasi antud küsimusele suhtumise kohta 7 küla liitumise soovi pärast valimisi, et see on mõnede üksikute inimeste algatus ja allkirjad koguti kuskil nurga taga. Kokkuvõttes me saime allkirjad kokku ja toetus seitsme küla piirkonna elanike seas oli üle üheksakümne protsendi. See on meil ka eelnõus, mille Juuru volikogule esitasime, koos hääletustulemustega kirjas.”
Liitumissoov püsib
Seda, mis edasi toimus, enamik inimesi mäletab. Volikogus lükati seitsme küla eelnõu teisele lugemisele ning teisel lugemisel läks istung väga emotsionaalseks. Meeri, kes osales sellel istungil vaatlejana, ütleb, et see mõjus emotsionaalselt rängana, sest puudus usaldus nende külade inimeste tahte ja enesemääramise õiguse suhtes. „Selle otsusega oleks need külad saanud võtta vastutuse oma tuleviku osas, praegu aga oleme nagu nupud kellegi teise mängulaual, saamata mõjutada meie igapäevaelu puudutavate otsuste langetamist.“
Tagantjärele leiab Meeri, et kui toona oleks volikogu teinud otsuse lubada neil küladel liituda Kohila vallaga, oleks see ära hoidnud vastandumise, kibestumise ja kogukonda pigem liitnud. Meeri sõnul avaldati neile toetust mitmest valla külast ning inimesed olid hämmingus sellest, mis volikogus toimus. “See oli täiesti hämmastav, kuidas inimesed unustasid ära, keda nad esindavad ja miks nad seal volikogus on.”
Kuna Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus lubab haldusüksuse piire muuta, otsustati pärast valimisi oma soovi eest edasi seista. “See ei olnud saladus ega uudis, ma ei tea, miks on teema tõstatumine paljudes hämmeldust esile kutsunud. Justkui loodetakse, et teema vaikselt vaibub, aga inimeste soov on endiselt aktuaalne. Peale selle, et nii Rapla kui ka Kohila vald koostavad praegu oma arengukavasid, pingestab olukorda asjaolu, et tulemas on Riigikogu valimised. Väga raske on minna niimoodi valimistele, kui sa oled suurele hulgale inimestele märku andnud, et sa ei arvesta sellega, mida nemad soovivad.”
Meeri ise on optimistlik ja loodab, et tuleb uus rahvahääletus, mis näitab ära, kuidas toetused valdadele praegu jagunevad. Inimeste arvamus võib olla ajas muutunud. „Külades inimesed ikka küsivad, kuidas läheb, kas on lootust? Lootust on ikka seni, kui ei ole otsustatud teisiti. Kohila valla poolt on meid kogu protsessi jooksul toetatud – nii enne reformi kui ka nüüd. Liitumissoovi teema on käinud läbi infona volikogust ning eelnõuga on tutvunud komisjonid. Inimesed juba küsivad, et millal te siis tulete,“ räägib Meeri naerdes.
Miks liituda Kohilaga
Meeri peab Kohilat rohkem oma piirkonnaks kui Raplat. Ta sõnab, et inimeste sisemine aktiivsus on Kohila vallas ja seitsmes Juuru külas sarnane. Teised sarnased omadused on Meeri arvates külade aktiivsus, isetegemine, iseolemine ja mõtlemine. Kohila valla juhtimisstiil on samuti tema arvates sarnane Juuru valla paremate päevadega, kui valda arendati tervikuna.
Praegu käib Kohilas koolis 37 last nendest küladest. Eriti palju hakkas lapsi Kohila suunas liikuma siis, kui õpilastransport toimima hakkas. „Alguses püüti liinibussi aegu viia vastavusse inimeste vajadustega. Buss väljub hommikul poole kuue paiku, mis on täiesti arutult vara ja rohkem võimalusi hommikuti ei olnud. Kohila valla õpilastranspordi käima hakkamisega on inimestel võimalus jõuda Kohilasse rongidele ja mugavalt edasi, kusjuures see transport on kõigile inimestele tasuta.“
Teine põhjus, miks palju lapsi just Kohilas koolis käib, on see, et lastel on väga palju võimalusi huvitegevuseks – huviringid koolis, spordiklubid, huvikool, erastuudiod jne. Samuti on vanemate jaoks oluliselt mugavam osaleda lapse koolielus (arenguvestlused, üritused, trennist koju toomine jne), kui kool jääb töölt koju tulles tee peale. Ka paljusid teenuseid tarbivad nende külade elanikud just Kohilas – näiteks apteegid, perearstikeskus, suurem pood, loomaarst, juuksur.
“Kohila vald hoiab seda taristut üleval ja meie jaoks oleks loomulik, kui me ka panustaks sellesse keskkonda, kus me neid teenuseid kasutame. See annab meie kasutatavatele teenustele ka arenguvõimaluse, kui on rohkem maksumaksjaid taga. Muidugi on vald sellest huvitatud, kuid meie oleme ka huvitatud sellest, et Kohila areneb,” leiab Meeri.
Liikumine Kohila suunas on kõige selle tõttu paratamatult suurem ja sidemed teise poolega ehk Rapla suunal nõrgenevad. “Enamik inimesi käib niikuinii Tallinnas tööl ja kui sa pead oma päevast kaks tundi istuma autos ja asjaajamiste tõttu veel Raplast ka läbi sõitma, ehk veel tunnike sõitu otsa, siis see pole see, mida inimene tahaks. Kui sa oled pendelrändaja, siis on iga tund, iga minut väga suure tähtsusega,” lisab ta.
Meeri Ehandit häirib, et pidevalt tuleb tõestada ja argumenteerida, miks ikka peaks need külad minema Rapla valla koosseisust Kohila koosseisu, aga ei räägita sellest, et tegemist pole mitte lahkumisega pikalt hästi toiminud vallast, vaid need külad liideti Raplaga haldusreformi käigus.
„On tekkinud uued piirid ja on paika pandud uued keskused. Probleem on selles, et see keskus, mis tekkis meile seoses valdade sundliitmisega, ei ole see, mis on meie külade inimeste jaoks elukorralduslikult omane ruum. See on vastuvoolu meie igapäevase eluga. See viib edasi küsimuse juurde, kas inimesed on omavalitsuse jaoks või on omavalitsused inimeste jaoks. Miks ei või valida sellist korraldust, mis tagaks juba paljudes aspektides toimiva korralduse jätkumise, turvalisuse, et see, mis juba toimib, toimib ka edaspidi, ja annab kindluse, et tegelikult on inimestel võimalik mõjutada ja rääkida kaasa nende igapäeva elu puudutavatel teemadel,” on Meeri kirglik.
„See on usalduse küsimus, kas nende külade inimesed on pädevad otsustama, milline ruum on nende elu korraldamiseks kõige sobivam ja kuhu nad soovivad panustada. Muidu jääb mulje, et inimesed on täiskasvanud ja otsustusvõimelised vaid valimiste ajal, muul ajal aga justkui ei tea nad tegelikult, mis neile parem on. Soovikski öelda volikogu liikmetele: palun usaldage praegu nende külade inimeste soovi ja andke meile vastutus meie endi tehtud valikute eest!”
Lastesõbralik elukeskkond Järlepas
Meeri on Järlepas sündinud ja kasvanud. See, kuidas tema perekond omal ajal Järlepasse elama sattus, on ühest küljest kurb, kuid samas näitab ka tolle kandi heasüdamlikkust. Meeri vanaema oli üks nendest, kelle pere küüditati Siberisse. Vanaema kohtus seal oma tulevase abikaasaga ning Kirovi oblastis sündisid Meeri ema ja tädi. Pärast Siberist vabastamist ei lubatud aga vanaisa koos oma perega üle piiri ja ta pidi Lätti jääma. Mõni aeg elas pere Põltsamaal ja vanaisaga käidi Lätis kohtumas. Kui vanaisa ka Eestisse lubati, kolis pere Järlepasse.
Meeri meenutab, kuidas ema ja vanaema rääkisid talle alati, et Järlepas võeti neid väga soojalt vastu ning sellest, et nad Siberis olid olnud, ei tehtud probleemi, kuigi Järlepa sovhoos oli siis Moskva alluvuses. Järlepast eemal on Meeri olnud 13 aastat, mil ta õppis Tartus ülikoolis, omandades doktorikraadi orgaanilises keemias, ja seejärel kaks aastat Stockholmi ülikoolis järeldoktorantuuris. Tagasi Eestisse tulnud, ta abiellus ja naasis Järlepasse. Esimese koduna renoveeriti pärast vanaema surma Meerile jäänud korter.
Kuigi alguses tundus Järlepa pigem ajutise elukohana, on see “ajutine” kestnud üle kümne aasta. Meeri naerabki, et nende ajutiste asjadega kipub olema nii, et need kipuvad jääma päriseks. Õige pea sündisid lapsed ja Meeri kiidab Järlepat kui mõnusat ja turvalist elukeskkonda lastele. Kõik on külas käe-jala ulatuses ja naabrivalve toimib laste suhtes hästi.
Meeri rääkis, kuidas nende raamatukoguhoidja oli oma koolipõlve meenutanud ja kadestanud Järlepa lapsi, kuna seal hoidsid suuremad väiksematel silma peal ja kaitsesid. Ka Kohila lapsed räägivad nüüdsel ajal, et Järlepas on lastel tore olla, saab mängida ja ringi mütata ning laste seltskond on mõnus ja kokkuhoidev. Seda, et Järlepa on hea kasvukoht, on taibanud teisedki. Meeri sõnul on kõik korterid täis, kuna mitmed noored on kodukanti tagasi pöördunud.
Enamiku selleaastasest kuumast suvest veetsid lapsed Järlepa järve ääres, mille rannaala on korrastatud ja ilusaks muudetud küla elanike eestvedamisel. Sellest suvest läheb Järlepast läbi ka RMK matkarada, mis küll kahjuks päris järve äärt mööda ei kulge. Meeri arvates aga võiks sellelt rajalt kindlasti ka järve äärde põigata, kuna seal saab mõnusalt laudade ääres piknikku pidada ja ujuda.
Kui Meeri Juuru koolis õpetaja oli, käis ta kuuenda klassiga ümber järve matkal, sealne looduskeskkond on tema sõnul lihtsalt nii suure potentsiaaliga. Korraga saab lastele tutvustada nii erinevaid metsaliike, näidata raba, õppida tundma metsataimestikku ja vee-elustikku.
Väikeste lastega kodus olles oli Meeril aega panustada Järlepa elukeskkonda. Sai kirjutatud ja ellu viidud mitmeid projekte Järlepa Kodukultuuri Seltsi alt, samuti algatas ta koos sõbranna Heleniga lasteaia juures mudilaste teadusringi. Vahepeal jäi ühiskondlik tegevus pisut soiku, sest mitme töökoha tõttu jäi vaba aega väga napiks. Lasteaias on aga huvi sellise ringi vastu ikka suur ja võimalusel saab tegevuse ehk uuesti käima tõmmata.
Erinevate tööde ja töökohtadega on Meeri kokku puutunud juba lapsepõlvest – algul õpilasmalevas, hiljem linnukasvatuses. “Nii et töökasvatus on väga tugev olnud, olengi naernud, et Hunt Kriimsilma üheksa ametit tuleb vabalt täis,” sõnab Meeri. Lapsepõlve kõige suurem ost oma teenitud raha eest oli tal helesinine jalgratas Järvakandi poest. Ratas muide on seniajani alles ja nüüd sõidab sellega Meeri isa.
Eelmise suve algusest on Meeri tööl Kohila vallavalitsuse haridusnõunikuna. Töö on väga mitmekesine, väljakutseid pakkuv ja kollektiiv on väga mõnus, ütleb Meeri. “Mulle tundub, et mind on hästi vastu võetud. Eks see ole selline sisseelamise ja õppimise aasta olnud. Üldse oli raske aasta, vahetasin töökohta ja ülikoolis algas viimane aasta, mis lõppes eripedagoogika bakalaureuseeksamiga kevadel.
Ma lootsin, et ametniku töö on natukene lihtsam kui õpetaja töö. Vaimselt see on lihtsam, päeva lõpetades ei hakka õhtul ette valmistama järgmist päeva, aga samas on tööpäevad hästi tihedad, täis erinevaid tegevusi ja kokkuvõttes üksjagu väsitavad, nii et hakata õhtul õppima veel ülikooli asju oli päris keeruline.” Raskused aga Meerit ei murra ja ta nendib naerdes, et elupõlise õppijana jõuab ta ühel hetkel ilmselt jälle kooli tagasi.
Põhjus, miks Meeri on sedasorti naine, kes ületab oma elus kõik takistused, võib peituda ülikooliajas, mil ta koos kaaslastega alpiklubist Firn palju mägedes käis. “See oli selline aeg, mis kasvatas enesekindlust, oskust läbi mõelda ja planeerida, õpetas, et igast olukorrast tuleb leida väljapääs.” Praegu on see hobi jäänud küll tagaplaanile, kuid Meeri meenutab eelmise aasta reisi Islandile, kus ta koos mehega matkas. Mägesid nähes tekkis taas väike kripeldus, et tahaks jälle minna.
Lastekasvatamise kõrval ei jää Meeril hobideks väga palju aega, kuid sel aastal tahab ta uuesti ree peale saada rahvatantsuga. Ta tantsib Järlepa naisrühmas Anna Minna, kus aga üks aasta tuli ülikooli tõttu vahele jätta. Enda liigutamine on Meerile üldse südamelähedane. “Tegelikult kõige paremad mõtted tulevadki joostes või kepikõndi tehes. Kui mingi probleem on, siis lähed ja jooksed ning tagasi tulles on lahendus olemas.”
