Aivo Härmaste, autokooli teooria- ja sõiduõpetaja aastast 1977
Postimehes on ilmunud üsna mitu liiklusteemalist artiklit. Eriti naljakas oli meie siseministri jutt. Poliitikud ajavad tühja mula, seda me teame kõik, aga seda jutukest oli tõesti kurb lugeda. Kirjutatu üldine foon oli ju selline, et liikleja, olgu see sõidukijuht või jalakäija, tegi midagi valesti. Aga selline kajastamine on ühekülgne.
Liiklus koosneb ju väga paljudest osapooltest, alates teedest, liikluskorraldusest teedel, teehooldusest, liiklusjärelevalvest jne. Minu siiras soov oleks, et ajakirjandus, mõni ajakirjanik, kellel oleks mingid teadmised liiklusest, kajastaks liiklust mitmekülgsemalt, objektiivsemalt. Pole vaja korrutada, kui halvad ja seadusekuulmatud me oleme. Toimetame ju kõik teatud keskkonnas. Heas keskkonnas muutuvad ka inimesed paremaks. Väidetavalt vastremonditud koolimajas ei sodi paharetid ka seinu. Ma ei ole kuulnud-näinud liiklussaadet, ajaleheartiklit, kus räägitaks jamadest meie liikluskorralduses, samuti tegelikust liiklusjärelevalvest.
Tavalisele juhile jäävad sageli märkamatuks rumalad, lohakad, teadmatusest, aga võib-olla ka hoolimatusest tehtud tõsised apsud liikluskorraldusvahendite kasutamisel ja sellest tuleneval liikluskorraldamatusel. Pidevalt tulevasi autojuhte koolitades torkavad aga sellised asjad väga teravalt silma. Professionaalne kretinism?
Terves Eestis ja eriti Tallinnas torkavad silma täiesti arusaamatult paigutatud liikluskorraldusvahendid. Näib, nagu oleks liiklusmärgi kui sellise ülespanemine esmase tähtsusega. Milline märk, mida see tähendab, kuidas täpsemalt, et juhile oleks see ka nähtav, pole enam oluline. LS § 16 ütleb, et liikleja peab juhinduma liikluskorraldusvahendi nõudest. Tihtipeale nõuab valesti paigaldatud liiklusmärk juhi käest võimatut. Midagi sellist, mida ei saagi ennast ohtu seadmata teha. Selliseid jaburaid paiku võin tuua hulganisti. Kuidas tohib aga liikluskorraldaja eirata liiklusseaduse nõudeid? Juhid seda teha ei tohi. Juhi eksimusi vahelejäämise korral karistatakse. Aga liikluskorraldajat?
Teine kirjutamise ajend oli paari täiesti idiootse liikluskorraldusliku näite ilmumine Tallinna liiklusesse mõne viimase nädala jooksul. Proovige minna Tondi tänavalt tulles (Tondi Selveri poolt) vasakule Linnu teele. Seal on just värskelt remonditud tee koos liikluskorraldusega ringteel. Tegin seal ühel päeval kell 15.10 kuni 15.20 nn liiklusuuringut. See ei ole tipptund. Kümne minuti jooksul ei teinud seda pööret reeglite kohaselt mitte ükski sõiduk. Pöörde sooritajaid oli 37. Tegu on ringliikluse vasakult (sisemiselt) sõidurajalt üle parempoolse raja ringilt välja sõiduga. Teadupärast saab ringilt välja paremalt sõidurajalt, kui liikluskorraldus ei ütle teisiti. Seal ringil muid liikluskorraldusvahendeid ei ole. Ega seal reegleid järgides pööret õigesti teha saagi. Selleks peaks olema ikka väga osav autosportlane vigursõidus.
Teine näide on Rocca Al Mare kaubanduskeskuse eest. Sinna on nüüd paigutatud õueala märgid. Samuti on lisandunud ülekäiguradade märgid ja teekatte märgistus. Õuealal ei ole ülekäiguradasid ja jalameestel on eesõigus sõidukite suhtes! Üks reguleering on seega liiast. Parkla on aga mõeldud sadadele autodele. Lubada sinna nüüd lapsed kõikjale mängima (õuealal seda ometigi tohib) on väga hirmutav.
Kui nüüd proovida kainelt mõelda, ei saa sellised totrused olla kogemata tekkinud. Keegi peab ikka, pehmelt öeldes, väga ebakompetentne olema. Tegu on nüüd hiljuti liikluspilti ilmunud asjadega. Paneme trahvimasina üles? Või politsei kviitungeid väljastama?
Millisel põhjusel on meie teedel nii palju igasuguseid piiranguid? Piiratud kiirus (selle vajalikkuse kaalumist ma ei usu), möödasõidukeeld, pidev joon teekattemärgistusena jne on eriti arusaamatud äsja põhjaliku remondi saanud teelõikudel. Miks peavad liikluskorraldusega tegelejad liiklejaid ohutundeta juhmarditeks? Olen kindel, et absoluutne enamus juhte on seaduskuulekad, enesealalhoiusooviga inimesed. Rumalat rullnokka ei mõjuta ükski märk.
Täiesti käest ära on lood ajutiste liikluskorraldusvahenditega. Kohati tundub, et nende paigaldamisel on lähtutud märkide kogukaalust. Et vot sellele teelõigule paneme nt 150 kg liiklusmärke. Milliseid ja milleks, pole oluline. Kõik oleme näinud märki „Teetööd“, tihti koos kiirusepiiranguga. Liiklejatele on piirang seatud, aga mingit märki teetöödest ei ole. Märgid seisavad aga 24/7 ja sedasi nädalate ja kuude kaupa.
Piirangute ala korrektne lõpetamine näib olevat üldse moest läinud. Juht on aga kohustatud järgima ajutise liikluskorraldusvahendi nõudeid. Väljaspool asulaid võimegi sõita kümneid kilomeetreid piiratud kiirusega, sest piirangu mõjuala ei ole lõpetatud. Nähes iga päev sellist jama liikluskorralduses, lööb enamik sõidukijuhte lihtsalt käega ja jätkab sõitu nii, nagu tundub olevat normaalne ja ohutu. Juriidiliselt aga rikutakse liiklusreegleid. Selline asjade kulg devalveerib liikluskorraldusvahendite mõju ja muudab juhid järjest ükskõiksemaks nende suhtes.
Meid, liiklejaid, õpetatakse sunniviisiliselt iga päev reegleid rikkuma. Üldine liikluspilt näitab, et oleme suurepäraselt õppust võtnud. Liikluses ei saa toimetada oma teismelise jõnglase kasvatamisega mitte hakkama saava emana, kes muudkui tänitab, et Juku, ära tee, Juku, ära jookse ega hüppa. Juku kuuleb ehk küll seda kädinat, aga ei tee kuulmagi. Asja halvem külg on see, et meie kõrval, kes me järjepidevalt eirame formaalselt reegleid, istuvadki need Jukud, lapsed, lapselapsed. Väikesed jõnglased on aga väga tähelepanelikud.
Paljud on kindlasti kuulnud pisikese tarkpea küsimust, miks nii kiiresti sõidad, siin on lubatud 30 km/h? Mina olen! Lapsed hakkavad tulevikus toimetama oma eeskujusid jäljendades.
Asjaomased asutused peaksid tegelema märkimisväärselt rohkem liiklusalase selgitustööga. Vanasti öeldi selle kohta propaganda. Seda propagandat ootaks eriti ajakirjanduselt.
Liikluseadus hakkas kehtima 1.07.2011. Seisuga 1.01.2018 on liikluseadusesse tehtud rohkem kui viissada muudatust. Matemaatiliselt on ühe nädala kohta ligikaudu 1,5 liiklusseaduse muudatust! Liiklusseadus saadab meid sünnitusmajast hauaplatsini surnuaial. Sellise seadusega sedaviisi mängida ei ole kindlasti mõistlik. 1.03.2018 hakkas juriidiliselt tööle suur hulk uusi liiklusmärke. Kas olete kuulnud, et sellest on kuidagi inimesi informeeritud?
Ma ei usu, et kõik liiklejad iga nädal selliste muudatuste laviini vastu huvi tunnevad. Maanteeameti nn ennetusosakond (ligi 20 inimest) võiks sellega tegeleda küll, mitte aga lollustega. Ennetuskampaania „Pedaalitallaja“ ajal küsis minu käest mitu inimest, kas nüüd siis enam piirkiirusest aeglasemalt ei tohigi sõita. Kästi ju jälgida piirkiirust. Oleks see lause kõlanud nii, et „ära ületa piirkiirust ja palun ära takista neid, kes soovivad sellega sõita“, oleks asi paremini kõlanud. Meil on häid keelemehi piisavalt, kes kõigile arusaadavad laused oskaksid moodustada.
Järgmise kampaania algul saatsid „ennetajad“ kõikidele autokoolidele kirja, kus pikalt-laialt püüti meile selgeks teha kiiruse olemust ja pidurdusteekonna pikkust sõltuvalt kiirusest palvega seda siis õpilastele ka rääkida. Üleskutse saadeti inimestele, kes professionaalselt iga päev tegelevad liikluse õpetamisega tulevastele juhtidele! Tundus, et selle ametkonna mõni töötaja sai äsja B-kat juhiloa ja liiklusse puutuvad asjad natuke klaarimad.
Järgmine suur puudujääk meie liikluses on järelevalve puudumine. Ma arvan, et ma ei tee liiga nendele valdavalt noortele politseiametnikele, kes mõne mittevajaliku kiiruspiirangu mõjualas (hetkeseisuga küll väga harva) trahvikviitungeid väljastavad. Selline tegevus ei ole liiklusjärelevalve. Selles asjas ei ole pahad mitte need juhtide meelepaha taluma pidavad politseinikud, sest keegi kõrgem juht annab ju selleks käsu.
Kokkuvõtvalt tahaks öelda, et Eestis puudub liiklusjärelevalve ja liikluskorraldus ei kannata kohati mitte mingit kriitikat. Need on kaks peamist põhjust, miks täna on seis selline. Loomulikult on halb kuulata ka seda asja(naiste)-meeste hala ja nuttu, et miks küll sõidukijuhid ei austa liikluses reegleid. Nad peaksid peeglisse vaatama ja võib-olla ka oma ametikoha kellelegi asjalikumale loovutama!
Inimesi, kes siiski midagi liiklusest taipavad, ei võta kuulda keegi. Ei ole ju mina ainuke „tarkur“. Võiksin/võiksime ju sellest ise ajakirjanduses pajatada, aga suhtumine on ju teada, et äh, mingi liiklusõpetaja tahab maailma parandada!
Tegelikult ei soovi me mingit isiklikku tähelepanu. Aga ajakirjandusel/ajakirjanikel on selline võim, mis sunnib mingilgi kombel „spetsialiste“ liigutama ning vähemalt asja kuidagi seletama. Hakkajale ajakirjanikule seoses liiklusega teemasid jätkuks. Näiteks, miks on tänase seisuga B-kat juhieksami sooritamisele pääsemiseks järjekord sisuliselt neli kuud.
