Stina Andok / foto: Karoliine Aus
Kolmandat aastat järjest kohtusid septembrikuus Raplas kultuuriklubis BAAS mitmetahulised kultuuriimpulsid.
Kolm aastat ja kolm erinevat, aga samas üht joont hoidvat festivali on pikk korraldamisprotsess, mille järel võiks eeldada, et vähemasti nii väikeses kohas nagu seda on Rapla, on kõik inimesed juba festivaliga kursis. Ometi on kolm aastat festivalikülastajale ilmselgelt liiga lühike aeg, sest nii nagu varasematelgi aastatel, nii leidus selgi korral festivalil inimesi, ka vägagi kohalikke inimesi, kes sattusid sinna puhtjuhuslikult teadmata hästi isegi miks ja kuhu nad sattunud olid.
Sel aastal oli tunda ja näha, et inimesi on rohkem kui varem. Eriline rõõm oli tõdeda, et mingil moel oli suudetud festivaliga tutvust tegema meelitada niivõrd laias vanuserühmas inimesi. Tõepoolest võis näha siin-seal perekondi – imikuid, väikelapsi, noori oma emade ja isadega ning nende emade ja isadega.
Ühe hea kultuurifestivali võtmeks võikski olla see, et sealt leiab igaüks endale midagi nautimisväärset. Kui parasjagu ükski konkreetne etteaste ei köida, kosutavad hinge ja kõhtu ühtviisi nii kohvik, baar kui ka restoran. Igaüks neist eraldiseisvalt omamoodi soe ja kutsuv. Heaisulisena oskan hinnata kõhutäie väärtust meeleolukate esinemiste jälgimise vahepeal.
Kava oli tänavu aukartustäratavalt põnev. Kui palju tuttavaid ja väga tuttavaid nimesid nagu Tõnis Mägi, Silver Sepp, Miljardid, Doris Kareva, Joonas Hellerma ning vähemalt sama palju vähem tuntud, avastamata nägusid ja nimesid nagu Puuluup, Pihlap•uud ja Niillas Holmberg.
Jutustajate ja lauljate vahepeal sai vaadata Rapla Vesiroosi gümnaasiumi kasvandike kunagise festivali Kaader tarvis loodud lühifilme, teha lähivaate Ants Tammiku dokumentaalfilmile „Maran”, nautida väga tuntud „Vanamehe multika” episoode ning osa saada festivalialal läbivalt ka Kohila keraamikasümpoosionitel valminud kunstiteostest.
Minu lemmiklavaks kujunes täiesti subjektiivsetel põhjustel Raplamaa Sõnumite lava nn Värviruumis, mis oli parajalt intiimne ja hubane, aga peamiselt köitis see ala mind ikka seal üles astunud inimeste pärast. Dokumentaalfilm „Maran” oli ruumi esimene üllataja minu jaoks, aga sellele järgnes veelgi jõulisemalt Joonas Hellerma ja Erkki-Sven Tüüri vestlus-arutelu raamatute ja lugemise teemal.
Lõppkokkuvõttes üpriski abstraktseks ja laialivalguvaks kujunenud arutelu ilmestas hästi mõlema vestleja tugev soov oma kogemust pikalt lahti seletada. Hea oli kuulata inimesi, kellel oli tabavaid seoseid ja puutepunkte konkreetsete teostega, mis olid teineteisest küll erinevad, aga ometi juhuslikult ristuvad. Selliste sõnavahetuste järel sünnivadki värsked lugejad, saab taas kellegi huvi raamatute suunas sütitatud.
Keskööluule Doris Kareva, Timo Marani ja neid vahelduvalt saatva elava muusikaga lõi muust festivalist täiesti eraldiseisva õhkkonna. Ruum, mis täitus pilgeni rahvaga, mahutas endasse uskumatult palju vaikust. Selles hetkes kõik kuulatasid. Ilma mikrofonideta esitatud luule väljavõtted läksid õige pisut suures hämaras ruumis kaduma, kuid õhustiku erilisust see siiski ei vähendanud.
Sellegipoolest kõlasid kõrvus ja hinges tugevamini saami luuletaja ja muusiku Niillas Holmbergi veidrad susisevad luuleread ja kajavad joigid. Holmbergi ja Mathura omavaheline vestlus oli loomulik ja seda oli lihtne jälgida. Holmbergi luule jättis sügava, südamliku ja puhta mulje, millele on raske kõrvale sarnast pakkuda. See saami poiss oma lugudega oli vist minu jaoks see kõige eredamalt särisev täht ses sügiseses taevas.
Särin kasvab ja areneb. Esimesel aastal oli natuke üht ja pisut teist, õieti teadmata, kas midagi võiks veel olla, aga kolmene Särin juba teab, mida tahab. Ometi on lisandunud iga aastaga midagi nii orgaaniliselt, et korraks tekib tunne, justkui oleks see alati nii olnud. Mõni aasta veel ja ma arvan, et me ei kujuta enam Raplat õieti ettegi ilma Särinata. Ilma festivalita, aga eelkõige just ilma nende inimesteta, kes festivali ennast ja meid siinsetena kultuuripildis edasi veavad.
