Helerin Väronen / foto: erakogu.
Kultuurifestival Särin on selleks korraks lõppenud, kuid selle järelkaja uute lemmikute, mälestuste ja loodud tutvuste kaudu kestab edasi.
14.-15. septembril tulid Baasis lavale väga mitmekülgsed esinejad, kelle hulgast leidsid kõik midagi endale sobivat.
Särin algas Koolitantsul lastetantsudes finaali jõudnud tantsuga “Tuulluul”, mida esitasid Püha Johannese kooli 1.-4. klassi lapsed. Tants põhineb Silver Sepa lool “Tuul võttis mind pääle” ja Silver oli ise kohal seda lugu mängimas. Eriti huvitavaks muutis esituse Anumai Raska, kelle Free Flow tants on mulle varemgi silma jäänud.
Muusikaliselt jättis ilmselt parima mulje Puuluup. Minu jaoks oli see väga üllatav, sest kui ma Puuluupi neli aastat tagasi esimest korda Viljandi Folgil kuulsin, ei arvanud ma neist absoluutselt mitte midagi. Imelikud tundusid. Tallinna Merepäevadel kuulsin neid ka korra ja selleks ajaks oli mulle hakanud meeldima nende lugu “Süüta mu lumi”. Nüüd Särinal neid nähes tõdesin, et imelikud on Ramo Teder ja Marko Veisson jätkuvalt, kuid see on väga äge imelikkus.
Üheks lemmiklooks kujunes “Hobusemäng”, milles nad on suutnud omavahel ühendada rahvalaulu ja Deep Purple`i klassikalise loo “Smoke On The Water”. Pluss muidugi need tantsusammud. Ja Puuluubi meeste kummardused oleks lausa väärt patenteerimist, see stiil peab jääma vaid neile.
Cätlin Mägi plaadi “Mu pill parmupill” esitluskontsert oli pärast Puuluupi palju rahulikumas meeleolus, kuid ka vägagi nauditav. Mida ei osanud sellelt kontserdilt oodata, oli hea huumor. Cätlin oskab peale mõnusa muusika ka väga muhedat nalja teha. Pärast kontserti plaati ostes – see oli väga hea investeering – oli tore näha kahte kõige pisemast fänni, kes väga-väga Cätlini muusikat armastasid. Tänu sellistele inimestele nagu Cätlin ja need pisikesed lapsed elabki meie pärimusmuusika jätkuvalt edasi.
Holy Motors´i kontserdile läksin meelega nii, et ei kuulanud varem nende muusikat, et lasta ennast üllatada. Jutt sellest, et nende muusika kõlab, nagu nad oleks terve elu Ameerikas elanud, vastab tõele. Midagi on nende muusikas sellist, mis viib mõtted Nancy Sinatra peale. Ja muudab olemise ka natukene nukrameelseks. Igatahes oli see õige meeleolu, millega minna Doris Kareva ja Timo Marani luulet kuulama ja sellises õrnemas meeleolus õhtule punkti panema.
Särina teine päev algas lastehommikuga kahes osas. Loomeruumi teatriring Teatriruut tõi lavale natuke teistsuguse Tuhkatriinu loo, kui me harjunud oleme. Erki Kaikkonen ja Rain Tunger rääkisid aga muinasjutte ja laulsid ning panid ka publiku endaga kaasa laulma. Olulise asjana tuletasid nad meelde, et me kõik oleme võlurid, kellel on tänu võimele ilusaid sõnu öelda võime muuta teise inimese päev palju õnnelikumaks. Samuti jäi nende muinasjuttudest kõlama mõte, et kõik, ka halb, on millekski hea ja samas läheb kõik siin elus mööda, nii hea kui ka halb.
Muusikas tegid sel päeval minu jaoks ilma Uus Energia ja Black Bread Gone Mad. Esimene neist meenutas oma reggae-rütmidega Anguse muusikat. Mõnus muusika, eriti kui reggae peale läheb. Päär Pärensoni hääl on just sellesse bändi sobiv. Tänu neile sain aga pärast teada, kui oluline bändi jaoks on hea helitehnik ja nemad jäid oma helitehniku Sten-Olle Moldauga väga rahule.
Uus Energia on selline mõnus kulgemise bänd, aga Black Bread Gone Mad on tõeline küte. Neid kuulates lihtsalt ei saa paigale jääda. Eriti tore on see, kuidas nad on oma muusikasse sisse toonud pärimusmuusika.
Õhtu viimaseks esinemiseks jäi stand-up, kus rahvast naerutasid Kait Kall, Joonas Veelmaa ja Heli Jürisson. Veelma puhul oli tajuda, et ta oli tegelikult päris närvis, kuid mõned pärlid tema esinemises siiski leidusid. Jürisson oli laval enesekindel ja naerutas juba rohkem. Kõige oodatum ja kõige parem esinemine oli aga Kallil, kelle lapsepõlve ja noorusaja meenutused olid talle küll valusad, kuid publikule huumoriga ette kantud.
Peale uute lemmikute muusikas ja kirjanduses said aga ilmselt kõik festivalikülastajad kogeda, kui tore on näha just sellel festivalil ammuseid tuttavaid. Nii et Särin pole vaid inimese ja kultuuri puutepunkt, vaid ka vanade ja uute sõprade kohtumispaik.
