Stina Andok
V
Kuid armas minule on sügis, suve surm,
kui aasta rikkused kõik kogutud on aita.
Mis vaikse iluga siis närbub mets ja nurm.
Mõnd lastki nõnda näed – ei teda ükski paita,
ent siiski varjul on tas iselaadne hurm.
Küll paljud sügises ei leia muud kui laita,
kuid mind ta vaimustab. Sa tunnistama pead,
mu kallis lugeja, et tas on palju head.
VII
Mis nukker aastaaeg! Kuid silmadele rõõm.
On meeldiv minule ta lahkumise-ilu.
Mind paelub looduses see närbumise lõõm.
On kullas, purpuris kõik metsad, õhk on vilu.
Nii rõõmsaks värskeks teeb meid iga karge sõõm.
Vihm, udud, hallaööd. Päev aina väheneb,
ja ähvardavalt talv ju kaugelt läheneb.
Aleksandr Pukin Sügis. Tõlkinud August Sang
Maksin esmaspäeva hommikul parasjagu tanklas oma arvet, kui noor klienditeenindaja ütles, pilk naelutatud aknast välja: „Vihma sajab.” Osalt kehva kuulmise ja osalt seetõttu, et neiu leti tagant midagi tavatut oli lausunud, ei suutnud ma kohe tuvastada, mida öeldi. Minu selja tagant aga kostis leebe meeshääl: „Pidi päev otsa selliselt hooti sadama täna.” Pühapäeval oli alanud sügis.
Naeratasin teenindajale ja tänasin teda, oskamata omalt poolt vihma kohta midagi lisaks öelda. Väljas päike paistis ja taevast langes justkui kastekannust peenete, pehmete niredena selget vett. Tanklas seisime justkui omamoodi pilve all, katusega kaitstud märjaks saamise eest. Õhk oli karge, aga mitte näpistav, ning näis, et hetkeks jälgisime me nüüd kõik seal tanklas seda õrna sadu. Imetlusega.
Enne veel, kui ilmub kahvatu päike, katab meid pimedus. Tõusen varakult ja süütan küünla, et oleks mõnusam hommikusöök unistele hakkama panna. Peaaegu kogu mu lapse- ja nooruspõlve saadavad mälestused hommikuti kööki jalutamisest ja seal ema ning küünlaleegi tervitamisest. On rahunemise aeg. Tuul marutab õues, saadab helgete täppidena akendele läikivaid piiskasid, aga keha puhkab. Lähenemas on hingede aeg.
Puitpõranda naksudes jalutan seina najale laotud puudeni. Võtan sealt mõned peenemad ja asetan väikese paberinutsakaga pliidi alla. Tõmban tikku ja ootan. Kumava soojuse taustal on kuulda õrna praksumist. Valgus mängib leekide tantsimise saatel mööda põrandat ja seina.
Mu vanaema istus kord oma köögilaua taga, mis seisab nüüd ka meie köögis, mõned meetrid vanast kohast eemal, ja ütles: „Mulle meeldib, kui puud praksuvad.” Mulle ka. Kui oli veel suvine leitsak ja ma lamasin kurnatuna õhtul voodis, suutmata uinuda, mõtlesin, kas jään seda tunnet igatsema, kui on käes tuuline, niiske sügis ja need vanad seinad uluvad. Ei jäänud. Tuli mängib, puu praksub, keha puhkab ja hinges on rahu.
