18.3 C
Rapla
Neljapäev, 19 mai 2022

Vestlusring: Me nägime üsna palju vaeva, aga võimu ja võimekust pole juurde saanud

Sel esmaspäeval möödus aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimisest uutes haldusüksuste piirides. Haldusterritoriaalse reformi vajalikkust põhjendati avalikkuses ennekõike sellega, et suuremad omavalitsusüksused on võimekamad, suutelised osutama kodanikele parema kvaliteediga teenuseid (!) ja nad on ka keskvalitsusele tõsiselt võetavad partnerid.

Samas näitas Külaliikumise Kodukant septembris kogu Eestis läbi viidud küsitlus, et külade esindajate meelest on külaelu pärast haldusreformi muutunud keerulisemaks, külavanemaid ega külaseltse pole valla arengut puudutavatesse otsustesse varasemast rohkem kaasatud, info ei jõua nendeni ja kaugemale jäänud vallamajas pole külade vajadused enam hoomatavad.
Kuidas aasta on möödunud Rapla maakonna neljas omavalitsuses, selle üle arutlesid Raplamaa Sõnumite vestlusringis vallavanemad Piret Minn (Rapla), Heiki Hepner (Kohila), Villu Karu (Märjamaa), Indrek Kullam (Kehtna) ning Rapla vallavolikogu esimees Rene Kokk.

Kuidas te suhtute väitesse, et 2017. aasta piirireform – see on Sulev Mäeltsemehe määratlus – ei tähendanud haldusreformi, haldusreformi probleemid alles algavad ja Eesti riigi eksistentsi suurim probleem on praegu totaalne võimetus olla kohal kogu riigi territooriumil?

Hepner: Ma ei oleks nii resoluutne selles definitsioonis. Haldusrefom iseenesest on tõesti märksa laiem, piirireform on selle üks osa. Esmajärjekorras kaasneb sellega, kui muudame omavalitsuste suurusi, teatud funktsioonide ülevaatamine, lisamine, mõne asja efektiivsemaks muutmine, ärajätmine. Aga siia tuleks tõesti tuua ka riigi tase. Omavalitsuste rahastus on ülioluline küsimus. Vallad peavad tänaste vahenditega hakkama saama ja tegema väga raskeid valikuid. Selles mõttes oleme tõesti alles üsna alguses. Võib-olla ongi pisut petlik ettekujutus loodud, et nüüd on tegemist väga võimekate omavalitsustega ja nad võivad riigilt ka veel ülesandeid üle võtta. See on küll vale tõlgendus.

Kullam: Kohe alguses läks valesti see, et ei julgetud teha otsust, et alampiir on 10 000. Siis oleksid olnud teistsugused arengud ja pingeid oleks vähemaks jäänud. Täna oleks Raplamaal võinud olla üks, äärmisel juhul kaks omavalitsust. Sellest on mul kahju. Riigi kohalolekust ääremaal või kaugemas piirkonnas on vähe kasu, kui keegi on seal ilma vahenditeta. Heikil puudub väikese valla ülevõtmise kogemus. Mina näen, et seal oli väga palju tühja ja tarbetut tööd ja kui see töö koondus, siis paljudel ametnikel jäigi tööd vähemaks, sest kõiki asju ei pidanud topelt tegema.
Tegelikult osavaldadega män­­gimine midagi kaasa ei too. Osavald võib ju olla, aga sisulist ülesannet ta täita ei suuda. Küsimus on ikkagi kohaliku kogukonna tugevuses. Kui kohalik kogukond suudab iseennast formeerida ja omale n-ö lähteülesande anda, et mida nad tegelikult soovivad, siis nad selle ka saavad.

Minn: Üks põhiküsimus, et osavald sisuga täita, on selles, kas osavallal on oma eelarve. Kui neil ei ole oma ressurssi, mida valitseda, siis ei olegi… Meil näiteks osavaldadel oma eelarvet ei ole.

Karu: Vigalal on oma eelarve. Küll suure eelarve sees, aga põhimõtteliselt omaette.

Kokk: Mulle tundub ka, et riik oleks pidanud tegema selle otsuse luua maakonnapõhised vallad. Mis osavaldadesse puutub, siis oluline on see, et väikestes kohtades osavallakogud töötaksid, et inimesed oleksid aktiivsed. Et sealt tuleks sisend volikogule ja vallavalitsusele otsuste tegemiseks. Seda aktiivsust on vaja igati elus hoida.

Minn: Olen natuke nõutu. Asja nimetati küll riigireformiks, aga oleksin sellisel juhul oodanud riigilt rohkem initsiatiivi, konkreetset sõnumit, et meie riigi optimeerimiseks on vaja teha selliseid asju ja punkt. Tegelikult jäeti see suuresti rahva otsustada, inimesed aeti siin-seal omavahel tülli. Riik ei väljendanud oma ootusi ja nägemust tegelikes, reformivates otsustes, vaid asi lasti lõpuks liiga vabaks ja küsimus on, kas eesmärk suudeti täita. Ma pole kindel, et meie riik toimib optimaalsemalt.

Karu: Ma ei ole Mäeltsemehe öelduga 100% nõus. Ilma piiride muutmiseta tulemuslikku haldusreformi teha ei saa ja ma ei ole kindel, et selles reformis oligi eesmärk ainult piire tõmmata. Eks taheti elanike arvu saada omavalitsuses suuremaks, nii et üks tingis teist.
Mis puutub maakonna­suu­rusesse omavalitsusesse, siis see tuli ka Raplamaal korraks üles. Ma ei mäleta küll mingit poolehoidu sellele ideele. Märjamaal meil ei olnud suuri valikukohti. Alustasime jah kolme vallaga läbirääkimisi, aga lõpetasime kahekesi. See oligi kohalike inimeste otsus, et nii kujunes. Kui asi on demokraatlikult otsustatud, siis sellega tuleb leppida, vähemalt esialgu.
Mida Mäeltsemees haldus­reformi järjepidevuse all mõtleb, ma ei tea, aga sisu poolest on meile tulnud ülesandeid juurde. Mõnes mõttes võiks seda pidada ikkagi ka ümberkorraldamiseks.
Kui vaadata, mis on need tõsised probleemid praegu omavalitsustes, siis väga paljud neist ei seondu seadusesse kirjutatud omavalitsuse põhi­kohus­tustega. Omniva, arstiabi või ühistransport on need küsimused, mis inimesi väga palju puudutavad ja mille puhul kohalik omavalitsus saab küll olla partner asjade korraldamises, aga kahjuks ei saa me olla juhtrollis, kuidas asju ümber korraldada. Selles osas on riigil jäänud midagi tegemata. Need küsimused oleks võinud enne haldusreformi läbi mõelda.

Hepner: Vaadates Ees­ti kaarti, julgen öelda, et ma ei ole veendunud, et maakonnasuurused oma­valit­sused oleksid Eestile hea. Kui me sellise ülesande püstitaksime, siis me tõepoolest saaksime situatsiooni, kus oleks Tallinna linn pluss veel 14 keskust, lisame Narva ja Kohtla-Järve ka juurde. Ja see olekski kogu Eestimaa või? Minu meelest on selles osas ülesande püstitus lihtsalt vale.
See (valdade ühinemine – toim) on rahva otsus, mis ei pruugi alati olla kõige optimaalsem, aga ta on tehtud selles mõttes tugeval vundamendil. Kui otsustab üks inimene, võib kaugemalt vaadates see tunduda õige, aga lähiperspektiivis võib olla seda praktiliselt võimatu ellu viia, kui tegemist on demokraatliku riigiga. Ma arvan ka, et ühel hetkel see haldusreform jätkub, ka piiride osas, aga esialgu võiks olla neli aastat paikaloksumiseks ja neli aastat arupidamiseks. Siis võib-olla tõesti on aeg uuesti optimeerida, muuta.
Aga kui võtame eesmärgi, et peavad olema ainult maa­konnakeskused, siis see… Mis see Harjumaa koos Tallinnaga oleks? Harju vald? Või Ida-Virumaa. Raplamaad vahest võime ühe moodustisena võtta, aga mulgid ja Viljan­dimaa on täiesti omaette ooper, Pärnumaal on tohutud metsa- ja soomassiivid ja linn ühes servas. See oleks puusalt tulistamine, kui meil oleks 15-20 valda.

Karu: Sa tahad öelda, et maakondade erinevused poleks sellega kadunud, probleemid oleksid enam-vähem samad?

Hepner: Absoluutselt. No võrdle, kui Hiiumaa ja Harjumaa oleksid kaks valda. Või Raplamaa ja Ida-Virumaa.

Minn: Haldusreformi ideo­loogid peaksid silmas pidama juhtimise klassikat, et iga organisatsiooni kasvatades sa midagi võidad ja midagi kaotad. Väikesel organisatsioonil, mõtlen haldus­üksust, on oma plussid ja miinused ja suurel omad. Tasuks vaadata, mis on sisuline eesmärk haldusreformi tehes ja kust see rajajoon võiks minna, et eesmärgid saaksid realiseeritud.

Kui räägitakse totaalsest võimetusest olla kohal kogu riigi territooriumil, on mitmed autorid viida­nud harukondliku juhti­mise vohamisele. Neid näi­­teid on mitu, kasvõi Omniva, kus on tekkinud riigist ja kohalikust elust sõltumatud juhtimismudelid. Lahendatakse mingisuguseid probleeme mingisugustel eesmärkidel, mis on laiemale avalikkusele mõistetamatud. Praegu kardetakse, et möö­dunudaastase reformi järel võivad need protsessid järjest tugevneda.

Minn: Firma on pandud natuke kahepalgelisse olukorda. Ühtpidi on ta äriühing, kuigi riigi oma, ja peab teenima kasumit ja teistpidi täitma seadust. Siin ongi konfliktikoht. Kui eeldame, et riik oleks olemas igal pool, siis ei taga see kindlasti sellele ärile parimat kasumlikkust.

Mis on riigi eesmärk, kas teenida kasumit? Ka tervishoid on viidud äri­mudeli tasemele.

Kokk: Samasse valdkonda käib see, et meil ei ole enam Eesti Energia teeninduspunkti. Seesama oli autoregistrikeskuse äraviimisega, mille vastu me võitlesime. Seesama on Omnivaga, ilmselt kaovad ära postipunktid. See on väga suur probleem.

Kullam: Postiseadus ütleb, et igas vallas peab olema vähemalt üks postkontor. Kui kolm või neli valda ühinesid, siis Omniva täidab täna seadust, kui Raplas on postkontor olemas. Juba sellega tekkis vastuolu – ta ei peagi oma ülesannet täitma, sest seaduse ees on nad nüüd puhtad.

Hepner: Raha ei ole kunagi piisavalt ja optimeerimine ei pruugi olla lõpuni vale, aga see peab olema läbimõeldud ja ka kohapeal läbi räägitud. Ega omavalitsusjuhid ole riigivaenulikud. Nad saavad aru, et mõnda asja optimeerides leitakse alternatiivsed lahen­dused. Aga puudu on sellest, et räägitakse ja tehakse koostööd.

Karu: Küsimus ongi, kas riik oskab oma raha parimal viisil kasutada. Ühelt poolt raporteeritakse meile tasuta transpordist ja jumala eest, kellegi jaoks ongi see hea, aga samal ajal on seal kõrval probleemid, mis on vähemalt sama ulatusega, nagu tervishoid või sideteenuste pakkumine. Suhtumine on selline, et kõik me peaksime oskama kõikvõimalikke tehnilisi vahendeid kasutada ja oma vajalikud asjad kodus laua taga ära lahendada, aga tegelik elu ei ole see.
Väga õige, riigi suhtlemine tavakodanikuni välja jätab soovida. Võetakse vastu otsuseid, mis ei tugine kindlatel teadmistel, uuringutel, vaid raporteeritakse otsust kui jõulist ja heatahtlikku ettevõtmist rahva suhtes ja eeldatakse, et see ongi, mida kõik soovisid. See ei pruugi nii olla.
Seesama tasuta transport viitab harukondlikule juh­timisele. Ühe minis­teeriumi kaudu on vastu võetud kogu riiki hõlmav otsus.

Hepner: Me nägime üsna palju vaeva, et mingitki kaasarääkimise võimalust saada.

Karu: See oli pigem nii, et kas olete või ei ole nõus. Aga kompromissi… Võib-olla võib seda nii nimetada, mida me saime.

Minn: Kas meil ei ole mõisted natuke sassi läinud? Minu meelest riik on kodanikud. Kui räägime valitsusorganitest, siis see on valitsemine või võim. Selles mõttes on omavalitsus riigile – rahvale – kõige lähemal. Täna on kahetsusväärselt nii, et me peame selgitama, et kõige ehedam sõnum jõuab riigilt ehk rahvalt kõigepealt omavalitsusse. Kui vaadata valitsemise hierarhiat, siis peaks tegelikult rohkem meid kuulatama kui vastupidi.

Kokk: Minu jaoks on murekoht, et erinevate väga vajalike riigiasutuste ja teenuste kokkutõmbamisega lükatakse see optimeerimine paljuski kohaliku omavalitsuse elanikule, kes peab selle kulu võtma enda kanda. Vahemaad lähevad suuremaks. Elanik on see, kes peab oma tööaja, pere, vahendite arvel leidma lahendusi ja sõitma suuremaid vahemaid teenuste saamiseks. Puhtalt Exceli tabeli järgi on kõik õige, lööme kokku suuremasse kohta, küll inimene käima hakkab.
Samamoodi näen iga päev, et inimesed ei ole valmis selleks, et pangakontorid sularahaga enam ei arvelda. Ma olen nõus, et me lähme sinnapoole, aga mingeid protsesse teeme liiga kiiresti. Sellesama tasuta transpordi puhul peaks valitsus mõtlema, et kui viime teenused inimestest kaugemale, siis võib-olla peaks oluliselt rohkem raha panustama transporti, et sõidugraafikud oleksid tihedamad ja inimestel oleks võimalus sõita nende teenuste järele.

Reformi eel räägiti väga palju sellest, et saavutatakse väga suur kokkuhoid val­da­de ühendamisega ja samas saavutatakse väga suur võimekus. Kas teie või­malused ja võim on suurenenud?

Minn: Haldusreformieelne Rapla oli valdavalt tiheasustusala, nüüd on meiega liitunud valdavalt hajaasustusala ja see juba iseenesest kõneleb enda eest. Teatud efektiivsused on langenud. Küsimus ei ole selles, kas peame olema igal pool ühesuguse efektiivsusega, aga fakt on see, et meie liitvallas elavadki inimesed maal ja see on natuke teistsugune elukorraldus. See ongi meie valla jaoks üks suuremaid väljakutseid saavutada selles olukorras meie kodanike võrdne kohtlemine. See võrdsus ei pea olema absoluutne, aga see peab olema põhjendatud, miks just nii on. Ainult numbreid vaadates ei saa küll öelda, et kõik läks efektiivsemaks.

Suurte omavalitsuste loo­mi­sega on võim tsen­tra­liseerunud suure­matesse keskustesse ja äärealad jää­nud murelasteks või vähemalt ei ole tulevik väga kindel.

Minn: See on selline kasvamise protsess. See on osavallakogude või küla­vane­mate ümarlaua teema. Eks ta peab olema jah rohkem kohaliku kogukonna aktiivsus ja initsiatiiv, et nad ei kaoks pildilt ära. Üks hea näide oli kaasav eelarve. Alguses oli liitunud valdadel väga tugev kartus, et Rapla võtab oma, aga tegelikult kukkus välja vastupidi. Väiksemates kogu­kondades on identiteet tugev ja sa tead, et pead ise asja korda ajama. Suuremas keskuses mõeldakse, et ah eks naaber teeb.

Kabalas kurtsid inimesed, et kuna neil oli vähem inimesi, siis nad kaasavas eelarves pildile ei pääsenud.

Kokk: Järgmisel aastal on igale liitunud vallale oma rahasumma. See läheb sinna piirkonda niikuinii, aga vastavalt nende ettepanekule.
Julgen arvata, et esimesed neli aastat on vaja aega atra seada. Kui võrrelda, siis viimasel aastal on volikogu võtnud vastu 47 määrust ja 104 otsust, perioodil 2016/17 oli määrusi 26 ja otsuseid 79. Sellest on näha, et koormus on päris märkimisväärselt tõusnud nii volikogul kui ka vallavalitsusel.

Hepner: Ma usun, et teatud efektiivsus ühinemisega saavutatakse. Täna on meil kõik valdkonnad kaetud, spetsialistid on pädevad, aga kitsaskoht on selles, kui keegi jääb haigeks või on puhkusel.

Minn: Kas olete oma tempodega rahul, kui kiiresti te asju menetlete?

Hepner: Täna on tempo seadusega ette antud ja ma arvan, et kiiremini praegu ei saagi, sest enamik asju on tsüklilised. Puhkuste asendamisel oleks veel vaja mõelda, et see oleks lahendatud nii, et ei tõuseks valitsemiskulud. Aga Kohila valla tulubaas elaniku kohta on pisut midagi muud kui Märjamaal või Setomaa vallal.

Minn: Samas valitsemiskulu peaks sõltuma elanike arvust ja territoorumi suurusest, mitte tulust elaniku kohta.

Hepner: Seda ei saa ignoreerida. Valitsemiskulu on suhtarv eelarvesse.

Minn: Põhimõtteliselt sa ikkagi valitsed teatud hulka inimesi ja territooriumi teatud ressursi abil. Kui see territoorium ja elanike arv läheb kaks korda suuremaks, siis ei saa ka valitsemisressursi vajadus jääda samaks.

Hepner: Absoluutselt, aga see eeldab, et kasvab ka tulubaas. Kas just kaks korda, aga sul on vaja ka kaks korda rohkem teenust osutada.

Minn: Just nimelt. Efektiivsus ei ole lineaarne.

Erinevad autorid ütlevadki, et enne reformi räägiti liiga palju efektiivsusest ja kokkuhoiust. Eesmärk peaks olema saavutada parem tulemuslikkus sõltumata sellest, mis see maksma läheb.

Minn: Samas Eesti riigi elanike arv on selline, nagu ta on ja maksutulu ka. Me ei saa seda ignoreerida.

Karu: Mina ei tunneta, et oleme võimu juurde saanud. Otsustamispädevus on enam-vähem samaks jäänud. Kui võimekusest rääkida, siis vallavanem pole selles mõttes objektiivne hindama, sest olles ise pidevalt selle sees, ikka usud, et loomulikult oleme võimekad. Haldusreform iseenesest oli niisugune soodushetk, kus oli võimalik ja lihtsam ringi teha valitsemisstruktuure, personali ümberkorraldusi. Märjamaal oleme kompetentsuse tasandil võimekust juurde saanud, aga see on minu subjektiivne hinnang. Vallamajja tuleva tagasiside põhjal arvan, et meie tänane võimekus on enam-vähem. Pole väga palju teemasid, millega omavalitsus päris toime ei tuleks.
Peab ausalt tunnistama, et teede valdkonnas on täna vahendeid vähe ja siin polegi midagi teha. Kui riik appi ei tule, siis me ei ole oluliselt võimelised parandama.
Võimekana tunneme end üldisel juhtimistasandil, oleme võimelised juhtima keskusest suuremat territooriumi kui enne, aga ma ei ütleks, et oleksime võimekamad keskusest kaugemale mingites valdkondades rohkem investeerima. See on jäänud samale tasemele, mis oli. Kõik oleneb tuludest, mis faktiliselt laekuvad.

Hepner: Ütleme otse välja, et teed on totaalselt alarahastatud. Teederahastus peaks olema minimaalselt topelt ja hea tulemuse annaks, kui see korrutada kolme või neljaga. Kohila vallas oleme arvutanud, et kui tiheasustusalal kogujateed korraliku katte alla viia, on miinimumsumma 10 miljonit. Kui me oleks olnud üks maakond = üks omavalitsus, ei oleks see probleem kadunud.

Minn: Mis te arvate, millisel kujul oleks kogu meie riigi majandamine täpsem? Kas siis, kui riik on hästi õhuke ja omavalitsus hästi jõukas, näeb täpselt, kuhu mingil hetkel mingit ressurssi panna, või vastupidi – riik on hierarhiline, hästi keerulise struktuuriga ja omavalitsus majanduslikult mitte väga võimekas? Kas siis on ressursikasutus täpsem? Tegelikult haldusreformi sisuline lahendus on ressursi jaotus, mitte nii väga territooriumi jaotus. Täna saame 11-12 protsenti riigi eelarvest ja sündmustepõhist rahastust, aga kui protsent oleks täiesti teistsugune, oleks raha kasutus elanike teenindamisel ja elanike probleemide lahendamisel palju täpsem omavalitsuse tasandil.

Kullam: Seda võib vaadata kahtemoodi. Kus täna elab põhiline osa elanikkonnast? Kui vaatasime mõni aeg tagasi ekspordivõimekust, oli Raplamaa hästi kaugel tagaotsas. Sisuliselt me ei tooda ju mingit väärtust ja mis alusel me peaksime siis seda raha tagasi saama. Ilmselgelt, kus raha toodetakse, seal seda ka kulutatakse. Riik võtab tulumaksu ära, jagab selle ringi ja tasandab tasandusfondi kaudu.

Minn: Kas me teame täpselt, kus Rapla elanikud töötavad ja toimetavad? Nemad võivad küll oma tööga lisaväärtust toota, sest nad ei tööta Rapla maakonnas.

Hepner: Kohila vallast kõva kolmandik on tegelikult Tallinnas.

Kullam: See ongi asja olemus, et tööstus on koondunud Tallinnasse. Kui rahvas ikka valgub Tallinnasse kokku, võime me siin ääre peal kuipalju tahes targutada, raha see meile juurde ei too.
Meil Villuga on selles mõttes sarnane kogemus, et asusime tööle 2014 ja nelja aastaga nägime oma ametnike võimekuse ära, saime nüüd ümberstruktureerida, teha seda enda käe järgi. Kes ei soovinud töötada, need lahkusid, keda oli vaja vahetada, need vahetati. See oli kindlasti efektiivsuse tõus. Raplal seda kogemust ei olnud.
Suurus ka. Meile tuli ainult üks vald juurde, polnud sebimist mitmes liinis. Aga raha sellega küll juurde ei tulnud, midagi järele ka ei jäänud. Maapiirkonnas olid ametnike palgad nii nirud, et sellega inimesi ei palka. Vahe kulus selleks, et maksta inimestele palka ja saada endale konkurentsivõimeline töötaja.

Minn: Rapla üks eesmärke oli jagada vallavalitsemise pädevus nelja valla peale ära. Igas vallas oli pädevaid spetsialiste, keda ei tahtnud kaotada.

Hepner: Kui peaks mustvalgelt valima, valiks enamik omavalitsusjuhte tugevama omavalitsuse ja õhema riigi, sest nad usuvad oma võimekusse kohapealset elu korraldada. Aga kindlasti on siin toone sees. Meditsiin on hästi keeruline, ja on terve rida asju, mida ei saa niimoodi võtta. Aga me tunnetame kohapealset valu ja võlu märksa täpsemalt, kui seda Tallinnas tehakse. Teinekord ei tee inimene vahetki, kas on riigi või omavalitsuse ülesanne. Kui inimene on pahane, tuleb ta kõigepealt valda, peame ta ära kuulama ja siis vaatama, kas hammas hakkab peale.

Kullam: Täna hakkab pangaliit uuesti rääkima sularahaautomaatidest. Tallinnas on ühel tänaval kolm erinevat automaati, aga meil ei ole väiksemates keskustes ühtegi. See on nii ebaefektiivne. Kui tekib totaalne elektrikatkestus, kuidas tagab riik sularaharingluse? Kes inimesed ära toidab? Pood on ju kinni. Riik võiks pankadele rohkem survet avaldada.

Minn: Valitsusinstitutsioonid laiutavad käsi, aga see on meie enda kätes, kuidas lahendus leida.

Hepner: Eesti Energia puhul ongi küsimus, kas tahame maale elu. Kes maksab kulu kinni, kui hakkad kaugemal kodu rajama? See ühendus on päris kallis lõbu.

Kullam: Tänapäeval pole ühtegi inimest, kes oma rahakotist kõik kinni maksaks, aga pangad alates Harjumaa piirist enam ei finantseeri, isegi ettevõtlust mitte, sest kinnisvara väärtus ei ole nende jaoks piisavalt atraktiivne. Siin peaks olema kas omavalitsustel või riigil hoovad, et seda toetada.

Kokk: Võiks kaaluda ka võimalikke maksuerisusi ettevõtetele alates teatud kaugusest Tallinnast.

Minn: Seda saab samuti kodanike võrdseks kohtlemiseks nimetada.

Reformikriitikud, kes rää­gi­vad sellest, et haldusreform peaks olema järjepidev, viitavad sellele, et 2017. aasta reformiga ei lahendatud väga olulisi probleeme ja reform peaks edasi minema.

Hepner: Ei ole nõus.

Minn: Kui rahuldab see pilt, mis täna on, siis ei peaks edasi minema.

Kullam: Pigem räägiksime siis riigireformist ehk ülevalt juhtimise tasand peaks ennast reformima. Meie püüaksime neli aastat stabiliseeruda ja siis neli aastat veel ka elada. Siis vaatame, kuidas olukord on kujunenud. Kui igal valimisperioodil teeme reforme, elu ei stabiliseeru, see läheb hüplemiseks. Aga maakonnatasandil on mõtlemiskohti küll ja veel, kuidas riigiasutusi laiali paigutada ja mismoodi peaksid ministeeriumid enda ja ametite tegevusi vaatama.

Sellele nad viitavadki, et haldusreform on orgaaniliselt seotud riigireformiga, va­lit­­semisreformiga. Aga riigi­reform jäi toppama.

Hepner: Selles mõttes peaks protsess edasi minema ja see võiks olla järgmise Riigikogu koosseisu suur ülesanne viia riigireformi edasi. On mõned kohad küll, kus riik peaks mõtlema. Olen pigem õhukese riigi pooldaja, aga see ei tähenda, et igaüks peaks ise hakkama saama. Riik teeb palju dubleerivaid asju, mida võiks ära jätta, ja jaganud kohustused kodanikele, nende koormus on kasvanud. Näiteks puurkaevude load võikski olla omavalitsuse otsustada, omavalitsuse üldplaneeringu kontekstis võiks olla omavalitsustel suurem otsustusõigus.

Minn: Aga tegelikult on vastupidine trend. Omavalitsuse mõiste hakkab volikogust, kuigi sina mõtlesid praegu vallavalitsust, aga meil on kogemus, et juba volikogule tahetakse ette öelda, kuidas otsustada.

Karu: Vallajuhina olen seda meelt, et väga tihedad reformid ei ole see, millest unistada. Nn regionaalpoliitika, kui seda ainult sõnades teha, ei muuda midagi. Ma ei väida, et katuserahad oleks parim variant omavalitsustele, aga mina ei ole ka see, kes hakkaks neid asju naeruvääristama. Kui riigi kõrgeim poliitiline kogu on selles kokku leppinud, siis rohujuuretasandil ollakse rahul, kui mingi rahahulk tuleb. Kokkuvõttes see mingiks ajaks mingid probleemid lahendab.
Loomulikult ei aita see suures plaanis kaasa regionaalpoliitikale. Aga kas riigis on olemas nägemus, mille järgi liikuda või käib see valimistest valimisteni ja iga valitsus kujundab eesmärgid neljaks aastaks? Kui see käib õhinapõhiselt, siis on see paratamatus, et areng käib nii, nagu ta käib ja kui midagi tahetakse muuta, läheb selle peale tohutu ressurss. Ma ei taha väita, et inimesed ei peaks maal elama, aga kui senine protsess jätkub ja ühel hetkel on maal nii vähe inimesi, et ka riiklikul tasandil mõeldakse, et sinna ei ole enam mõtet mingisuguseid asju teha, siis ongi see oma risk, kui tahad maal elada. Et puurkaev ja generaator olgu endal olemas. Ma ei usu, et see lähematel aastakümnetel nii drastiliseks kujuneb, aga ma ei näe ka, et riigi valitsused sellistesse tulevikustsenaariumidesse eriti panustaks.
Võib-olla on see tingitud sellest, et kui juba oled Riigikogus, oled huvitatud, et sellel ka mingi järjepidevus oleks. Ja kui siis häälte kogumiseks on vaja lihtsakoelisi sõnumeid ja katuseraha tüüpi annetusi teha, siis olemegi sellises olukorras.

Hepner: Laiendaksin katuserahade teemat Kohila vallale. Ma ei mõista neid Riigikogu liikmeid, kes arvasid, et Kohila vald ei vaja gümnaasiumi remondiks raha ja kui täna sai Kohila vald 200 000, et kuidagi edasi minna, siis kritiseerivad seda. See on ülimalt silmakirjalik. Aga regionaalpoliitikas võiks Eesti riigil olla pikk vaade teehoiukavale. See on esimene asi, mis peaks olema. Praegu on meil justkui kolm teed riigis – Tallinn-Tartu, Tallinn-Pärnu, Tallinn-Narva – ja rohkem vaja polegi. See on jama.

Kokk: Mina katuseraha sellisel kujul õigeks ei pea. Keegi ei pane küsimuse alla, kas Kohila vallal on raha vaja, aga selline jaotamisviis ei ole õige. See süsteem tuleb ära lõpetada ja see raha tuleb teistel alustel ära jagada riigieelarve kaudu.

Karu: See pole ka lahendus, kui üldse ei anta. See on arutelu teema, kuidas jagada tuleks.

Hepner: Muidugi võiks see käia nt RIP-i (regionaalsete investeeringute programm – toim) kaudu, aga see seisukoht, et asi on halb, kui mina ei saa otsustada, on silmakirjalik.

Haldusreformiga ei saanud omavalitsused juurde võimalust sekkuda nende küsimuste arutamisse, kuigi enne reformi seda lubati.

Hepner: Samm õiges suunas on see, et riigis on üks omavalitsuste esindusorganisatsioon ja selle sõnum on kaalukam ja läbimõeldum. Aga väga suurt imet ei juhtunud.

Minn: Võib-olla on vara veel, laseme sellel muutusel toimida. Ma arvan, et ka meie ROL-i sõnum nüüd, kus on neli valda, mitte kümme, on ühesem ja konkretseem, elaniku arvamust rohkem arvestav.

Hepner: Varem ikkagi toimusid sisulised hääletamised, aga nüüd oleme situatsioonis, et meeldib see või mitte, aga peame otsima konsensust.

Kullam: Kuni rahajaotamine käib tänastel põhimõtetel, mingit muutust tulla ei saa.

Rapla vallale on konkreetne küsimus. Kas esimese aastaga on suudetud luua ettekujutus, kuidas säilitada äärealade identiteet ja ühendada keskusega.

Minn: Esimest poolaastat nimetaksin paigaljooksuks. See oli kõik selleks, et uus vald saaks startida. Kui me ei oleks pidanud asutama uut valda, vaid ühinenud olemasolevasse, poleks see poolaasta selleks kulunud. Täna jõuame faasi, kus me hakkame tegelema eluliste asjadega. Sisuliselt see tähendabki jõuda mudeliteni, kuidas oma vallakodanikke võimalikult võrdselt kohelda. Üks aspekt on siin see, et kui toimetatakse haja- või tiheasustusalal, kust jookseb võrdsuse moment.
Pikk perspektiiv on minu jaoks see – kas see realiseerub läbi osavallakogude või külavanemate ja külade ümarlaua -, kuidas hoida keskus ja hajaasustusalad aktiivsed ja elus. Vallavalitsuse asi on need kokkulepped realiseerida, aga nägemus ei pea tulema vallavalitsusest. Pikk perspektiiv on seega vallaelanike võrdne kohtlemine, säilitades kohapealset identiteeti ja kogukonda.

Kokk: Minu arvates on olnud aega veel vähe. Nelja aasta pärast saame teha tagasivaates kaalutletumaid järeldusi. Tänane olukord on täiesti uus ka liidetud valdade inimestele. Ka nemad harjuvad olukorraga. Piltlikult öeldes sellised elulised asjad, nagu mismoodi õnnestub lumelükkamine suures vallas, näitavad.

Teeme kokkuvõtte.

Karu: Meil võib-olla tõesti ei ole Vigalaga olnud midagi eriti keerulist. Käimasolevat aastat loen mõnes mõttes üleminekuaastaks. Oleme sunnitud endistes valdades rakendama kohati erinevaid kordasid, aga eks see oli teatud mõttes algul planeeritud ja näha, et selline periood tuleb üle elada. Ma loodan, et valla uude arengukavasse on suudetud kirjutada midagi, mis võiks olla pikem perspektiiv. Haldusreform oli verstapost, millest alates võiksime hakata aega lugema. See oli hea võimalus teha lühikese ajaga üsna suuri muudatusi ja eks ta ikka elavdas haldussuutlikkust ja kohati ka kogukondlikku elu.

Minn: Eelöeldule jätkuks, et seda teed me sammume, aga kindlasti ei ole see üks pikk samm. Tuleb liikuda väikeste sammudega, olla paindlik. Mõned asjad tahavad rohkem läbirääkimist, mõned asjad rohkem harjumist, aga tõsiasi on ka see, et kui liidame nelja valda, siis kuskil keegi midagi kaotab, et teine kuskil midagi võidaks. Sellepärast tulebki anda aega inimestele kohanemiseks ja tulla välja ettepanekutega, et jõuda ühise eesmärgini.

Kokk: Minu soov oleks, et me vahepeal rohkem ei reformiks, et saaksime selle reformi ilusti lõpuni viia ja valla tööle, kaasata liidetud vallad, et tunneksime end ühe ühtse vallana. Identiteet peab igasse kohta jääma, aga tahaksime anda endast parima, et vald vallakodanike jaoks töötaks.

Kullam: Mul on selle üle hea meel, et tõenäoliselt aitasime Järvakandi välja raskest finantsolukorrast, tänu millele on võimalik need projektid, mille nad algatasid, ellu viia. Tänu sellele ei jäänud ka Kehtna valla projektid tegemata ja lisaks põllumajanduspotentsiaalile saime ka tööstust juurde. Ma arvan, et meie jaoks on reform olnud positiivne, vaatan perspektiivitundega tulevikku. Eks tulevik näitab, kuidas nelja aasta pärast olukord on, miks mitte ühel hetkel veel suuremaks minna.

Hepner: Mul on hea meel, et meie omavalitsusliit on kenasti töös, pole teineteisemõistmises probleeme tekkinud. On korralik väljakutse arengustrateegia osas, mis pikas perspektiivis toetab Raplamaa arenguid. Ma arvan, et optimaalne oleks 4+4 aastaks haldusterritoriaalne reform unustada.
Hästi oluline on, kuidas sisustab haldusreformi uus Riigikogu. Nende käes on arvestataval hulgal võimalusi seda hästi teha.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised