15. novembril on rahvusvaheline muusikateraapia päev. Maailmas on muusikateraapia väga populaarne, ent Eestis on see veel vähe levinud. Samas on tegemist teraapiaga, mis pakub palju võimalusi nii individuaalseks kui ka grupiga tööks.
“Tegemist ei ole sellega, mida paljud inimesed arvavad, et paned kõrvaklapid pähe ja kuulad muusikat,” räägib muusikateraapiat õppiv Siiri Antsmäe sellest, millised arusaamad inimestel sageli muusikateraapiast on. Tegelikult on muusikateraapias kasutusel kaks põhilist meetodit: retseptiivne ehk inimene kuulab muusikat, ja ekspressiivne ehk inimene mängib mõne lihtsa kõla- või rütmipilliga endast välja selle, mis tema sees on.
“Kui sa suudad selle emotsiooni või sõnumi pilli teel välja öelda, siis sa suudad seda tõenäoliselt ka päris elus väljendada,” selgitab Siiri. Mingit erilist muusika-alast haridust ja pillimänguoskust pole inimesele muusikateraapia jaoks vaja. “Musikaalsus on iga inimese sees olemas,” ütleb Siiri.
Muusika, mida teraapial kuulatakse, valib terapeut väga teadlikult, arvestades muusika rütmi, tempot, meloodiat, harmooniat jms. Põhiliselt kasutatakse klassikalist muusikat. “Kui terapeudil on vaja, et inimene läheks rohkem oma alateadvusesse, siis valib terapeut ka sellise muusika, mis sellele kaasa aitab. Aga teatud inimeste puhul ei ole vaja üldse alateadvusesse minna. Näiteks olukorras, kus on vaja tegeleda just käesoleva hetke ja olukorraga. Sellega, mis on inimeses just siin ja praegu,” räägib Siiri.
“Grupiteraapias hakkavad loomulikult mängima grupiprotsessid iseenesest. Aga grupis saab väga efektiivselt tööd teha, sest seal inimesed õpivad paralleelselt ka teiste inimeste pealt ja seal toimub ka inimeste vahel peegeldus,” räägib Siiri grupiteraapia spetsiifikast.
Nii muusika kuulamise kui ka mängimise kõrval on teraapias olulisel kohal ka analüüs, mida terapeut üheskoos inimesega teeb – juba sellest, mis pilli klient valib ja kuidas ta seda mängib, saab terapeut olulist infot.
“Ma olen mõne puberteedieas lapsega tööd teinud ja need on sellised lapsed, kes tulevad sulle Konsumis vastu ja on rõõmsad ja kõik on pealtnäha hästi. Aga mul on selline kogemus, et ühel seansil kuulasime üsna rahumeelset muusikat ja lapsel tuli selline info ja emotsioon üles, et ta ainult nuttis ja poole tunniga tuli välja, mis tal tegelikult kodus toimub.
Muusika mõju sa ei saa kontrollida, see, mis sinu seest tuleb, see tuleb. Kui sa lähed psühholoogi juurde, siis sa saad valida, mida sa räägid ja mida sa ei räägi. Muusika vabastab sind lihtsamini. Lisaks saab muid erinevaid loovteraapiaid sinna kõrvale kasutada nagu joonistamine, savi jms,” räägib Siiri, kuidas muusikateraapia toimib.
“Olgu tegemist siis lapse või täiskasvanuga, ei saa päris lõpuni teraapia vastuvõttu ette valmistada, sest sa ei tea, millega inimene seekord sinu juurde tuleb. Võib-olla on tal endal mõni teema kaasas, mida ta tahab arutada vms. See, millega me tegeleme, kujunebki kohapeal, aga igaljuhul on esialgu sessioonil sissejuhatav osa, mille käigus selgitatakse, millega hakatakse tegelema. Siis on sisuline töö ja lõpuks on kokkuvõtmise osa,” räägib Siiri ühest harilikust teraapia korrast ning lisab, et täiskasvanuga võib seansi pikkus olla maksimaalselt 1,5 tundi, aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsega saab võib-olla töötada vaid 20 minutit korraga. Kõik sõltub kliendist.
“See on eesmärgistatud protsess,” räägib Siiri. “Kui inimene tuleb esimest korda vastuvõtule, siis me paneme temaga paika eesmärgid, kuhu suunas ta soovib teraapia käigus liikuda,” räägib Siiri.
“Mõnikord inimesed tulevad ja käivad ära kaks, kolm, viis korda ja tunnevad, et nagu kuskile ei liigu. Selles olukorras on tegelikult inimese aju ja alateadvus võtnud kaitsepositsiooni, kus ta veel ei lase mingile materjalile ligi. Ta tajub, et klient ei ole veel valmis selleks. Aga see, mis tuli konkreetsel seansil välja, pidi praegu välja tulema, ja see, mis ei tulnud, sellele ei olnud õige aeg. Iga inimese teekond on personaalne ja inimene käib seda teed nende sammude haaval, milleks tema võimeline on. Ja terapeut on temaga seal lihtsalt kaasas – toetab teda ja aitab teda selles,” avab Siiri teraapia protsessi erinevaid etappe.
Võrreldes laialt populaarsust koguvate meditatsioonide, kongiteraapiatega jms, kus inimene läheb meditatsiooni ajal kogetuga koju, aitab muusikateraapias seansil terapeut kogetut ka analüüsida. “Sa saad selle välja rääkida ja arutada, mis see tähendas,” selgitab Siiri. Eelmiste elude jms esoteerilisega muusikateraapias ei tegeleta. “Muusikateraapia on teaduslikel uuringutel baseeruv,” kinnitab Siiri ja lisab, et alateadvus on osa meie psüühhikast ja sellega teadlik tegelemine ei ole esoteerika. “Kui sa mõistad iseennast ja saad enda käitumise põhjustest aru, miks sa midagi teed, siis see muudab ka sinu maailmavaadet ja teistesse suhtumist.”
Ükski laps pole halb laps
Põhjus, miks Siiri Antsmäe muusikateraapiaga seotud teavitustööd teeb, on noored ja lapsed. “Täiskasvanu saab ise valida, kas ta otsib abi või ei otsi. Noortel ja lastel seda võimalust ei ole – neid on vaja suunata ja juhendada. Ma arvan, et ei lapsevanemad ega pedagoogid väga palju muusikateraapia võimalustest ei tea ning see on põhjus, miks ma ka muusikateraapiat tutvustan,” selgitab Siiri. Üks võimalus on muusikateraapiaga tutvuda sel kolmapäeval Rapla Elujõu Keskuses.
“Mina usun, et ei ole ühtegi sündinud halba last. Kõigil tugiteenuseid vajavatel lastel on mingisugused põhjused, miks nad neid vajavad. Loomulikult on diagnoosid, mille puhul on saatus nii valinud, aga ATH puhul on väga palju, mida saab pere teha selleks, et laps nii kodu kui ka kooli keskkonnas paremini hakkama saaks. Muusikateraapia saab aidata näiteks ATH lapsi harjutada pikemalt keskenduma või oma emotsioone rahulikumana hoida. Keskendumisvõimet harjutatakse pilli mängimise, põnevate tegevuste või muusika kuulamisega ja uuringud näitavad, et laste keskendumisvõime läheb teraapia tulemusel pikemaks.
Samuti on muusikateraapias käiv laps klassis rahulikum, sest ta on saanud oma emotsioone välja elada ja ta on tundnud, et keegi pühendab ennast ainult talle ja tegeleb ainult tema emotsioonide, tunnete ja arvamusega. Vanematel paraku kahjuks selleks sageli aega ei ole,” räägib Siiri.
Muusikateraapiaga hakkas Siiri ise tegelema põhjusel, et korraga otsis see teema ta lihtsalt üles. “Mõned aastad tagasi sattusid täiesti võhivõõrad inimesed minuga vestlema sellest, kuidas keegi otsis lapsele terapeuti ning siis hakkasid muusikateraapiaga seotud teemad erinevatest allikatest minuni jõudma ja mulle pidevalt ette sattuma. Ma hakkasin siis uurima, mis see on. Ma ise olen Rapla muusikakoolis klaverit õppinud, laulan kooris ja mu keskmine tütar lõpetas eelmisel aastal Rapla muusikakooli. Ise õpin ka karmoškat.
Muusikat on olnud hästi palju mu ümber. Ja siis ma mõtlesin, et see on see, mida ma õppida tahan ja millega ma saaks teisi aidata. Läbisin algkursuse Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias ja nüüd on mul põhikursus käimas, mis kestab kaks aastat,” jutustab Siiri sellest, kuidas ta muusikateraapiani jõudis. “Minu enda esimese aasta õpingud muutsid mind totaalselt, millest tulenevalt muutus ka minu kodune elu hästi palju ja minu avatus maailma poole tegi kardinaalse pöörde,” räägib Siiri enda kogemustest.
Eestis on muusikateraapiaga tegeletud ligikaudu 30 aastat, ent aktiivseid muusikaterapeute on 20-30 ringis. Maailmas on muusikateraapia aga väga levinud. On erinevaid ülikoole, kus seda õpetatakse ja tehakse laiapõhjalisi uuringuid muusikateraapia mõjust. Ka Tallinna Ülikoolis saab muusikateraapiat õppida. Õnneks on Eestis muusikateraapia populaarsust kogumas ning seda kasutatakse ka näiteks hoolekandes, neuroloogiliste haiguste ja rehabilitatsiooni töös.
“Harimise tööd, mis muusikateraapia tegelikult on, on aga veel palju teha,” kinnitab Siiri. “Ma ise mõtlen, et oleks väga tore, kui ühel päeval oleks põhikoolides tugiteenuste seas lisaks psühholoogile ja eripedagoogile ka muusikateraapia,” mõtiskleb Siiri lootusrikkalt.
