10. novembril startis ETV2 eetris uus satiirisaade “Ongi Koik”, mille saatejuht Märt Koik on Märjamaa poiss, keda telepublik näinud ka saates “Su nädal kõlab tuttavalt” ning sarjas “Köök”.
Laiema avalikkuse tähelepanu on Märt pälvinud oma ühiskonnakriitiliste arvamusvideotega, millel on Youtube’is üle 12 000 püsiva jälgija. Oma põhitööd teeb Märt aga Tartus, teatris Must Kast, kus 8. novembril esietendus uus lavastus “Caligula”, milles ka Märt kaasa teeb.
“Ma olen kaks nädalat elanud teatris ja siis need mõned tunnid, mis mul on olnud võimalus olla kodus, olen ma ette valmistanud oma telesaadet ja maganud. Pulss on 40 000 peal olnud,” räägib Märt, kui me vahetult pärast saate salvestust (9. novembril) temaga Tallinnas NoKu kultuuriklubis kohtume.
“Mul õnnestus oma hobist, mida ma seni Youtube’is olen teinud, endale päris töö teha,” räägib Märt, kuidas ringhäälingult tuli pakkumine ja talle anti voli hakata tele-eetris nädalasündmuste ja päevakangelaste üle teravmeelitsema. “Olen kõige enam põnevil selle pärast, mis vaatajad räägivad ja mis kommentaarid tulevad. Ma oleksin väga pettunud, kui keegi ei pahanda,” ütleb Märt muiates.
Hawaii rütmides Märjamaa
“Iga kord, kui ma lähen Märjamaale, tunnen seda, et ma pole ikkagi veel harjunud mitte-Märjamaa tempoga. Olles mitu aastat Tartus elanud ja minnes vanematele külla (ma käin nii tihti kui võimalik), on kõik alati samasugune ja isegi kui midagi on muutunud, on ikkagi samasugune,” räägib Märt kodukohast.
“Käisin ühel Märjamaa gümnaasiumi üritusel žüriis, kus noored esitlesid Hawaii kultuuri ja seal oli Hawaii muusika ja ma tabasin ennast mõttelt, et see Hawaii tiu-tiu ongi Märjamaa vibe – siuke, et kõik on hästi chill ja rahulik. Ma tunnen, et see on minuga kaasa tulnud.
Mulle ei meeldi tõmmelda. Mul on harukordne väärareng peas, et kui on väga suured probleemid ja õudne ajapuudus, siis ma olen hästi rahulik. Tõenäoliselt on siin ka see mängus, et ma olen vanade vanemate laps. Ma olen selline väike vanainimene olnud terve elu aeg,” muigab Märt.
Kooli ajal Märt rahvatantsu ei teinud ja muusika- ja kunstikoolis ei käinud. Tema tegeles hoopis 7 aastat võitluskunstiga ning naerab isegi, et imekombel on temast kultuuriinimene saanud. “11. klassis õpetaja Marju Retsja otsustas, et prooviks teha Andrus Kivirähki “Kalevipoega”, mis on selline loll komöödia. Ja siis hakkasin seal mängima ja ma mäletan seda adrenaliini, mis mul pärast proovi oli, et jube lahe on. Ja sealt tuligi mõte, et äkki see ongi see, mida ma teha tahan.
Pöördudes tagasi võitluskunstide juurde, siis ma käisin seal trennis ja ma oskasin teha erinevaid tehnikaid, aga kui oli aeg võistlustele minna, ma ei läinud, sest see ei huvitanud mind, aga kooliteatri proovid resoneerusid veel tunde ja tunde hiljem. Ja nii ma mõtlesin, et lähen ja proovin lavakasse, aga sinna ma ei saanud. Siis ma läksin sõjaväkke ja pärast seda läksin meelekindlalt Viljandisse sisseastumiskatsetele ja praegusel hetkel olen selle kooli juba lõpetanud,” jutustab Märt.
Elumuutev Viljandi
“Jääb pidevalt mulje, et lavakas õpetatakse näitlejaid ja Viljandis on nagu second hand näitlejad, aga see ei vasta tõele. Mõneti kasvatatakse lavakas ülbikuid üles, aga siinkohal tahaks öelda, et me oleme kõik üks pere ja palun proovime läbi saada,” räägib Märt emotsionaalselt.
Viljandi näitlejaõpingutest sai Märt kaasa oskuse analüüsida inimesi ja tekste, kuulata ja jälgida ümbritsevat maailma ning muu näitlejapagasi. “Mingil ajal ma mõtlesin, miks peab neli aastat näitlejaks õppima, aga näitlejaks õpib ilmselt eluaeg,” nendib Märt.
Legendaarsest õppejõust Kalju Komissarovist rääkides muutub Märt reserveerituks. “Minu ja kadunud Kalju suhted olid väga-väga keerulised. Meil oli ikka täitsa ebameeldivaid olukordi ka. Ma pean ütlema, et ta ei olnud pedagoogiliselt korrektne. Aga ma olen siiski Kaljule tohutult tänulik, sest vaatamata sellele, et me läbi ei saanud, tegi tema minust näitleja,” meenutab Märt.
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiat tervikuna meenutades ütleb Märt, et kuna erinevad osakonnad tegutsevad seal palju koos, õpitakse ka palju teiste erialade kohta ning tutvutakse uute inimestega.
“Ma kasvasin selles koolis inimeseks ja sain aru, et kui kellelgi on mõned teised vaated elule või ta on mingis mõttes teistsugune, siis on see tegelikult tohutult rikastav. See ongi kultuur.
Siin ma muutun poliitiliseks, aga me ei saa luua kultuuri selle järgi, mida ütleb mingisugune konservatiivne erakond, mis joonistab maha musta triibu ja ütleb, et see on ja see ei ole meie kultuur. Tegelikult on selle musta triibu ümber väga palju värvilist, mis teeb elu ilusaks ja see ongi kultuur.
Ma olin ka ise räme tropp, kui ma ülikooli läksin. Ma olin see, kes mõtles, et kõik geid ahju, et mis inimesed nad on. Aga ma sain seal koolis aru, et ma olen idioot, et ma niimoodi arvan. Jah, see inimene on gei, aga ta on vapustav inimene – andekas ja talendikas ja tal on tegelikult nii palju anda. Soovitan sügavalt inimestele kõrgharidust,” ütleb Märt, lisades, et kui inimene õpib, ei muutu ta ehk kitsarinnaliseks seaks.
Ühe jalaga Youtube’is, teisega mustas kastis
Teater Must Kast on 2014. aastal Märdi kursuse loodud teater, mis sündis koos töötamise naudingust. “Meie kursus sai väga hästi läbi ja kui Kalju ütles, et te võiksite teha oma teatri, jäi see kõigile kuklasse tiksuma,” räägib Märt teatri saamisloost. Täna tegutseb Must Kast Tartus Genialistide Klubi ruumides.
8. novembril esietendunud lavastuses “Caligula” mängib Märt endist orja Heliconi, kes on keisri parem käsi ja usaldusisik. “Mina mängin teda selliseks tegelaseks, kellele on antud harukordne võimalus maksta isandatele kätte ja tunda naudingut sellest, et saab nüüd sülitada selle peale, kes enne tema peale sülitas. Ma küsisin lavastajalt Lennart Peebult, kas ta tegi meelega nii, et ma pean tükis põhimõtteliselt iseennast mängima (sest need mürgised vahemärkused, mida see tegelane ütleb, võiksid vabalt ka minule kuuluda), ja ta vastas, et eks ta selle pealt võttis jah, et see mulle sobib,” räägib Märt, kes teeb Youtube’i teravaid ühiskonnakriitilisi arvamusvideoid.
“Kõigepealt on vaja impulssi ja see kipub sageli olema mingi konservatiivne lollus. Siis ma istun maha ja kirjutan endale teksti või mingid mõttepunktid ette, mida ma tahan läbi käia,” räägib Märt videote tegemisest, millest on saanud omamoodi ühiskondlik nähtus. Paradoksaalsel kombel ei tee Märt neis nalja (kuigi see on naljakas, mis ta teeb), vaid see on reaalne Eesti poliitika, lahmiv kommenteerimis- ja säutsumiskultuur ja odav meedia, millele Märt näpuga näitab. Tänaseks on ta postitanud 72 videot, millel on ühtekokku üle 980 000 vaatamise.
“Minu arvates peaks ühiskonnas käima mingite teemade üle teravam avalik debatt, me peaksime asjadest rohkem rääkima ja koos, mitte nii, et iga subkultuur on omaette ja üldse üksteisega läbi ei käi ja siis ühed vihkavad kapis geisid ja teised vihkavad kilekotte. Ma muutun nüüd küll hipiks, aga ma leian, et rohkem võiks olla empaatiat. Ja empaatia tekib sellest, kui sa kuulad teise inimese ära ja üritad teda mõista. Ja seda on meie ühiskonnas suhteliselt vähe.
Tihti öeldakse mulle, et ma ei saa EKRE-st aru ja et ma ei üritagi neist aru saada, aga see on täpselt vastupidi. Ma kuulan nende jutu või mingi väljaütlemise ära ja analüüsin seda peas ja ma saan aru, et see ei ole mõne koha pealt isegi mitte loogiline,” selgitab Märt, mis ajendab teda neid videoid tegema.
Oma sihtrühma kohta ütleb ta, et need on igas vanuses sotsiaalselt tundlikud inimesed, ja lisab, et sotsiaalmeedia on tänaseks osa meie kultuurist ja me peame seda ära kasutama, et muuta sotsiaalmeediat ennast ja inimkonda paremaks.
“Keegi ütles, et käis ekskursioonil Riigikogus ja oli nähtud Jaak Madisoni ja küsitud, kas ta on Märt Koigi videosid näinud, ja siis ta olevat öelnud, et ma olen tähelepanuvajadusega vaimuhaige. Ma ei tea, kas see vastab tõele, aga mulle õudsalt meeldiks, kui see vastaks, sest see oleks räigelt naljakas minu arvates. Aga otseselt ei ole mulle poliitikud vastukaja andnud.
Kõige lähem sellele on see, et “Savisaare protsessi” stsenarist kirjutas mulle ja hakkas selgitama, et filmi käsikirjast tuleb välja see, millest ma aru ei saa. (Aga see peaks välja tulema ju ekraanilt, tainas.) Aga ükski poliitik ei ole öelnud, et ära mölise – isegi parteisse pole kutsutud,” räägib Märt. Samas mujalt on tulnud mitmesuguseid kommentaare.
“Mulle on kirjutatud, et sa oled vastik liberast ja on öeldud, et kärva ära. Minu arvates on see hüsteeriliselt naljakas. See ei tee mulle haiget. Ma olen kaks aastat Youtube’i teinud ja ma olen olnud Kalju Komissarovi õpilane, mis tähendab seda, et kui kriitika on konstruktiivne, siis on see kasulik, kõik on teretulnud. Kui aga kellelegi ei meeldi mu nägu ja ta seda väljendab, siis mul on sellest suva.”
Piiri peal seisja ETV2 eetris
“Eks see risk mind natuke kutsus seda tegema,” ütleb Märt ETV2 uue saate kohta. “Kogu saade on minu õlul. Seal on küll Mattias Naan ja Kaarel Nõmmik ka, aga lõviosa saatest on minu päralt. Aga ma leian, et Ikarosena lennata päikesele lähedale ja sealt pärast alla kukkuda ja haiget saada pole paha, vähemalt ma saan öelda, et ma olen päikse juures ära käinud,” mõtiskleb Märt ning ütleb, et teemad saab saatesse valida ta ise. “Rütm hakkab olema nii, et reedeti on saate salvestus ja laupäeval läheb saade eetrisse, et oleks hästi päevakajaline,” lisab Märt.
“Ma keeldun rääkimast asjadest, millega ma nõus pole,” vastab Märt küsimusele, kas ERR teda ka tsenseerib. “Aga naljaga pooleks võin öelda, et esimesi asju, mis mulle öeldi, kui ma ERR-i uksest sisse astusin, oli, et siin majas ei ropendata. Minu Youtube’i kanalist võib selline mulje jääda, aga see tuleb sellest, et ma lähen emotsionaalseks – voorimees olen järelikult,” naljatab Märt oma ropendamise üle Youtube’is. (Meie kohtumisel Märt ei ropendanud kordagi vist.)
“Aga ma tunnen, et on väga hea, et mul on toimetaja, kes ütleb, et, Märt, siit võib kodusõda tulla, ära sellest räägi. Televisioonil on oma piirangud, ma ei nimetaks seda tsenseerimiseks. ERR üritab minust teha võib-olla lihtsalt salongikõlbulikku inimest. Mission impossible võib-olla, aga vaatame,” ütleb Mart naerdes.
Küsimuse peale, kas midagi on ka püha, mille üle ta nalja ei viska, jääb Märt hetkeks mõtlema. “Ma tunnen seda (siin räägib see stand up koomiku osa minus), et kõik asjad maailmas, millel on vähimalgi määral jõudu ja võimu, peavad olema avatud kriitikale ja tögamisele, sest siis me saame olla vabad ja me saame rääkida.
Aga alati peab tunnetama publikut ja hetkeolukorda ja mõtlema, kas see nali on praegu õige nali, mida teha. Samas olen paraku selline inimene, et mulle meeldib piiri peal seista ja teha mõne koha pealt õelat nalja ka. Nagu küla koerale, nii koer külale – kui keegi on agressiivne, siis temaga võib olla agresiivne vastu,” ütleb Märt ja lisab, et ükskõik, mis nalja teha, saab keegi ikkagi haiget ja tunneb end puudutatuna, aga ei saa vette hüpata, ilma et vett ei pritsiks.
Tuleviku suundadest rääkides tunnistab Märt, et filmindus ja kaameraga töö on teda alati tegelikult rohkem köitnud kui teatrilava. “Ma läksin teatrikooli mõttega, et õpin näitlejaks, aga hoian pigem filminduse poole.” Ehk on siis teater juba vananenud ja tulebki näitlejatel Youtube’i ja teleekraanile üle kolida? Seda siiski Märt ei arva. “Teatril on alati ühiskonnas koht, ma leian, ja eks ole selles mingisugune võlu, et inimene läheb ja vaatab, kuidas teine inimene tema silme ees teatrit teeb.”
Saadet “Ongi Koik” on esialgu planeeritud teha aasta lõpuni ja siis vaadatakse, kuidas saatel läheb, kas tehakse edasi. “See oleneb nüüd kõikidest raplamaalastest, kes mind vaatama hakkavad,” naljatab Märt lõpetuseks.
