Oma 20. aastapäeva kontserdil 3. novembril 2018 teatas Raplamaal hästi tuntud Vigala meeskvintett tegevuse lõpetamisest. „Kunagi peab seda ikkagi tegema, parem lõpetada siis õigel ajal,“ ütles kvinteti juht ja mootor Olavi Meeles.
Üks oluline tegur on siiski ta enda häälepaelad, mis ei võimalda enam laulda. Aastapäevakontserti valmistati pikalt ette ja töös oli mitu stsenaariumi, sõltuvalt sellest, kuidas hääl taastub. Kontserdil soleeris Olavi vaid ühes laulus, ülejäänud aja dirigeeris laval olnud koore või saatis laulumehi kitarril ja suupillil.
Kvinteti 20. aastapäeva kontsert anti Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli saalis. Lisaks päevakangelastele astusid üles Vigala meeskoor, Pärnu-Jaagupi naiskoor Jakobi ja Lihula naiskoor Leelo. Just viimasega on meeskvintetil olnud mitmeid ühiseid esinemisreise ka piiri taha. Õhtu avasõnad laususid Olavi tütar Aveli Meeles ja tema sõbranna Anni Vitsberg, kes meenutasid, kuidas veel päris väikeste tüdrukutena algas nende koostöö kvintetiga. Neiude noored hääled on meeste laulmist tihti värvikalt täiendanud. Olavi rääkis muheldes, et Saaremaal on neile kord öeldud, et kvintett on nagu on, aga vaat need tüdrukud on teil tõelised pärlid.
Jutt tal jookseb ja pajatada mees oskab. Kontserdil värvikate vahetekstidega publik „pihku“ saada tuleb tal välja mängleva kergusega.
Kontserdi kava oli kokku pandud tähenduslikest lugudest, mida aastate jooksul esitatud, samas oli valikul juures pisut kurblik ja head aega ütlev alatoon. Kõige selle juures ei muutunud kontsert nutupeoks, vaid oli täpselt välja timmitud tonaalsusega ilus punktipanek lauluaastatele. Kava lõpus kõlasid kõigi esinejate ühises esituses Rod Stewarti tuntud laul „Sailing“ ja Leonhard Coheni „Hallelujah“, mis olid saanud meeskvintetile vastavad eestikeelsed sõnad.
Kontserdil anti lootust, et meestelaulu võib vahel veelgi kuulda. „Me ei kao ära, aga kuna mu „tehniline seisukord“ ei võimalda enam lauda, siis kvintetti ju enam pole. Vanasti olime kõik Vigala mehed, kuid elu on viinud osa meist kaugemale. Olla päev otsa tööl, hakata pärast seda Vigala poole sõitma ja jõudes poole üheksaks kohale – millal sa seda laulu veel õpid,“ rääkis Olavi olulistest muutustest.
Triost kvintetiks
Meeskvinteti tekkelugu ulatub otsapidi 1980-ndatesse aastatesse. Siis tegutses Vigala kolhoosis bänd Meenutus, mis „spetsialiseerus“ lõpuks laulule. „Ma olen meestele ikka öelnud, et me viis aastat harjutasime bänditegemist ja siis saime aru, et pillimängu me kunagi selgeks ei saa. Laulmine tuli meil paremini välja. Nooti me ei tundnud. „Leiutasime“, et kui klaveril kaks klahvi korraga alla vajutada, siis see kõlab kenasti. Üritasimegi teist häält kaasa laulda. Lõpuks kõlas bändis kolmehäälne laul, mida tollal teistelt bändidelt harva kuulda võis. Muusikakooli haridust meil kellelgi ei olnud, näpud ikka eksisid, aga rahvas meid selle viie aasta jooksul kolhoosipidudel ja mujalgi välja ei vilistanud,“ meenutas Olavi.
Kvinteti päris algus on siiski seotud Pärnu-Jaagupiga, kuhu Olavi läks keskkooli. Ta hakkas pärast kooli lõpetamist laulma Pärnu-Jaagupis ellu kutsutud kammerkooris. Noorepoolses koosseisus oli mehi vähe, kuid ühel hetkel olid viiest meeslauljast kolm Vigalast. „Mõtlesin, et miks peame käima mööda ilma, kui mehed on kohapeal olemas. Kui koor hakkas lõpetama, siis meie alustasime. 1997. aasta 19. detsembril oli Pärnu-Jaagupis Halinga valla pensionäride jõulupidu, kus oligi kolme mehe esimene esinemine.“ Üsna pea lisandus neljas ja aasta pärast viies laulja.
Alguse tegid Olavi Meeles, Tõnu Haljas ja Meelis Pappe. Seejärel tuli juurde suurepärane I tenor Henn Kalda. Neljakesi käidi mõnel konkursilgi, siis kutsuti juurde bariton Meelis Välis. „Mul polnud plaanis, et laulmine peab viiehäälseks minema, aga ilmselt keegi soovitas, et võtke see hea kõriga mees ka, ja siis olnuks piinlik öelda, et ära sa tule,“ vahendas Olavi algusaegu läbi humoorika vaatenurga.
Vigala meeskvinteti kaubamärk oligi viiehäälne a capella laul, mille seaded on Olavi tehtud. Tema sõnul on raske olnud siis, kui esinemine oli võõras kohas ja vahel mõni helitehnik ei saanud aru, miks peab igal mehel oma mikrofon olema. Vahel anti vaid kolm – et sellest ju piisab. Ükskord kruttis üks helitehnik nuppe nii, et Meelis Välise mikrofon oli hoopis väljas, aga mehe tugev hääl jõudis publikuni ka ilma selleta. Sellised seigad on üks põhjusi, miks kvintetile on meeldinud laulda väikestes rahvamajades, kus pole võimendust vajagi, sest nad suudavad saali ära katta. Olavi möönab, et võrreldes algusaegadega on helitehnikud sammu edasi astunud ja eeltoodud apse enam ette ei tule.
Päevikut või kroonikat pole juhendaja kvinteti tegevuse kohta pidanud. „Markantsemad juhtumid on kõik siin,“ osutab Olavi sõrmega pea poole, “aga mul on alles kõigi nende aastate kalendermärkmikud. Sinna on kõik meie käigud üles tähendatud.“ Nende aastate peale tuleb keskmiselt kaks kontserti kuus. Kõige kiirem aeg oli kümmekonna aasta eest, kui nelja jõulueelse nädalaga oli 16 ülesastumist. Suur koormus häiris ka pereelu ja kõik ei suutnudki sellega harjuda. „Aga tagasi vaadates oli see tore aeg. Noorem inimene ka taastub vähesest magamisest ja ringisõitmisest kiiremini.“
„Meie kõige suurem saavutus on see, et oleme Vigala rahvale südamesse läinud,“ toob kvinteti juht välja nende jaoks kõige olulisema. Rahvarohked on olnud kõik nende ümmarguste aastapäevade kontserdid kodukandis. Lahkumiskontserdiks saanud viimasel esinemisel oli tuubil täis Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli saalis oma kolmsada kuulajat, kes kontserdi lõpus tõusid tänutäheks püsti ja plaksutasid peod tuliseks. Vestluses räägib Olavi kvintetist esmalt ikka olevikus, siis aga parandab end ja „on-ist“ saab „oli“.
Koht Vigala rahva südames
Vigala meeskvintett on end mitmel konkursil proovile pannud. Nad on tulnud aastatel 2004–2008 Saue vallas peetud Veskitammi konkurssidel laureaadiks, kaks korda on võidetud Vooremaa lauluvõistlus. Olavi enda jaoks oli kõige suurem saavutus 2011. aastal Raplas toimunud Eesti Meestelaulu Seltsi lauluvõistlus, kus jagati esikohta kõrgeimas ehk A-kategoorias: „See oli tehniliselt meie kõrgeim saavutus.“ Siiamaani on tal meeles, et esitati „Obladi oblada“, „Seitse meest pandi sadamas pokri“ ja Boni laul operetist „Silva“.
Muide, ka operetirepertuaariga olid meeskvintetil soojad suhted, sest kord Lihula naiskoori aastapäevakontserdiks ette valmistatud operetilaulude plokki on korduvalt kavadesse põimitud. Valged sallid ja kindad ning torukübarad ja jalutuskepid ning tantsuline liikumine on nendele numbritele ilmekust lisanud.
Kvinteti repertuaaris on sadakond laulu. „Kõrgajal olid need meil kõik peas. Ühel konkursil, kui meil olid noodid ees, saime märkuse. Öeldi, et te olete ansambel, koorilauljad laulavad noodist. Sestpeale panime noodid kõrvale. Nüüd on aeg teinud oma töö, seda enam, et peaaegu aasta pole me enam aktiivselt proovi teinud, ja siis inimene hakkab unustama. Kõrgajal oli meil aktiivses kasutuses 30–40 lugu ja oleksime võinud anda kolm täispikka kontserti päevas erineva repertuaariga,“ kõlab järjekordne meenutus.
Muusikas on Olavi täielik iseõppija. „Ega ma uhkust selle üle ei tunne, et mul muusikalist haridust pole,“ ütleb ta enesekriitiliselt. Tagantjärele tarkus kõlab, et võinuks küll omal ajal keskkooli tulles hakata muusikakoolis ka akordionit õppima, nagu isa soovitas, aga siis tundus noorukile, et kuidas ta teistest palju vanemana seal alustab. Alles pärast keskkooli hakkas Olavi end muusikaliselt harima. Suureks õpetajaks on talle olnud Pärnu-Jaagupi muusikaõpetaja ja dirigent Marje Pajula. Lisaks on Olavi ise palju juurde lugenud, kuidas dirigeerida või arranžeerida. „Kõik need teadmised ja oskused on tulnud aastatega. Alustades olime kõik samal tasemel. Meestega koos oleme õppinud, nad on sama targad, aga neil pole ehk nii palju edevust, et teiste ette ronida,“ keerab Olavi jutu jälle huumorivõtmesse.
Kõik need 20 aastat tehti proovi igal kolmapäeval. Aastaid saadi kokku Meelis Pappe kodus. „Suur kiitus ta prouale, kes kannatas iga nädal välja selle kassikontserdi, sest ega laul kohe kõlama hakka.“ Et tulla toime esinemisega suuremates ruumides, kus üksteist nii hästi ei kuule kui ninapidi koos olles, hakati edaspidi proove tegema Kivi-Vigala rahvamajas.
Olavi ei salga, et on kurb, kui enam ei saa ise laulda ja et kvintett lõpetas: „See punt on ju minu lapsuke. Elutöö, millega on nüüdseks kõik. Järgmisel päeval pärast kontserti oli ikka väga tühi tunne. Olen suuri kontserte enne ka teinud. Kui varem oli nii, et teed kontserdi ära ja hakkad mõtlema järgmise peale, siis nüüd seda ei ole. See ei ole hea tunne, aga mis sa teed.“
Meestelaul jätkub
Vigalas jätkab nüüd meestelaulu traditsioone väike meeskoor. Sellegi kollektiivi „pärm ja juuretis“ on Olavi Meeles, kontsertmeister ja dirigent on Silja Käär. Praegu tegutseb Vigala meeskoor projektikoorina, mis saab kokku üle kahe nädala pühapäeviti, et kolm tundi koos harjutada.
Kui Vigala meeskvintett andis 2014. aastal välja oma CD-plaadi ja valmistus seda esitlema, kutsus Olavi kokku väikese koori jagu mehi, et kontserdile võimsust juurde anda. Ta käis läbi kõik pered, kus teadis olevat laulumehi, ja tore küll – keegi laulma kutsututest ei öelnud ära. Värske kooslus sai kontserdil kiita ja hakati edasi koos käima. Mõistagi kõik ei jäänud – nähti, et Olavi ei tee nalja, ajab taset taga ja tahab tulemust saavutada. Mehi sõidab proovidesse ka Pärnust, Jaagupist ja Märjamaalt. Lauljate hulgas on kogemusega koorilauljaid, aga on ka neid, kellel on suurepärane hääl, kuid kes pole elus kunagi varem kooris laulnud.
„Ma väga tahan, et Vigalast meestelaul ei kaoks. Loodan, et see koor täidab kas või natukene selle tühiku, mis kvintetist jääb. Arvan, et siin taga on ka eeskuju, mida meeskvintett on 20 aastaga andnud.“ Vigala meeskoor on väike – viimati oli koos kvintetiga laval 17 meest. Olavi proovib koori suuremaks kasvatada, aga mehi pole lihtne leida. Ka on kvinteti tase kõrgem kui kooril keskmiselt, neil pole huvitav hakata uuesti A-st ja B-st peale. Kvinteti mehed on küll öelnud, et nad on nõus vajadusel koorile appi tulema, aga see pole see, kui kooriga koos ei hinga.
„Me ei suuda lüüa massiga ja veel mitte ka väga kõrge kvaliteediga, aga meeste laulul on selline kõla, mida teistel hääleliikidel ei ole, ja kui suudad selle välja võluda, siis on nišš olemas. Tahan meestele selgeks teha, mida on võimalik saavutada, kui viitsid vaeva näha. Aga tulemused ei tule kohe. Lavale pääsemine tähendab äravalituks olemist ja kui saalitäis rahvast pärast kontserti esinejaid püsti tõustes tänab – seda kogeda on ülev tunne.“
Publikupuudust pole meeskvintetil olnud. Vigala rahvas teab ja armastab oma mehi nagunii, aga kus kvintett juba teist korda esineb, ka seal kuulaja teab, mida neil on oodata. „Mütsiga lööma ei lähe me ka siis, kui saalis on üks inimene. Muide, me oleme andnud kontserdi ühele – meid telliti Nõmme kõrtsi sünnipäevaks laulma ühele härrasmehele. Selle mehe nägu oli väga tore vaadata – ta oli tõsiselt üllatunud,“ pajatas Olavi.
Aga laulukaaslased suutsid ka teda ennast rabada, kui sünnipäevakontserdi lõpul kinkisid talle puust Olavi, helihark ühes ja noodimapp teises käes. Selle puuskulptuuri valmistas Kullamaal elav Merike Salumaa.
„Üllatus oli täielik, midagi sellist ei osanud ma oodatagi,“ tunnistas ta. Õnnitlejad kutsusid Olavit küll tantsu-, küll näiteringi, sest nüüd on tal laulmisest ju palju vaba aega, aga Olavi sõnul pole need harrastused tema jaoks. Tema hinges heliseb muusika.
