spot_img
-4 C
Rapla
Teisipäev, 6 dets. 2022
spot_imgspot_img
LisalehtLisaleht Käsitöölane: Annika Tiko: taaskehastamine tagab oskused, mida võib tulevikus vaja minna

Lisaleht Käsitöölane: Annika Tiko: taaskehastamine tagab oskused, mida võib tulevikus vaja minna

Ajaloolase haridusega Annika Tiko on 2017. aastast saadik Harjumaa muuseumi direktor. Vähesed teavad, et vabal ajal meeldib talle hobi korras tegeleda ajas tagasi rändamise ehk taaskehastamisega, millega kaasneb suurel hulgal nii peent viikingi- ja keskaegset käsitööd kui ka ajaloolist võitluskunsti.

Ajaloohuvi on Annikat saatnud lapsest saadik. „Nii kaua, kui ma mäletan, tahtsin saada arheoloogiks,“ rääkis ta. „Alguses oli huvi egüptoloogia vastu. Keskkooliajal jõudsin Läänemaale arheoloogilistele kaevamistele ja leidsin, et meil on siin nii palju huvitavat, et ei olegi vaja kuhugi kaugemale ronida.“
Esimestel arheoloogilistel väljakaevamistel osales ta Läänemaal Uuglas arheoloog Mati Mandeli juhendamisel. „Igal pool, kus Mati Mandel Läänemaal kaevas, olen püüdnud kaevamas käia,“ rääkis ta. „Nii mõnelgi aastal on Mandeli kaevamised ainsad teaduslikud kaevamised, sest tal on kaevamistel abiks suur vabatahtlik seltskond.“
Tiko sõnul ei ole arheoloogilistel kaevamistel kõikide tööde jaoks teaduslikku kraadi vaja. „Kogemus loeb palju rohkem. Päästekaevamiste põhitöötajad ongi tavalised inimesed, kellel on aga tohutu kogemustepagas – puudutavad pinda ja ütlevad, mis seal all on,“ tõi ta näiteks.
Eesti arheoloogia osas toob ta välja, et senised teadmised põhinevad paljuski surnukultuuri põhjal tehtud seostel, sest peamiselt uuritakse matmiskohti. Igapäevaelu iseloomustavast on vähe teada, sest asulakohti on vähem leitud ning teaduskaevamisteks raha ei ole. Seetõttu ongi enamik arheoloogilistest kaevamistest Eestis päästekaevamised, milleks tekib vajadus peamiselt siis, kui ehitustööde käigus avastatakse midagi ootamatut. Uuringute vähene rahastamine on probleemiks terves Ida-Euroopas nagu ka ajalooteadlaste tööpuudus.
Ka Tiko toob välja, et erialast tööd ta valdavalt teha saanud polegi ning leiva on ta toonud lauale logistiku või õpetajana töötades. Ka praegune töö Harjumaa muuseumi direktorina seisneb peamiselt administratiivtöös, mitte ajaloo uurimises.
Pärast keskkooli lõppu viisid huvi Hiina ja austus sealse pika ajaloo ja ülima käsitööoskuse vastu ning tegelemine hiina võitluskunstidega teda hiina keelt ja kultuuri õppima. Oma magistritöö kirjutas ta aga Tallinnas Sauna tänaval toimunud arheoloogiliste kaevamiste keskaegsete leidude põhjal.

Taaskehastamine sai alguse keskajaklubis

Tiko on taakehastamisega tegelenud 2004. aastast saadik, mil ta oli 9. klassi õpilane. Hobi on aga viinud selleni, et nüüdseks on kogu tema sõpruskond ühel või teisel moel taaskehastamisega seotud. Näiteks ehitab ta elukaaslane koos sõpradega Haapsalus täiesti viikingiaegsete meetoditega viikingiaegset laeva. Taaskehastamine on oma koha leidnud ka Tiko kodurajamisplaanides. Nimelt ehitab ta elukaaslasega Läänemaale, Nõva ranna lähistele metsa endale kodu – 21. sajandi moodsat rehielamut.
Majja on muu seas projekteeritud ka Eesti talurahvaarhitektuurile iseloomulik reheahi. Tiko sõnul on Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskus, kust ta saab moodsa rehemaja ehitamiseks hulgaliselt nõuandeid, ideest vaimustuses. Tiko sõnul püüdis ta esmalt leida ka vana rehemaja, aga paraku ei leidnud sobivat talu, mis oleks merele piisavalt lähedal. Tiko loodab, et uue maja ehitamine osutub odavamaks kui vana renoveerimine. Tema sõnul on maa-arhitektuurikeskus ka välja arvutanud, et vana maja renoveerimine maksab keskmiselt 1,5 korda rohkem kui uue ehitamine.
Uue maja juures on Tikol mitmeid eripäraseid soove, mis on seotud taaskehastamishobiga – sauna tuleb spetsiaalne koht telgi kuivatamiseks. Samuti on soov, et majas saaks elada ka siis, kui elekter peaks ära kaduma. Selleks on plaanis varustada puurkaev lisaks elektripumbale ka käsipumbaga.
Taaskehastamise juurde sattus Tiko juba põhikooli ajal. „Põhikoolis käisin astronoomiaringis ja -olümpiaadidel, kus üks juhendajatest oli Enn Kasak, kes rääkis, kuidas ta laseb endale parasjagu teha renessanssrõivad selleks, et rääkida renessanssfilosoofiast,“ rääkis ta. „See kõlas nii huvitavalt! Lasin end selle inimesega, kes neid tegi, kokku viia ja sattusin keskajaklubisse. Praegu tegelen nii viikingi- kui ka keskajaga, viimasega olen tegelenud veidi rohkem.“
Järgmisena sattus ta astronoomialoengute kaudu kokku inimestega, kes tegelesid mõõgavõitlusega, ning astus Lonkava Hundi koja nime kandva klubi liikmeks.
Mõõgavõitlusega Tiko enam regulaarselt ei tegele, kuid käib vahel n-ö sõud tegemas ehk üritustel esinemas.
„Enam ma mõõgavõitlust ei tee, randmed on katki,“ rääkis ta, lisades, et randmeprobleemid on arheoloogide kutsehaigus. Kuigi mõõgavõitlus on hoolimata nüridest võitlusmõõkadest ja kirvestest ohtlik, mõeldakse Tiko sõnul seejuures rohkem turvalisusele, mistõttu leiab ta, et jalgpallis on sageli mängijatel suuremad vigastused kui mõõgavõitluses. Tema sõnul on kõige tõsisem mõõgavõitluse vigastus Eestis päädinud kaotatud hammastega, mujal on olnud tõsisemaid vigastusi.
Tiko sõnul on mõõgavõitlus siiski rohkem meeste alana tuntud ning paljudele valdkondlikele võitlustele naisi ei lubatagi, aga näiteks Skandinaavia maades, kus võrdõiguslikkus on rohkem levinud, saavad ka naised võistelda. Mõtlemismustreid on hakanud muutma ka hiljutine avastus, et Rootsi suurimast viikingiaegsest keskusest Birkast leitud kõige rikkalikumate panustega hauda maetud sõdalane oli tegelikult naine, mitte mees, nagu varem arvati.

Taaskehastamine välismaal ja Eestis

Tiko sõnul tegeletakse erinevate perioodide, alates kiviajast ja lõpetades II maailmasõja järgse ajaga, taaskehastamisega terves Euroopas ning ka Ameerikas, kuid alguse on see siiski saanud Skandinaaviast, kus taaskehastajaid võib üritustel kohata ka koos lapselastega. Samuti on aastate jooksul seal välja arendatud selliste ürituste korraldamiseks sobiv infrastruktuur, kus autentse viikingilaagri kõrval on eraldi hooned ka pesemiseks ja muudeks vajadusteks. Eestis on üldjuhul laagripaiga lähistel veekogu, kus saab ujumas käia. Lisaks on organiseeritud pesemiseks vett, lõkkepuud ning toidu valmistamise võimalused.
Tiko hinnangul on taaskehastamine väga populaarne veel Poolas, kus see on seotud rahvuslikkusega. Seal on mindud isegi nii kaugele, et klubidel on hobused, kellega suuri lahinguid taaslavastada. Näiteks paar aastat tagasi toimus Waterloo lahingu taastamine, kuhu tuli inimesi üle maailma.
Ka Lätis ja Leedus on see hobi populaarne. „Kui on Baltimaade üritus, siis eestlasi ja leedukaid on sama palju kui lätlasi. Neil on lihtsam minna kummalegi poole,“ meenutas ta. „Ühed üritused on võitluskesksed, kuhu naisi ei taheta. Need on sportvõistlused, kus autentsusele väga palju tähelepanu ei pöörata. Teised on rohkem seotud eluoluga, seal käime, kui rahakott võimaldab. Leedus on Vilniuse lähistel taaskehastamise ja elava ajalooga tihedalt seotud muuseum, kus kord aastas toimub suur festival.“
Kuigi taaskehastamine on populaarne ka Ameerikas, leiab Tiko, et sealsed üritused jäävad üldjuhul Euroopa omadele autentsuse osas alla, kuid alati leidub ka erandeid. Samuti ei tasu Hollywoodi ajaloolistest filmidest autentsust otsida. Nii ei soovita Tiko taaskehastajatele „Viikingite” sarja mainida ega ajaloolisi filme vaadata, sest neis on sageli omavahel kombineeritud täiesti erinevatest ajastutest esemeid.
Tiko sõnul on Eestis ca 100 taaskehastamisega tegelevat inimest ning mitu klubi. Kõige populaarsem on viikingiaeg – ajastu, mil eestlased olid veel vabad. Ka tema alustas viikingiajast ning hakkas lisaks keskajaga tegelema. Tuntud üritusena toob ta lisaks muinasajalaagritele välja iga-aastased Põhjasõja lahingustseenide taastamised Narvas ning XX sajandi sõdade taaskehastamisega tegeleva Frontline’i klubi.
Eestis toimuvatest üritustest toob Tiko olulisematena välja Kiruvere muinaslaagri juuli lõpus, Salme mereäärse viikingiaja turu 20. augusti paiku, värskelt alustanud keskaja festivali Keilas augusti lõpus, Saula viikingite külas toimuva talvelaagri vabariigi aastapäeva paiku. Kiruveres imiteeritakse peamiselt pealike kogunemist, mille raames toimuvad sõjamängud, pidusöögid, loengud ja töötoad, mille käigus õpetatakse näiteks vanu käsitöötehnikaid. Talvekogunemistel toimuvad samuti loengud, töötoad ja turniirid ning need pakuvad huvi ka skandinaavlastele. Enamasti kestavad laagrid kuni seitse päeva ning on laiemale publikule avatud vaid ühel päeval. Ülejäänud üritused on Tiko sõnul mõeldud rohkem turistidele, kus käiakse esinemas ning mis taaskehastajatele pakuvad vähe huvi.
Harjumaa muuseumi juures toimuva keskajalaagri korraldamisel on Tiko eesmärgiks võtnud süveneda rohkem ühte teemasse – kõrgkeskaega – ning tuua rohkem esile pehmeid väärtuseid, sh käsitööd, mitte ainult võitlusi.
Tiko sõnul käiakse taaskehastamisüritustel sageli terve perega ning lapsed saavad täiskasvanutega koos omandada erinevaid oskusi. „Kõik käivad oma peredega üritustel ja lapsed õpivad oma kätega asju tegema,“ rääkis ta. „Kuulen meediast igasuguseid probleeme, mis tänapäeva lastega on. Meie tutvusringkonnas selliseid probleeme küll ei ole.“
Tiko sõnul hobi harrastajate seas read vahetuvad. Inimesi tuleb nii juurde kui ka jääb vähemaks. „Tihti käiakse keskkooli- või ülikooliajal ja siis sõidab päriselu sisse,“ nentis ta, lisades, et sageli muutuvad inimeste hinnangud, mis on õige varustus ja mis mitte, ning sageli muutub ka kehakuju, mis tekitab vajaduse uute rõivaste järele.

Rõivastuse olulisus

Taaskehastamisel on üheks olulisemaks tahuks rõivastus, mis peaks olema võimalikult ajastutruu ning käsitsi tehtud. Taaskehastajatele suunatud käsitööesemeid Eestis valdavalt keegi müügiks ei tee, sest nende tegemine on ajakulukas ja kallis. Poolas aga on taaskehastumine väga populaarne ja laiemalt levinud ning seal elatuvad inimesed valdkonnale orienteeritud käsitööst ära.
Ka Lätis on muinasajarõivad väga populaarsed ning neil on säilinud palju muinasaegseid ehteid ja tekstiile, mille järgi neid valmistada. Nii käivad lätlased sageli ringi nii, et neil on korraga kaelas mitu muinasaegset kaelavõru ning ümber kuldselt läikivate pronksspiraalidega sõbad, kuued ning vaipseelikud.
Tiko sõnul teevad eestlased valdavalt endale kõik rõivad, jalanõud ja muud esemed ise või vahetavad naturaalmajanduslikus korras, näiteks vööd pastelde vastu. Tiko on samuti tellimuse peale lihtsamaid kõlavöid kudunud ning kuubesid õmmelnud. Kõige keerulisemaks ja aeganõudvamaks enda tehtud esemeks peab ta siidtikandi ja siidvoodriga rohelist villast keskaegset kleiti, mida ta tikkis ja õmbles kolm kuud. „See ei ole odav hobi, aga mis hobi see on, kui sa seda tõsiselt ei võta?“ küsis ta.
„Enamjaolt olengi vaid enda jaoks teinud. Tellimusena olen teinud võitlusvammuseid, kuubesid, kõlapaelu,“ lisas ta. Käsitööga äraelamiseni jõudmine, milleks on vajalik n-ö sissesöömine ning meistrina tuntuks saamine, nõuab Tiko hinnangul aega ning vajalikke tingimusi. „Väikeses korteris saab väikest tööd teha,“ arvas ta.
Tiko sõnul ei asugi taaskehastumisest huvitatud inimesed kohe endale rõivaid valmistama, vaid käivad eelnevalt külalistele mõeldud üritustel tavariietes või laenatud rõivastes. „Esimesel korral tihti rõivad laenatakse. Kui selleks võimalust ei ole, üritatakse midagi teha või käiakse vaatamas tavariietes, et kas ikka tahaks seda proovida,“ selgitas ta. „Nendel, kes on kauem teinud, on enamasti rohkem riideid.“
Tikol on enda sõnul 2-3 kantavat viikingi rõivakomplekti ja 5-6 keskaegset kleiti. Muinasaegsesse rõivakomplekti kuuluvad särk, vaipseelik või vaipkleit (Peplose tüüpi), nõelsokid ja/või sääremähised, nahast jalanõud, vööd, vöökotid ja noad. Keskajakomplekti osaks on samuti linane särk ning kleit. Tiko sõnul võis eelkristlikul muinasajal ka palja peaga käia, kuid keskajarõivastuses peaks temavanune naine kaetud peaga käima, kuigi talle pea katmine isiklikult ei meeldi.
„Keskajale on omased pearätikud, linikud ja kapuutsid. Kapuuts on salli asemel, sest ka salli siis ei tuntud. Nüüd pean kandma. Noor vallaline neiu võib palja peaga olla,“ rääkis ta. „Me ei tea viikingiaja kohta. Peakatmine tuli koos kristlusega. Keskajarõivastus ise on mugavam, aga mulle absoluutselt ei meeldi pead katta.“
Tikol on olemas ka 18. sajandi rahvarõivastest Risti kihelkonna komplekt, mille valmistamisel võttis ta eeskujuks ühest talust kogutud esemed. „Valisin võimalikult arhailise variandi. Kõik asjad peale ühe on ühest talust kogutud, mis on väga haruldane. Tavaliselt on probleemiks see, et esemeid koguti üksikesemetena ja nii on keeruline komplekte kokku panna,“ rääkis ta.
Küsimusele, kuidas valmivad ajastutruud rõivakomplektid ning kust tulevad nende valmistamiseks teadmised, vastas Tiko, et kõik tehakse peast jalatallani ise ning paljud taaskehastajad on ajalooinstituudi lõpetanud ning ammutavad teadmisi arheoloogiast ja pildilisest materjalist. Samas leiab ta, et neid valdkondi saab uurida ka ilma erihariduseta, kuid valdkondlikud teadmised tulevad siiski kasuks.
Vanade rõivaste uurimise ja jäljendamise teeb veel huvitavaks see, et Eestist tuleb järjest rohkem välja uusi viikingi- ja keskaja tekstiile, mistõttu täieneb ka info erinevate esemete konstrueerimise kohta. Näiteks jalanõude kohta on Tiko sõnul juba väga hea info. Tiko sõnul on muinasaegsete rõivaste osas tegemist maarahva kantud rõivastega ning keskaegsed rõivad lähtuvad pigem linnamoest.
Rõivaste lõiked on lihtsad ja loogilised, koosnevad valdavalt ristkülikutest ja kolmnurkadest. Keskaja lõpus muutusid lõiked keerulisemaks, ent keskaja rõivaste lõigetest on lausa raamat olemas.

Rääkides materjalidest, tahaks Tiko võimalikult suure osa enda rõivastest valmistada käsitsi ja käsitsi kootud kangast. Materjale on naine seni enamasti soetanud erinevatest kohtadest. Mõned käsitöölised toovad Leedust head villast kangast ning linase kanga jaoks on kõige õigem Valgevene linase pood Tallinnas.
„Kui on vähegi võimalik laadalt saada käsitsi kootut, olen ostnud,“ rääkis ta. „Nüüd mul on kangasteljed ja olen võtnud endale eesmärgi, et ma ei osta enam kangast, vaid teen ise, vähemalt enda asjade jaoks. Ma ei tea, kas õnnestub. Kui keegi tellib midagi, siis ilmselt ostan kanga poest.
Mul on olemas väga vanamoodsad taluteljed – 13. sajandi maalidel on täpselt samasugused,“ rääkis Tiko. „Horisontaalteljed tekivad 12. saj lõpul, 13. saj alguses ning olid algul ainult professionaalide kasutuses. Professionaali omad on suht samasugused nagu meie taluteljed. Kodus tehti ikka püsttelgedega.“
Virunuka kõlavööst, mida Tiko õppis keskajaklubi kaaslase Julia Amori abil kuduma. Kõlavöid on ta enamjaolt teinud enda tarbeks. Kõige keerulisemaks neist on osutunud Virunuka kõlavöö, mis on dateeritud ajavahemikku 12.-14. sajand.
„Olen kõlavöid enamjaolt teinud enda tarbeks. Mõned tellimused olen teinud, aga keegi ei tahaks maksta seda summat, mis Virunuka vöö peale läheks. See on ikkagi keeruline ja läheb aega. Kui lihtsat kõlapaela koon meetri tunnis, siis Virunukat teen tunnis 6 cm. Oleneb muidugi lõngast. Tegin teist korda veel. Esimene tuli laiem kui originaal. Muster tuli õigesti, teine kord sain õige lõnga ja õiget värvi, aga lõng kippus katkema. Mustri poolest on esimene ilusam, teine aga laiuse ja värvide poolest. Peaks olema 4 cm, esimene tuli 6 cm.“

Varustus üritustel osalemiseks

„Taaskehastajana oled esineja,“ rääkis Tiko. „Mina teen esemeid kodus, sest üritusel ei kannata teha. Tegelikult peaks talv läbi rõivaid tegema, kui tahad kevadiseks hooaja alguseks valmis olla. Enamasti ei tule sellest midagi välja,“ nentis ta.
Valdavalt on üritused suvehooajal, kui saab õues ööbida. Selleks kuulub taaskehastaja varustusse ka linane telk, kus saab öösel magada.
„Talvisteks üritusteks on raske leida keskaegset hoonet, kus saab ööbida ja pidusöömingut pidada. Tallinna vanalinnas on määratud üürihinnad. Lätlastel on enda kasutada keskaegne linnus, kus on küte sees,“ tõi ta välja. „Viikingite talveüritus on meil Viikingite külas, mis oma ajaloolise autentsuse poolest on kaugel reaalsusest, aga ta on mõnus koht ja me saame seal realistlikes tingimustes oma üritust pidada.“
Tiko sõnul on taaskehastajate rahalised võimalused piiratud, kuna nad kulutavad kogu oma raha varustuse peale ära. „Magamisvarustus, hunnik lambanahku või muid nahku, villaseid tekke. Mõnedel üritustel antakse heinu magamiseks alla. Linasest kangast telki on kindlasti vaja. See on suurem väljaminek,“ selgitas ta.
Tiko on ise õmmelnud kaks linast telki. Telke ta käsitsi ei õmmelnud, vaid kasutas selleks vana Singeri õmblusmasinat. „Mõned on proovinud käsitsi õmmelda, aga kangas on nii paks ja kuna see kangas ei ole nagunii käsitsi kootud, siis käsitsi õmmeldes jääkski seda telki õmblema. Seal on kolmekordsed õmblused,“ selgitas ta. Lisaks on telgi õmblemiseks vaja piisavalt suurt ruumi. „Mulle linased telgid meeldivad palju rohkem kui tänapäevased, aga ta on palju tülikam, kuna läheb kergesti hallitama ja kuivatamine on tüütu. Oma planeeritavasse sauna teen telgikuivatamispuu.“
Lisaks rõivastele, magamisvarustusele ja telkidele on üritustele kaasa vaja võtta mööblit ning söögitegemistarvikuid, milleks on kolmjalad ja pajad.
„Kõik ostavad suure pagasiruumiga autod, enamasti konksuga. Siiani mahtusime mahtuniversaali kahekesi, rohkem midagi ei mahtunud. Nüüd ostsime käru,“ rääkis ta.
Ühe põhjusena, miks taaskehastumine Tikot paelub, toob naine välja just käsitsitegemise ja ajaloo uurimise abil vanade oskuste alalhoidmise.
„See on rõõm käsitsitegemisest. Minu jaoks on see ka ajaloo uurimine, mõne jaoks lihtsalt kostüümipidu,“ leidis ta. „Mulle meeldib osata selliseid vanaaja oskusi. Pange tähele, et need, kes ei oska seda, ei jää üldse ellu. Näiteks kui elekter ära läheb, ei oska paljud linnainimesed tikkugi tõmmata, mis siis veel vibuga tuletegemisest rääkida.”

Toidud

Tiko tegeleb ka ajaloolise kokandusega.
„Ehitan endale vaikselt kööki üles. Üritustel on hea süüa teha laudadest kastiga, kus on savi ja muld sees, et puit ära ei põleks. Selle mulla peale tehakse tuld. Kaasa seda ei saa võtta. See tuleb enamasti korraldajate poolt,“ rääkis ta. „Olen 100 inimesele lõkke peal 7-käigulisi pidusööke valmistanud. Keskaja toidu juures on omapärane see, et meie jaoks on magus ja soolane korraga kummaline. Hästi täpselt annab taastada kõrgklassi toitu, selle kohta on isegi kokaraamatud olemas. Ülejäänud osas on loominguline lähenemine vastavalt sellele, milliseid aineid võis sel perioodil olla saadaval.“
Erinevate ajastute toitude puhul on naise sõnul olemas nii kiireid ja lihtsaid kui ka keerulisemaid ja aeganõudvamaid lahendusi. „Üritustel teeme lihtsat pannileiba pärmi ja rukkijahuga, kuuma kivi peal,“ selgitas ta. „Siga vardas on suhteliselt harva. Selleks on vaja suurt seltskonda. Keskmise sea küpsetamisele kulub 12 tundi. Põhilised laagritoidud on pannkoogid, pudrud ja hautised. Muinaslaagrite ajal kaevatakse kuskile puude vahele varjulisse kohta toidu säilitamiseks maa sisse augud, kus toit püsib jahe.
Laagritesse võetakse sageli kaasa ka koduloomi. „Kellel koer on, võtab kaasa. Mõned on ka lambaid võtnud,“ rääkis Tiko. „Mingitel üritustel oli kanu kaasas, kes pisteti lõpuks potti. Liha võetakse elaval kujul kaasa, see on kõige parem säilitamismeetod. Soolaliha on samuti hea kaasa võtta.“

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused