Eelmise nädala Raplamaa Sõnumites kirjutasime sellest, et ühel viiest toiduvõltsimisega veterinaar- ja toiduametile (VTA) vahele jäänud ettevõttest asub tootmisüksus Raplamaal Vana-Vigalas. Seal asuv Lepiku Lihatööstus on tegutsenud 20 aastat ning peamiseks kaubaartikliks on külmutatud ja vaakumpakendatud liha.
VTA pressiesindaja Elen Kurvitsa sõnul oli veisehakklihapartii kogus, kust linnuliha leiti, kokku 95 kg. Nimetatud hakklihapartii tarniti ühele käitlejale, toiduainete hulgimüügiga tegelevale OÜ-le Roverto. Lepiku Lihatööstus algatas hakklihapartii tagasikutsumise, kuid selleks ajaks oli hakkliha juba tarbitud.
Vigala osavalla vanema Priit Kärsna sõnul ei ole varem Lepiku Lihatööstusega suuremaid probleeme ette tulnud. Infot selle kohta, kui suur tööandja ettevõte Vigala piirkonnas on, Kärsna öelda ei osanud.
Küsimustele vastab toiduliidu juhataja Sirje Potisepp:
Kui tihti sellist toiduvõltsimist ette tuleb ja mis põhjustel seda juhtub? Kas mingitel juhtudel võib toidu võltsimine kaasa tuua ka ohu inimese tervisele?
“Minu kui toiduliidu juhataja jaoks oli see loomulikult halb uudis ning heidab varju kogu sektorile. Toiduvõltsimise teema pole meie jaoks enne esile kerkinud ja oleme endiselt teadmises, et see ei ole suuremahuline. Isegi Euroopa hobuselihaskandaalist pääsesime üsna hästi ja kõrvalekalle tuvastati vaid ühe ettevõtte puhul. Kuid olen murelik ja hakkliha näide pigem suurendas murelikkust.
Suuremates ettevõtetes, mis toodavad suuremad mahud turule, on VTA kontroll igapäevane (näiteks suurtes lihatööstustes on pidevalt kohal veterinaarametnikud, kes jälgivad toorainest pakendamiseni nõuete täitmist) ning seal kõrvalekaldeid olla ei saa.
Me oleme tegelikult maaeluministeeriumi ja veterinaar- ja toiduameti tähelepanu eriti viimastel aastatel juhtinud üha suuremamahulisema laadakaubanduse, kohvikute päevade, kohaliku toidu müügikohtade kontrolli vajadusele. Puudutab see ka mikrotootjaid ning eraelamus tootjaid.
Just praegu on menetlemisel toiduseaduse muudatus, millega lõdvendatakse mõningaid nõudeid toidutootmise ruumidele, mis toiduohutust ei vähenda, kuid samal ajal on plaanitud eraelamu ja väiketootjate toidutootmise alustamisel loobuda loakohustusest ja minna üle teavituskohustusele. Sellele oleme vastu ja 4. detsembril saatsin maaeluministeeriumi taas märgukirja, paludes kaaluda mitte loobuda loakohustuse nõudest vähemalt kõrge riskiga loomsete toiduainete puhul.
Selgitan hästi lihtsalt: praegu peab ettevõtja, kes soovib alustada toidu töötlemisega, täitma kõik toiduohutuse nõuded ruumidele, inventarile jms. Siis taotleb ta VTA-lt luba tootmise alustamiseks. Ametnik kontrollib ning selle käigus ka tegelikult nõustab alustavat ettevõtjat ja teadlikkus kasvab. Jah, see võib tähendada ka ajakaotust ja see ei meeldi ettevõtjatele. Kuid leian, et toidutootmisega ei peagi tegelema ettevõtja, kes ei soovi täita toiduohutuse nõudeid, sest need nõuded on ju seatud meie kui tarbijate kaitseks. Loakohustusest loobumine annab signaali, et mingeid erilisi nõudeid nagu ei tulegi täita ja vähendab ettevõtja vastutustunnet. See võib kaasa tuua pigem rohkem toiduohutuse kõrvalekaldeid, sest ettevõtjate teadlikkus ei ole kahjuks kõrge.
Salmonelloosijuhtumid oktoobris (mis võivad olla teatud juhtudel isegi ohuks elule) näitasid, et väikefarmid jätkasid oma munade turustamist isegi pärast VTA ettekirjutust, mõeldes ainult oma kasumile, mitte inimeste tervisele. See on lubamatu ja ennekuulmatu. Hakkliha pettused viitavad kahjuks sellele, et analüüse peaks rohkem tegema ja VTA peaks ka rohkem kontrollima. Loodan, et see ka nii läheb ja kiidan meie VTA operatiivset tegutsemist.
Kontroll ja järelevalve peab olema ka kõigile ettevõtjatele/toidutootjatele võrdne, mis garanteerib õiglastel alustel konkurentsi turul. Oled väike, kontrollitaksegi vähem, kuid see ei saa ega tohiks olla olematu. Sellised avalikustamised korrastavad turgu ja panevad vahest kõiki rohkem mõtlema: usaldust on raske võita, kuid kerge kaotada. Või eesti vanasõna – valel on lühikesed jalad!”
